Vajame üha ebastabiilsemaks muutuvas maailmas inimesi, kes suudaksid säilitada kainet pilku. Siin on mõned näpunäited ja soovitused neile, kellele keskkonnauudiste lugemine põhjustab pidevalt rahutust.

Kujutage ette järgmist stseeni õudusfilmist. Tüüpilise toidupoe puuviljalett. Inimesed täidavad rahulikult oma ostukorve, taustal kostab ragisevatest kõlaritest mahe muusika. Aknast paistab ebatavaliselt soe detsembripäev. Kõik on igati rahulik. Kaamera läheneb aegamisi kliendile, kes parasjagu endasse süvenenult parimat pomelit otsib. Tavaliselt ütleks pealelugeja sel hetkel midagi stiilis: „Ja tal pole õrna aimugi, mis õudusi varsti juhtuma hakkab.” Aga meie film on pisut teistsugune. Stseen on identne, kuid jutustaja lausub hoopis: „Ja ta teab täpselt, mis õudusi varsti juhtuma hakkab.”

Meie peategelasel on ökoärevus – krooniline hirm saabuva keskkonnahukatuse ees. Võib-olla on tegu ühega nendest 11 000 teadlasest, kes on hoiatanud maailma kliimakriisist tulenevate „sõnulseletamatute kannatuste” eest. Või on õigustatud suure mure põhjuseks mõni kriitiline keskkonnaparameeter, olgu selleks mullastik, veestik või elurikkus. Kui levinud selline psühholoogiline seisund aga tegelikkuses on ning kuidas hoida vaimset tervist, kui ka endal kipuvad sümptomid avalduma?

Tänavuse Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuringu kohaselt nõustub 74% vastajatest väitega, et kui inimkonna tegevus jätkub praegusel kujul, satume me peagi ökoloogilisse katastroofi. Rõhk sõnal „kui”. Äkki kindlustab inimese leidlikkus selle, et me siiski ei muuda Maad elamiskõlbmatuks? Tänuväärsel kombel uuriti ka seda jätkuküsimust. Nõustus 48% elanikest, eriarvamusele jäi 37%, s.t leidub arvestatav hulk kodanikke, kes näevad potentsiaalset saabuvat kriisi kui midagi, mida ei olegi võimalik lahendada.

Ökoärevuse tugigrupid

Puudub küll selgus, kui paljusid see uskumus otseselt ärevaks teeb. Võib ju kehitada õlgu, et on, nagu on, ja minna eluga edasi. „Häire on see, mis häirib,” tavatseb öelda üks legendaarne eesti psühholoog. Teistele või ka iseendale diagnoosi panna on keeruline, eriti häire puhul, mida ametlikes juhendites veel ei eksisteerigi. Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni informatiivses bukletis viidatakse vaid sellele, et ökoärevuse allikaks võib olla näiteks kliimamuutuste aeglase, kuid järjekindla mõju avaldumine ning sellest lähtuvalt iseenda, oma laste ning hilisemate põlvkondade tuleviku pärast muretsemine. Kas tuleb tuttav ette?

Eesti Roheline Liikumine on algatamas projekti, et luua keskkonnateemade tõttu tugevat stressi tundvate inimeste tugigruppe. Planeerimise käigus oleme avastanud kaks probleemi. Esiteks on võimalikud osalejad potentsiaalselt väga erinevate taustateadmiste ja uskumustega. Kas on eetiline panna samasse ruumi kokku inimkonna leidlikkusse uskujad ja selles kahtlejad? Kas leidub jututeemasid inimeste vahel, kellest ühe jaoks on põhiline probleem mahavisatud suitsukonide rohkus tänavatel, samas kui teine siunab tööstustsivilisatsiooni tervikuna? Teiseks probleemkohaks on fakt, et praegu ei olegi Eestis vaimse tervise professionaale, kes suudaksid antud teemadel pädevalt tugigruppe vedada. Seega on projekti esimeseks faasiks selliste ekspertide koolitamine, kes oleksid iseenda ökoärevuse juba läbi töötanud või selle vastu muul moel „vaktsineeritud”. Võtteid selleks on mitmeid ning õnneks saab neid rakendada ka „koduse ravina”.

Kõige lihtsam variant on jagada muret sõbraga. Varem olen kirjutanud sellest, kuidas taolistel teemadel tasuks luua oma „süvakond”. Kuid alustada võib ka kahekõnest, lihtsalt jutupartner tuleb kuidagimoodi üles leida. Paar anekdootlikku näidet minu enda elust. Ühel peol mängiti lauamängu „Kaardid inimkonna vastu”, kus pidi täiendama võimalikult ebasobivate sõnadega lauset „Mul on 99 probleemi, aga _____ ei ole üks neist”. Keegi vastas „industriaalühiskonna kollaps” ja meil jätkus juttu kauemaks. Teisel üritusel mainis üks külalistest, et temaga võib rääkida kaosest, viidates samanimelisele kunstifestivalile. Jõudsime taas kiirelt ühisele lainele. Kes otsib, see leiab. Muidugi tuleb ökojuttu ajada mõõdukuse piires, kuna vastasel korral võib juhtuda, et sind ei kutsutagi enam pidudele.

