Töö on lahutamatult seotud ökoloogilise katastroofiga: mõne inimese töö on keskkonna saastamist tagant tõugata, töökohtade kaudu saab õigustada sotsiaalsete muutuste võimatust, kuid töö olemuse muutumine on tulevikus ka üks uue ühiskonnakorralduse aluseid.

Keset sagenevaid keskkonnakriise öeldakse vahel, et planeet Maa ei vaja päästmist – see suur kivikamakas saab igal juhul hakkama ka kauges tulevikus. Tihti lisatakse, et ka loodus ei vaja tegelikult päästmist – bakterid ja prussakad suudavad ükskõik mille üle elada. Arutluskäiguga jõutakse sageli selleni, et vaja on päästa inimkond või vähemalt mingi kitsam osa sellest. Kindlasti näiteks see osa, kuhu kuulub arutleja ise. Kuigi tegemist on väära ja üleoleva arusaamaga, jään mõtteharjutuse kontekstis siiski selle juurde. Seega, missugust tööd ja kellel on vaja teha, et päästa Eesti ühiskond ökoloogilisest katastroofist?

„On keeruline panna inimest millestki aru saama, kui tema töö sõltub sellest mitte arusaamisest,” olla öelnud eelmise sajandi kirjanik Upton Sinclair. Pisut radikaalsemalt on väljendanud sama mõtet minu kaasaegne Derrick Jensen, leides, et tänapäeva Lääne kultuur ja enamik selle liikmeid suudavad leida igale enesehävituslikule tegevusele alati ratsionaalse ja loogilise põhjenduse, olles seega hullumeelsed. Näiteks kuulutas Eesti Keemiatööstuse Liit hiljuti patriootlikult, et suuremahuline saastamine on Eesti „rahvuslik rikkus”. 

Keskkonnaaktivistide tänuväärne töö teadlikkuse tõstmisel ei too paraku tulemusi nende inimeste seas, kelle otsene tööülesanne on loodusvarasid väärindada – rahaks teha, likviidseks muuta – ehk likvideerida. Mitte aga seetõttu, et nad oleksid kuidagi rumalad. Kõige laastavamate mõjudega ettevõtete juhid teavad täpselt, mida ja mis hinnaga nad teevad. Elektritootjad teavad, et suuremahuline biomassi põletamine ei ole tegelikult „süsinikuneutraalne” ning selle hankimise mõju ökosüsteemidele on korvamatu. Õlitootjad teavad, et kogu nende fossiilkütuseäri baseerub juba aastaid riigi otsestel ja kaudsetel toetustel. Aga nad teevad seda ikka – töö on töö.

Generalistide nappus

Öeldakse, et doktorikraadiga inimene teab väga palju väga vähese kohta. Arvasin, et see on nali, kuni hakkasin sattuma kokku inimestega, kes on tööalaselt väga kitsalt spetsialiseerunud ning peavad nüüd juhtima keskkonnasurve kiuste meie elukorralduses suuremaid muutusi, mis on paljude teadlaste hinnangul eduka rohepöörde puhul möödapääsmatud. Sellistel kohtumistel olen mõistnud, et minu vastas olev energeetikaekspert on tegelikult vaid põlevkivienergeetika ekspert, metsandusspetsialist vaid intensiivmetsanduse asjatundja või väidetav majandusekspert kuulnud vaid neoklassikalisest kasvupõhisest majandusmudelist. See on sama jabur kui toitumisnõustaja, kes teab vaid kaalu tõstmise võimalustest. Sellise töiselt produktiivse, kuid paraku piiratud maailmavaate juures on keeruline üldse mingeid konkureerivaid ideid lauale panna. 

Näiteks ühel paneelarutelul Euroopa roheleppe teemal tõstatasin küsimuse, kas „roheline majanduskasv” on ikka üldse võimalik ning ehk peaksime kaaluma ka alternatiive. Minu vaieldamatult sügavate kliimapoliitikaalaste teadmistega kaaspanelist kommenteeris seepeale, et jaa, võime ju mängida mõttega, et mis oleks siis, kui majandust üldse polekski. Aga see ei olnud minu algne ettepanek – küsimus on selles, milline see majandus on. Analoogset näidet on kogenud paljud kogukonnametsade kaitsjad, näiteks RMK on olnud väga salliv igasuguste alternatiivsete metsamajanduskavade suhtes seni, kuni need tähendavad sisuliselt ikka lageraiet. Kui spetsialiseerunud ekspertide peas on ainult üks võimalik reaalsus, siis selle vaate avardamise katsetele vastatakse tihti rünnaku või ükskõiksusega.

