Ligi 30 maailma riigis on omistatud loodusele juriidiline agentsus ja tagatud peamised konstitutsioonilised õigused. Need arengud panevad paratamatult küsima, mis kujul peaks legaalse staatuse saanud emake Maa kandma ka vastutust. Kas loodust peaks saama kohtusse kaevata?

Inimene on armastanud aegade algusest peale end ümbritsevat inimlikustada, olgu siis põhjuseks soov õpetada või lõbustada. Valmide ja lastejuttude inimrollides loomad, Muhamedi juurde tulla suutev mägi jms on aidanud juurutada inimolendi kõvasse pähe olulisi sõnumeid. Endasarnasena kujutamine on paljudele inimliigi esindajatele ainus viis Teistele kaasa tunda ja leida tee nendeni, keda üldistatakse mõnikord mitte-inimestena. Inimolendil on raske saavutada vastastikusust ja võrdsust olestega, keda ta näeb endast radikaalselt erinevana, nii et säärased sillad liikide vahel on vähemalt inimese enda jaoks vajalikud, et leida üles ühisosa.

Maailma põlisrahvaste jaoks näivad need sillad olevat kergemini ületatavad – või nende ilmavaates lausa puudub säärane kuristik inimese ja mitte-inimese vahel –, millega tööstuslikus kapitalismis elajad peavad oma igapäevast hakkamasaamist toetama. Kuigi üsna levinud on looduse kogemine ja kujutamine ühelt poolt ohvri ja vaevatud emakesena, aga teisalt ka hirmuäratava kättemaksjana, kelle viha eest pole tühisel surelikul mingit pääsu, on loodusele sisulise aistimisvõime ja teotahte omistamine omasem peamiselt põlisrahvastele. Eri katastroofide valguses on keskkonnaametnikud paljudes riikides, kus põlisasukate keskkonnahoiuoskused on kõrvale heidetud ja nad ise riigi äärealadele surutud, pidanud tunnistama, et just nende praktikad on olnud looduse kaitsmisel kõige mõistlikumad. Viimaste aastate rängad põlengud Austraalias ja Põhja-Ameerikas osutavad kliimamuutuse kõrval ka otsesele seosele põlisrahvaste loodushoiuteadmiste marginaliseerimisega. Nende kümnete aastatuhandete pikkune suhe tule, maastiku ja loodusega rajaneb vastastikusel lugupidamisel võrdsete vahel. Seistes silmitsi ekstreemsete tulekahjudega, mida ei suudeta enam moodsa tulekustutustehnikaga hallata, püütakse selliseid praktikaid taastada. Tulelt õpitud maa eest hoolitsevate maastiku ja ilmastiku koostoimet mõistvate „külmade tuledega” on austraalia põliselanikud suutnud vähendada märgatavalt suuri põlenguid piirkondades, kus nn kultuuriline põletamine on taas lubatud.  

Loodusele õiguste andmine

Arturo Escobar väidab[1], et nüüdisaegne riik nõuab igasuguste inimest, loodust ja üleloomulikku ühtsena kirjeldavate katsete vaigistamist ja marginaliseerimist. Ometi on kõrvu vajadusega taastada põlisrahvaste õigused saanud suurema hoo sisse ka looduse kui võrdsete õigustega olendi juriidiline tunnistamine. Juriidilise isiku staatuse, sh kohtus esindatuse ja õiguskaitse andmine tervele loodusele või selle osadele on levimas üle maailma. Mõte sellistest õigustest pandi tänapäevases õigusruumis idanema juba 70ndatel; nüüdseks on sellistel protsessidel nii ÜRO heakskiit kui ka reaalsed väljundid vähemalt 30 riigis. Paljud sellised muutused sõnastatakse esmalt kohtulahenditena. Vaid paari nädala eest kuulutas näiteks Chennai kõrgem kohus ühe kaua vindunud kohtukaasuse lõpetamiseks emakese looduse elusolendiks, kel peavad olema fundamentaalsed ja legaalsed õigused, konstitutsiooniline õigus elule, turvalisusele ja elatusele ning isegi õigus vastupanule, et hoida alal oma staatust ning edendada tervist ja heaolu. Loodus on siin otseselt aktiivne, tahtelinegi tegutseja.

Deklaratsioonid ja seadusetähed, mis on andnud legaalse staatuse maastikele ja jõgedele või tunnistanud need tundlikeks olenditeks, on paljude looduskaitsjate seisukohalt märk imelisest uuest ajastust, mis annab lootust nii loodusele ja olenditele kui ka konkreetsetele kooslustele ja ehk biosfäärile laiemaltki. Praktilisemalt loob see mingidki võimalused kaitsta meid meie enda valla päästetud pimeda hävitustöö eest.

Kui juriidiliseks subjektiks kuulutatud jõgi otsustab üle kallaste tungida, siis kas see on tingimata õiglane ja õigustatud, vaba meiesuguste väiklusest ja tühisusest?

