Kuidas panna looduse hääl kõlama poliitikas, kus ükski kandidaat ei esinda veel otseselt keskkonna ehk puude, lindude ja konnade huve? 

Veebruari lõpus ilmus raamat „Helerohelised valed” („Bright Green Lies”), kus kasutatakse tekstis loodusele viidates läbivalt asesõna „kes”, mitte „mis”. Näiteks „maha võeti puu, kes jäi jalgu uuele parkimisplatsile”. Autorite põhjenduseks on lihtne asjaolu, et see, kuidas me maailmast räägime, muudab süvitsi meie arusaamu, kogemust ja seeläbi ka käitumist seoses ümbritseva keskkonnaga. Elutute objektidega on tunduvalt lihtsam hooletult ümber käia, kui teha seda elust kihava ökosüsteemi sees. Selline lähenemine ulatub aga rohefilosoofidest kaugemalegi, näiteks räägiti 2020. aasta detsembri Hea Kodaniku klubi arutelul sellest, kas loodusele peaks andma õigused. Asjakohasem küsimus oleks ehk isegi, et mis õigusega looduse õigused üldse ära võeti. Ja mis õigused ennistada? Kas maavarasid tohib endiselt rahaks teha? Kas selleks peab paluma nende eelnevat nõusolekut? Kas mets saab hääletada kohalikel valimistel? Kõlab nagu paras juriidiline sasipundar, aga paraku paistab, et ilma enam ei saa.

Praegu pole Eestis ühiskondlikku kokkulepet selles, mida tähendavad tegelikult sellised sõnad nagu „loodus” ja „keskkond”. Ilmselt kõige valjemini kõlavad eeldused, et loodusvarad lihtsalt ootavad tööstuslikku väärindamist, enne seda on nad justkui riigile kasutu ja isegi kahjulik koorem. Samas, sellise vale-eeldusega julgelt peale lennates võib tulemuseks olla täielik läbikukkumine, nagu õpetas lähiminevikust kurikuulsa tselluloositehase juhtum.

Turuloogika ike

Oma hiljutises doktoritöös toob Timothée Parrique lisaks tasaarengule (degrowth) välja kolm alternatiivset mõttelaadi, mis käsitlevad inimeste ja keskkonna omavahelist seost tunduvalt koostoimelisemana, kui Lääne ühiskond praegu enamasti harjunud on: buen vivir Lõuna-Ameerikas, ubuntu Aafrikas ning ecoswaraj Indias. Neid majandusmudeleid viljelevate inimeste elud on samuti sügavad ja tähendusrikkad, kuid loodusega kooskõlas, mitte tema vastu. Muidugi saab skeptiliselt välja tuua, et elukeskkonna kurnamine pole võõras üheski nimetatud piirkonnas. Kuid tuleks vaadata lähemalt, kas selline teguviis on seal põline tegumood või pigem hiljutisema aja import. Kui uurisin maailma pärimustehnoloogia kohta raamatust „Lo-TEK”, jättis pea iga peatüki viimane lõik mulle valusa mälestuse – olles just kirjeldanud hämmastavaid sümbioose inimeste ja looduse vahel (elavad sillad, elurikkad põllud), jõudis autor sageli tõdemuseni, et tänapäeva intensiivne tööstuskultuur on seda või teist traditsioonilist ja aastatuhandeid kestnud eluviisi visalt välja juurimas ning kõrgtehnoloogiliste probleemidega asendamas. Kui me suudaks näha loodust õigusliku osana ühiskonnast, ei laseks me ehk sellisel „kultuuripuhastusel” toimuda.

Äkki päästab keskkonna ära turuloogika. Looduse õiguste seminaril rõhutas üks panelistidest, et lõppude lõpuks annaksime me keskkonnale mingisuguse staatuse ikkagi enda isekatest huvidest lähtudes. Mulle tundub selline põhjendus väga libeda nõlvana. Mis saab siis, kui loodus ei suuda olla inimeste seatud standarditest tulenevalt täisväärtuslik ühiskonna liige? Levinud on ökosüsteemiteenuste ehk looduse hüvede hindamine inimeste huvide baasil, hiljuti on valminud ka vastav riiklik kaardistus. Selle uuringu tutvustuselt jäi kõrvu, et mingi ökosüsteemi hind sõltub suuresti sellest, kui oluliseks inimesed seda iseenda seisukohalt peavad. Siia on peidetud eeldus, et inimestel on üldse piisavalt täiuslikke teadmisi, et adekvaatselt sellist väärtusotsust teha. Ja piisavalt tarkust, et valida pikaajaline kasu lühiajalise asemel. Senine praktika näitab, et meil pole eriti kumbagi. 