Ühiskonna päästmiseks vajame elukutselisi generaliste – inimesi, kes on spetsialiseerunud laialdaselt ühiskonna ees laiuvatele suurtele siiretele ja kelle põhiliseks töövõtteks on lõputu uudishimu. Sarnase mõtte esitas juba seitsmekümnendatel ameerika süsteemiteoreetik, leiutaja ja kirjanik Buckminster Fuller, kes nägi liigses spetsialiseerumises ohtu teemadeülesele sünergiale. Oma eriala elevandiluust torni ülemisel korrusel olles on mugav jätta laiem ühiskondlik mõtlemine ja tegutsemine kellegi teise pärusmaaks. Paradoksaalselt aga eeldavad need teised, et suurte probleemide kallal töötavad just spetsialistid. Tulemuseks võib küll olla sotsiaalne transformatsioon, aga mitte soovitud suunas.

Kahtlemata muutis näiteks Ameerika Ühendriike sügavalt 2001. aasta 11. septembri terrorirünnak, mille ärahoidmise nimel tegid tööd hästi rahastatud eksperdid. Nagu võib lugeda selle ajaloolise sündmuse uuringuraportist, oli eriteenistuse suurim läbikukkumine „kujutlusvõime puudumine”. Eesti Rohelise Liikumise noorteprojekt „System: Reset” annab aga lootust, et elava fantaasiaga generalistid sirguvad järgmisest generatsioonist. Kui Euroopa 16–30-aastastelt noortelt küsiti, millisena näeksid nemad üht õiget rohelepet, on vastused olnud tunduvalt valdkonnaülesemad kui kitsa ala ekspertidega suheldes. Fookuses on (re)lokaliseerimine ja säilenõtkete kogukondade arendamine, permakultuur, autovabad linnad, elulähedasem haridus, lühem töönädal. Need on intuitiivsed ideed, millest igaühele on võimalik leida ka veenvat akadeemilist tuge. 

Töö kui takistus

Töö selle kõige klassikalisemas mõttes ehk aus palgatöö on tegelikult kõikide suurte ühiskondlike muutuste keskmes. Miks ei suuda Eesti väljuda põlevkivienergeetikast? Sest töökohad. Aga vähendada metsade üleraiet? Töökohad. Maksustada raiskavat eratransporti? (Poliitikute) töökohad. Põlevkivisektori puhul on vähemalt alustatud nn õiglase ülemineku protsessiga, et praegustest töötajatest ei saaks järk-järgult töötuid. Põhjus, miks sellega alustati alles aastal 2020, kuigi saabuv kriitiline olukord on hüüdnud juba aastakümneid, on proosaline: eri ministeeriumid ei suutnud omavahel kokku leppida, kelle töö selle probleemi lahendamine ikkagi on.

Ida-Virumaa üleminek on esimene teed näitav rohemajakas, mille õnnestumisi ja õppetunde saab kanda ka järgmistesse sektoritesse. Näiteks on huvitav vaadata, kuidas realiseerub põlevkivisektori enda praegune nägemus, et enne tuleks regioonis mingi uus alternatiivne rohetööstuse haru välja ehitada ja siis, hopsti, kõik inimesed üle viia. Keskkonnaühenduste nägemuses tuleks aga hakata põlevkivitööstuse hääbumist planeerima konkreetsete kuupäevadega, et tekiks selge tulevikusihiga kohalikke, kes saaksid hakata järk-järgult panustama plaanitava tulevikumajanduse arendamisse. Kuid ühiskonna päästmiseks peaks üldse vaatama töö kontseptsiooni laiemalt – tasaarengu (degrowth) majandusmudeli pooldajad leiavad, et möödapääsmatud on tööaja üldine vähendamine ning universaalne baassissetulek, et vähendada ühiskonna liigset survet elukeskkonnale.

Mõni kuu tagasi ilmunud raamat „Another End of the World is Possible: Living the Collapse (and Not Merely Surviving It)” („Teistsugune maailmalõpp on võimalik”) tõdeb, et isegi kui meie ühiskonnakorralduse mis tahes põhjusel kokkukukkumist ei ole võimalik ära hoida, ei tähenda see, et elutegevus seejärel lakkaks. Töö ei kao, vaid muutub. Muu hulgas saavad paljudest praegustest kaevuritest, raiujatest, mürgitajatest ja reostajatest taastajad, istutajad, puhastajad ja „metsikustajad” (rewilders). Tuleviku ühiskond vajab neid kõiki. Ja töö olemus võib muutuda sisukamaks ning tähendusrikkamaks kui seni. Juhtivaks märksõnaks saab aga igal juhul „koostöö”, seda nii eri inimeste, põlvkondade, valdkondade kui ka eluvormide vahel.

Madis Vasser on Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse ekspert ja amatöörgeneralist.