Ka kodanikuühiskonnas eksisteerivad peavool ja alternatiivsed seltskonnad. See on lugu ühest vähetuntud keskkonnaliikumisest, mille lühikeseks jäänud lennuga kaasnes nii mõnigi õppetund tulevikuks.

„Kuulge, lähme kohtume mässulistega!” pakkusin ma entusiastlikult paarile kohkunud läti kolleegile 2019. aasta hakul, kui viibisin nendega koos Rootsis ühel keskkonnakaitsealasel koolitusel. Olin enne välja uurinud, et Stockholmis tegutseb küllaltki radikaalsete taktikatega Extinction Rebellioni (XR) väike kohalik haru, mille esindajatega oli mul suur huvi tol õhtul kokku saada. Tegemist on uue aja aktivistidega, kes blokeerivad oma kehadega autoteid, aheldavad end valitsusasutuste uste külge ja lebavad lihtsalt „surnuna” avalikus kohas, et tõmmata igal häirival moel vajalikku tähelepanu meid ümbritseva ökoloogilise ja kliimakriisi tõsidusele. Kes meist ei tahaks selliste inimestega lävida, eks? Paaritunnise muheda jutuajamise lõpuks uurisid läti kolleegid meiega rääkinud rootslanna käest juba õhinal, kuidas ka mujal selline liikumine püsti panna. Mina tulin aga kuuldud mõtetega tagasi Eestisse, et kombata siinse vägivallatu otsetegevuse (nonviolent direct action) subkultuuri piire.

Esiteks oli vaja nime, mis inimesi koondaks. Kuidas eestindada Extinction Rebellion nii, et see kõlaks ägedalt, aga mitte nagu jüriöö ülestõus? Õiget salaseltsi aetakse ikka kambakesi, seega püüdsin leida esimesi mõttekaaslasi rahvusvahelise koordinaatori kaudu – küllap on ka keegi teine Eestist nendega ühendust võtnud ja sarnast muret väljendanud. Ja tõesti, üks inimene oligi! Ilma pikema kõhkluseta sai kokku lepitud kohtumine. Olin ülimalt elevil, et saan lõpuks mõne kaasmaalasega neid küsimusi arutada – kas semantiliselt parim oleks siis väljasuremise mäss, ülestõus, revolutsioon, mäsu või midagi hoopis muud? Aga suur oli mu üllatus, kui selgus, et minu võitluskaaslane on hoopis soomlane, kellest ei ole eesti keele peensuste üle arutlemisel suurt tolku. Lahendus? Teha esimene avalik infoüritus inglise keeles! Kraapisime kahe peale taskuraha kokku ja toimuski suurem kogunemine vägagi sümboolselt paar päeva enne 2019. aasta 24. veebruarit ei kusagil mujal kui Vabamus. Ja duost sai sujuvalt tosin koondnimetusega „vastuhakk väljasuremisele”.

Üle laipade

Rühmituse algusaeg oli täis sagimist – üles oli vaja seada privaatsed suhtluskanalid, jagada ülesanded ning hakata valmistuma „rahvusvahelise vastuhakuga” liitumiseks. Enne seda toimusid mitmed väiksemad harjutusetteasted. Näiteks viisin ühel kevadisel hommikul Tartu Raekoja platsil läbi võib-olla Eesti esimese nn die-in– ehk lama-keset-kõnniteed-demonstratsiooni, samal ajal kui liikumise Reeded Tuleviku Nimel kliimanoored sealsamas selleks hetkeks juba regulaarseks saanud koolistreiki pidasid. Mulle kui maaslamajale pakuti muu hulgas lahkelt elustamist ja kohe tekkis ka meem, millest ma ei pääse siiani: „Ära sa Madisega plõksi, muidu ta tuleb ja heidab sulle ukse ette pikali maha!” Aktsiooni eel põrkasin aga tänavanurgal kokku kontorisse kiirustava tuttava looduskaitsjaga ja noogutasime üksteisele tunnustavalt – mõlemad suunad on vajalikud.