Surmahirmust hirmu surmani

Kirjanduse kohaselt aitab keskkonnaängi maandada ka tugev seos mingi kindla füüsilise kohaga, mida saab kutsuda koduks. Ökoloogiliselt informeeritud inimestel võib aga tekkida siin probleem – tunne, et isegi oma praeguses kodus jäädakse võõraks, sest käimasolevad protsessid muudavad või on juba muutnud vahetult ümbritsevat keskkonda äratundmatuseni. Selle nostalgialaadse nähtuse nimeks on pandud „solastalgia”, omakeelsem tõlge oleks ehk „ökohõllandus”. Mul on sõpru, kes keskkonnakriiside tõukel linnaelust irduda püüavad ning endale parasjagu aktiivselt maad, metsa ja maja otsivad. Aga mida rohkem sa keskkonnast tead, seda raskem on oma „koduravi” alustada. Kas muld on veel viljakas või intensiivpõllumajanduse tõttu juba minema pühitud? Kas naaber on liiga lähedal ja mürgitab oma taimi või põletab hobi korras toksilisi jäätmeid? Kas põhjavesi on üldse kasutatav? Kus on üleujutusoht? Ideaalse maakoha leidmine näib võimatu, aga vähemaga ei saa ka leppida – ärevus näriks muidu hinge seest. Kes kolida ei saa või taha, võib siiski püüda mingi loodusliku paigaga regulaarsemat visiitsuhet luua – märgata aastaaegade vaheldumist, tabada enda jaoks tundmatu linnu laulu. Õppefilmideks on siinkohal Jaan Tootseni „Fred Jüssi. Olemise ilu” ja Joosep Matjuse „Tuulte tahutud maa”.

Veel üks võimalus on minna oma teadmiste ja uskumustega nii-öelda all in. Nii nagu foobiate ravis kasutatakse vahel „üleujutamise” meetodit – kes ikka on kord ämbritäie ämblikega üle valatud, see enam ühtainsat isendit ei karda. Ökoärevuse kontekstis tähendaks see värskeima teaduskirjanduse lugemist, pikaaegsete prognooside uurimist ning aktsepteerimist, et tehnoloogia, poliitiline tahe ega „turg” ei saa meid antud olukorras aidata. Taolised teemakäsitlused on näiteks Prantsusmaal viimasel viiel aastal järjest rohkem ka peavoolu aruteludesse jõudnud. „Kollapsoloog” Loïc Steffan ja kolleegid on tänuväärselt uurinud, kuidas selline jutt tavakodanikule mõjub: ängist ülesaamise järel on inimesed muutunud optimistlikuks ja aktiivseks, sest nad näitavad oma konkreetse organiseeritud tegevusega, et täielikku hävingut toova apokalüpsise asemel on võimalik kujutada ette ka elu pärast kollapsi. Oluline on ära märkida, et ärevus ja äng on siinkohal möödapääsmatud ja vajalikud etapid, millest tulebki ennast teadlikult läbi töötada. Uurijad ise raamistavad seda kui teekonda „surmahirmust hirmu surmani”. Olles ka isiklikult samalaadse ravikuuri juhuse tahtel edukalt läbinud, võtaksin mina olukorra kokku eluterve ütlusega: „Pessimism tuleb jätta paremateks aegadeks.”

„Kui sa ei ole ärev, siis sa pole pannud tähele,” võib lugeda kliimanoorte protestiplakatitelt. Nende muredega tuleb õppida elama, sest halvad keskkonnauudised ei kao lähiajal kuhugi, isegi kui maailmas peaks tekkima võluväel vajalik poliitiline tahe, uskumatu tehnoloogiline siire või laiem murrang mõtteviisis. Sest muutused võtavad aega. Kui sinu ökoärevus on aga väga tõsine, pöördu aegsasti professionaali poole. Sobib ka tavaline psühholoog. Kui mure on pigem leige, siis ära asjatult üle medikeeri. Suure kolimise kõrval on ka muid leevendusvõtteid: ole füüsiliselt aktiivne (eriti looduskeskkonnas), valmistu vaimselt ja materiaalselt võimalikeks hädaolukordadeks (#varuennemaru) ning suhtle siiralt oma pere, sõprade ja naabritega (küsi, kuidas neil päriselt läheb). Tulemuseks on igal juhul tugevnenud isiklik vastupanuvõime, säilenõtkus või „kerksus” – heal omadusel mitu nime.

Madis Vasser on psühholoogia magistrikraadiga amatöörkollapsoloog ja Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse ekspert.