Sellistest protsessidest koorub aga välja ka küsimus, mis kujul peaksid Gaia, emake loodus, ning jõed, mäed ja liustikud, kes on nüüd inimese maailmas legaalse staatuse saanud, kandma ka vastutust. Sellest võimalusest kumab omakorda küsimus, kas aistiv, tahtelisena kujutatav loodus on ainuüksi õige, hea, arukas. Kas hävitatud keskkonnalt saab nõuda kannatlikkust ja andestust? Kas hävitatud keskkonna võib raevu eest kohtusse kaevata?

Pealegi võib leida õilsa metslase, elutarga Gaia ja väärikate elajate kõrvalt ka vastandpilte kitsarinnalisest põliselanikust, marurahvuslikust ja julmast maaemast ning õelatest lojustest. Kui juriidiliseks subjektiks kuulutatud jõgi otsustab üle kallaste tungida, siis kas see on tingimata õiglane ja õigustatud, vaba meiesuguste väiklusest ja tühisusest? Mis saab, kui looduse enda aistimisvõimes, võib-olla isegi tahtes peitub müütilise väärikuse ja aulisuse kõrval hoopis selle vastand? Kas loodus, mis on ükskõikne või ehk suisa pahatahtlik, väärib vähem kaitset? Või kas loodusobjektid ja maastikud saavad olla kuritahtlikud, võõravihased?

Natside tõupuhas loodus

Huvitaval kombel kujutasid loodust võõravihaks suutelisena omaenda praktikaid looduse seadustega õigustanud Saksa natsiideoloogia esindajad. Alexandra Coțofană tsiteerib Natsi-Saksa ametnikku, kes soovitas 1930ndatel järgmist: „Küsige puudelt, nad õpetavad teile, kuidas olla natsionaalsotsialist!”[2] Läti juurtega Konrad Günther, sama ajastu zooloog ja Natsi-Saksamaa looduskaitseliikumise üks oluline esindaja, väljendas sama ideed veelgi selgemalt, kirjeldades looduse protsesse, mille käigus liigsed ja nõrgad kaotavad, hukkuvad ning mis teenivad terviku huve: „Niisiis õpetab mets meile rassiliselt ja rahvuslikult teadliku riigi – nagu seda on natsionaalsotsialistlik riik – aluspõhimõtteid. Ja mitte juhuslikult.”[2]

End põliste germaani hõimude järglaseks ja nende elujõu kehastuseks pidanud natside silmis oli looduse kaitsmine mõttetu – loodus annab oma parimatele lastele mõistagi loa mis tahes ressursside kasutamiseks ega vaja mingit kaitset. Nii tegeles sama riik hoolimata mitmetest loodushoidlikest sammudest väga jõudsalt loodusest maksimumi ammutamisega. Koguni kõige kirglikumad ja ideoloogiast kantud kampaaniad, nagu kohaliku poeedi Ludwig Finckhi pingutused Hohenstoffelni mäe kaitsmisel kiire ja ümbrust hävitava kaevandamise eest, jooksid suuresti liiva[3].

Hävitustööd oma rahva – loodusest hoopis häälekama abstraktse kehandi – kui keskse tegutseja vajadustega õigustav lähenemine on muidugi levinud praktika. Nii meie enda kui ka rootslaste jpt enesemüüdi sidumine metsadega või pastoraalsed maastikud, mida näiteks inglased näevad enda kui rahvuse alglättena, ongi vaid tühjad sõnad, mis pole juhitud looduse teadaannete kuulamisest, vaid inimlikest majanduslikest ja poliitilistest himudest.

Inimlike ideede ja eesmärkide vankri ette rakendatuna ei suuda metsad, maastikud ja loodus jõuda enese kaitsmiseni muul moel kui raevukalt, objektiivselt võttes ehk ka ebaõiglaselt ja inimmaailma ebaõiglusi tagasi peegeldades. Mis on nurka surutud emakese Maa tegelik tahe ja sõnum, jääb meie kurtidel kõrvadel suurel määral endiselt kuulmata – ent kohtusaalide avamine nende sõnumite arutamiseks võib meid ehk looduse inimkeelde tõlkimisele ja inimülesele tõele veidigi lähemale tuua.

[1] Escobar, A. 2008. Territories of Difference: Place, Movements, Life, ‘Redes’.
[2] Coțofană, A. 2022 (ilmumas). Introduction. – Sentient Ecologies: Xenophobic Imaginaries of Landscape.
[3] Uekotter, F. 2006. The green and the brown. A history of conservation in Nazi Germany.

Aet Annist on antropoloog, kes on uurinud, kuidas peegelduvad ühiskondlikud vastuolud noorte käitumises, ning otsinud kogukonda keskusküladest ja sotsialismijärgsusest ning põhjuseid selle puudumisele. Praegu tegeleb ta esmajärjekorras keskkonna- ja kliimaaktivismi ning selle uurimisega nii Eestis kui ka Inglismaal.