Teine märkimisväärne üritus ning võib-olla vastuhaku „esimese laine” tippsündmus toimus praeguse riigikogu esimesel ametlikul tööpäeval. Juba tol hetkel oli selge, et eesseisvad neli aastat ei ole vaikne tiksumine, vaid tegema tuleb hakata keerulisi otsuseid, millega ei saa enam rohkem venitada. Olgu küsimusteks siis Eesti metsadega seonduv, põlevkivienergeetika paratamatu hääbumine või muud põletavad elurikkuse ja kliima teemad. Sestap sai ka ürituse koodnimeks „Üle minu laiba” ja läbivaks motiiviks riigikogu peaukse ees liikumatult lebavad aktivistid, et sümboliseerida otsustajate tegevusetuse hinda. Arvestades, et samal hommikul peeti lossiplatsil korraga vähemalt kolme eri kodanikualgatuse proteste, ei saanud lõpuks ilmselt keegi täpselt aru, mis toimub. Mitmed lamajad olid tunnustatud teadlased, kelle ainus soov oli, et Eesti riik, kes ise nende töid tellib ja rahastab, ka päriselt tulemusi kuulaks ja nendest juhinduks. Mul on hea meel, et kõik need inimesed kokku tulid. Ju eestvedajatel oli kamba peale piisavalt usaldusväärsust, et kaasatulijad olid nõus riskima oma nime ja näoga, et teha avalikult midagi tavarutiinist erinevat, mis tundub paljudele Eesti ühiskonna liikmetele jätkuvalt mõeldamatu, samas kui lokkav ökotsiid on igati aktsepteeritav.

Aprillikuisest aktivismipuhangust palju kaugemale vastuhaku esimene väike laine toona aga ei levinudki. Ülehindasime eestlaste valmisolekut kliimatemaatikaga suhestuda ning kohaliku meedia huvi rahvusvahelise vastuhaku kajastamisel, samuti pingutasime üle keeruliselt turvatud kommunikatsioonikanalitega, arvestades tegevuste tegelikult võrdlemisi malbet sisu. Kuid nagu öeldakse, siis vahel sa võidad, teinekord aga õpid. Mõned inimesed on jätkuvalt aktiivsed, vedades näiteks iganädalasi protestiaktsioone RMK peahoone ees. Teised on liitunud mõne peavoolu keskkonnaühendusega, et kombata sealsete võimaluste piire ja neid usinalt avardada. Teemast on saanud hea ja tugev ühendav lüli, kui kohtan mõnd uut inimest, kes mainib muu jutu sees möödaminnes, et on võtnud osa nii mõnestki XRi aktsioonist välismaal. Kohalikust liikumisest on valmimas ka üks Tartu Ülikooli antropoloogiatudengi magistritöö. Ühest küljest võiks öelda, et liikumine ei saavutanud oma põhilisi eesmärke – seda, et riiklikud institutsioonid räägiksid keskkonnateemadest ausalt ja selgelt, tegutseksid viivitamatult ning tagaksid seejuures ka tugeva demokraatliku ja koosloomelise protsessi. Teisalt aga oli algusest peale selge, et edu pole kindlasti garanteeritud – aga tegutseda tuli ikkagi, sest see oli õige.

Vastuhakukultuuri arendamine

Välismaa vingete kogemuste sobitamine Eesti kontekstiga, millega käputäis „vastuhakkajaid” tegeles, andis väärtuslikke teadmisi nii mitmesuguste praktiliste taktikate kui ka kultuuriliste eripärade kohta. Vastab tõele, et kui ühiselt koondunud aktiviste on palju, võib saavutada suure edu väga rutiinsete töövõtetega, olgu selleks petitsioon või vahva inimkett. Kui hakkajaid on vähem, peavad ettevõtmised olema seda julgemad. See aga omakorda eeldab, et nende väheste vahel on suur usaldus ja üksteisemõistmine. Eksisteerima peab laialdane vastuhakukultuur, mitte pelgalt subkultuur. Vaja on nii neid, kes töötavad rindejoonel, kui ka suurt toetavat tagalat ja üleüldist mõistmist, miks keegi protestib, mitte niivõrd, kuidas seda tehakse. Arenguid selles suunas on mitmeid: metsapoleemika on aktiveerinud üha rohkem tavalisi eestlasi, lugematud kaevandusprojektid panevad koonduma kogukondi üle Maarjamaa, käiseid on üles käärimas fosforiidisõja teine vaatus ja ühisrinnet kutsub looma ka vastutöö riskantsele tuumalobile.

Rahvusvaheline liikumine on arendanud koroonaviiruse kiuste välja uue lähenemise, milleks on soolovastuhakk (Rebellion Of One). Üks tavaline inimene, üks lihtne sõnum, üks blokeeritud autotee. Korda tuhat. Kas see hajutatud ja rahvusvaheline aktsioon 1. mail ületab Eestis üldse meediakünnise, on kaheldav. Küll aga võin vanduda, et kusagil Tallinna Telliskivides ja Tartu sammaste vahel on need teemad jätkuvalt poolsalaja kõneaineks. Otsi märki, mille peal on maakera ja liivakell.

Madis Vasser on Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige, Tartu Ülikooli teadur ja muidu radikaal.