Raamatus „Raudne Tahe” („Iron Will”) toob autor Markus Kröger välja, et loodusväärtuste rahaks ümber arvutamine on mõtteviis, millega „eesliini” kogukonnad kindlasti nõustuda ei tohi. See tooks kaasa alternatiivsete maailmavaadete kui mingisuguste veidruste kõrvaleheitmise „ainuõige” turuloogika taustal. Isegi kui me suudaks mingi ime läbi kokku leppida tõeliselt õiglase hinna looduse inimestele „osutatavatele” hüvedele, ei tähenda see, et loodusel oleks lõpuks võimalik eksisteerida. Süsteemiuurija Donella Meadows on üritanud juba pool sajandit seletada, et turuloogika ei tööta majanduslikult tugevalt ebavõrdses ühiskonnas – alati leidub inimesi, kes on piisavalt jõukad, et hoolimata hinnalipikust lasta merest välja tõmmata kriitilist piiri ületav kalasaak või langetada oluline põlismets, mille tagajärjel see konkreetne ökosüsteem kokku kukub. Looduse õigused peavad olema põhimõttelised.

Inimõigusi tuleb laiendada

Õigusteni jõutakse ikka läbi heitluste. Kuniks seadusloomet tehakse inimkeeli, peavad inimesed olema need, kes looduse eest valjul häälel kostavad. Keskkonnaprotestidel on sageli näha plakateid „Me oleme loodus kaitsmas iseennast”. Loodusele õiguste andmine on toimunud viimasel kümnendil reaalselt mitmel pool maailmas laiemalt või juhtumipõhiselt, näiteks Ecuadoris, Boliivias, Colombias, Uus-Meremaal ja USAs. Taolised ideed levivad aga üha edukamalt, nagu märgib ka Markus Kröger – iga uue kogukonna õpikõver neis teemades on eelmisest lühem ning võrgustumine ja tegutsemine üha laialdasem ja kiirem. Nagu hõigati juba tselluloositehase ajal: „Mitte minu tagaaias, ega ka mitte kellegi teise tagaaias” ning „Jõgi peab kuuluma inimestele, kaladele, konnadele ja lindudele”. Järgmine tase oleks juurde märkida, et jõgi peab tingimusteta kuuluma ka jõele endale. 

Eelmisel sügisel nuputasin ma pikalt, kas ja kes võiks luua Eestis ühismetsaliidu, et seista vastu Eesti Erametsaliidu jõulisele tegevusele. Vastus on muidugi ilmne: selle liidu moodustavad ühiselt kõik Eesti metsaasukad! Härra Tamm koos kolleegide Karu ja Kullerkupuga ning veel tuhandete liikmete toel on koostamas just neil päevil suuremat resolutsiooni. Krögeri näidete varamust saab ka vihjeid selle kohta, kuidas panna looduse hääl kõlama poliitikas, kus ükski kandidaat veel otseselt keskkonna huve ei esinda – kui poliitikud rahva nõudmisel enne kohalikke valimisi mingis konkreetses keskkonnaküsimuses avalikult memorandumeid allkirjastaksid, pakuks see selget pilti, kellele oma hääl anda ja keda hiljem vastutusele võtta, kui sõnaselget lepingut siiski ei täideta. Mõte tulevase sügise kohalike omavalitsuste valimisteks. 

Veidral kombel on looduse eest võitlemine mõnes mõttes ponnistus vähemuse õiguste nimel. Umbkaudu eelmise aasta lõpu seisuga on arvutuste kohaselt planeedil Maa rohkem inimeste loodud massi (betoon, kivi, asfalt, metallid, plast ja muu) kui elavat loodust (taimed ja loomad). Samas on justkui enamikule teada see, et terve keskkonnata ei saa kesta ka ühiskond ega majanduski. Seega on erisuste tõmbamine kunstlik. Tõenäoline lõpp-punkt nendel aruteludel on arusaam, et mingit eraldi „looduse õiguste” hartat ei olegi tarvis – olemasolevaid inimõigusi tuleb laiendada. Ja hiljem mõtleme imestunult tagasi, kuidas me varem üldse nii poolikute seadustega ennast demokraatlikuks pidasime. Olukorra võtab hästi kokku Kalevi Kull saatelauses Bruno Latouri raamatule „Me pole kunagi olnud modernsed”: „Modernsus ehk uusaeg kaevas lõhe looduse ja kultuuri vahele, nende lahusus teda iseloomustabki. Ent nad pole ju eraldi. Seda mõistes näeme, lahutus pole kunagi õnnestunud, tehti hoopis põiminguid juurde. Järelikult siis poldudki päris modernsed…”

Madis Vasser on Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse ekspert.