Millise pildi maalib keskkonnateemadest Eesti meedia? Tuleb välja, et nii teemade valik kui ka nende käsitlemislaad jätab kõvasti soovida.

Kas sina oled keskkonnateadlik? 2018. aastal Eestis korraldatud vastavasisulise uuringu kohaselt vastas sellisele küsimusele jaatavalt 82% inimestest, kellest 14% hindas end lausa väga keskkonnateadlikuks. Aga milles selline teadlikkus väljendub ja kas seda saab kuidagi valideerida? Keskkonna valdkonnas iga päev töötava inimesena algab minu päev tavaliselt ringkäiguga meediamonitooringu tööriista tulemustes ja lõppeb mõne pikema analüüsi või raporti lugemisega. Ja kokkuvõttes ei oska ma ikkagi oma keskkonnateadlikkusele adekvaatset hinnangut anda (nagu ka 6% mainitud uuringu osalistest). Võib-olla ei oska sina ka.

Praegust meediaruumi kureerivad tihtilugu nutikad algoritmid, mille ülesanne on serveerida lugejale enamasti just neid lugusid, mis tema olemasolevaid teadmisi veelgi tugevdaksid. Kui ma uurin näiteks ökoloogilise kriisi kohta, ilmub minu personaliseeritud Google Newsi soovituste nimekirja nagu võluväel veel kümme artiklit, mis olukorda igati kinnitavad. Aga ka teistpidi: kes üldiselt keskkonnaalaseid artikleid ei loe, seda ei tüüdata ka nende uudistega. Ja võibki jääda ekslik mulje, et inimene teab kõike, mida antud teemast üldse teada on. Püüdes korraks astuda välja oma mullist, hakkas mind huvitama, millise infoga üks tavaline kodanik üldse keskkonnateemadel meedia vahendusel praegu kokku puutub. Võtsin eesmärgiks jälgida augusti viimasel nädalal pingsalt kolme kanalit, mis olid Kantar Emori uuringu kohaselt kevadise kriisi ajal enim usaldatud: igaõhtust „Aktuaalse kaamera” uudistesaadet, ERRi portaali ning Postimehe digilehte.

Keskkond pole aktuaalne

„Aktuaalne kaamera” – pidevalt vaadatavuse edetabelite tippu krooniv uudistemagasin, mille eesmärk on Eesti Rahvusringhäälingu seaduse kohaselt muu hulgas „selgitada looduskeskkonna säästliku kasutamise ja jätkusuutliku arendamise vajadust”. Tõele au andes on selline eesmärk seatud ERRile laiemalt ning lühikesse telesaatesse pikemad selgitused ei mahu. Aga kas või üks lause laiema tausta avamiseks ei tohiks eetriaega ometigi lõhki ajada. Näiteks kajastati kõnealusel nädalal ohtralt USA presidendivalimiste ümber toimuvat. Eestit mõjutab aga keskkonnaalaselt enim ilmselt eetris mainimata jäänud fakt, et juriidiliselt saab ja kavatseb Donald Trump viia päev pärast valimisi lõpuni USA väljumisprotsessi ajaloolisest Pariisi kliimaleppest. Kliimamuutustega olid küll otseselt seotud, kuid diktori vahendusel sidumata ka mitmed teised päevakajalised uudislood, nagu „hirmuäratav” orkaan Laura ning sellele järgnenud uudis „lämmatavast” palavusest.

Pikem sisekaemus tehti „biovaba” kütuse populaarsuse tõusu – kahjuks lasti samas käest võimalus selgitada rahvale kütuste säästliku kasutamise ja jätkusuutliku arendamise vajadust. Mainiti ka positiivseid keskkonnauudiseid, nagu Tallinna uued rohelised biogaasibussid, Soome lahe reostustõrje õppus või merepõhjapuhastus Pärnus. Ehk ei mahu suuremad ja pikemaajalised keskkonnakriisid pildile, kuna mõnes mõttes ei olegi need enam teab mis uudis. Kokkuvõttes võib „AKd” julgelt soovitada neile, kes peavad end juba väga keskkonnateadlikuks, et puuduvad olulised infokillud ise lisada.

Kes teab, see teab

Kuna ökoloogiline aspekt võib peita ennast varjatud kujul pea igas meedialoos, otsustasin lugeda diagonaalis läbi kõik huvialusel nädalal ERRi portaalis avaldatud 761 artiklit. Kuigi mitmed lood kattusid „AK” valikuga, leidus ka uut ja huvitavat. Esiteks ilmselged keskkonnateemad: Mauritiusel avaldati meelt kütusereostuse ja surnud delfiinide pärast, avapaugu sai Eesti oma Rohetiiger ning valitsus toetas 250 000 euroga maailmakoristuspäeva korraldamist. Kõik.

Veidi parem on lugu „ümber nurga” keskkonnateemadega. Näiteks jäid raudteeääred nurjunud hanke tõttu suve alguses niitmata – ääremärkusena mainiti, et see oli suur võit elurikkusele. Tartu ja Pärnu maantee neljarealiseks ehitamine võib võtta soovitust kauem – isiklike eelteadmiste olemasolul võib tuletada, et autostumise ja sellega seotud keskkonnaprobleemide pealetung on seega pisut aeglasem. Filipiini vulkaanipurse vahetas Hiinas välja dünastia – esmapilgul ajalooteemaline artikkel annab tegelikult tähelepanelikule lugejale mõista, et piisab vaid paarist ebasobiva ilmastikuga aastast, et kukutada terveid impeeriume. Arvamusportaalist käis läbi üks kirjatükk Ida-Virumaa keskkonnaseisundi parandamise teemadel ja teine väiksemahulisest lageraiest. Mõlema loo sügavamaks mõistmiseks peaks lugeja aga omama rohkem taustateadmisi kui antud nädala üldine uudiste foon.

Ökoloogiline klikilõks

Rohetemaatika kui pigem järjest populaarsust võitev valdkond võiks ahvatleda erameediat väärtuslikke klikke koguma. Vaatlusnädalal Postimehe veebiportaalis ilmunud 987 loo analüüs ka kinnitas seda mõneti. Ausalt öeldes olin isegi natuke šokeeritud, et lugesin vilkuvate reklaamide vahelt olulisi keskkonnauudiseid, mis olid ERRi radarilt mingil põhjusel täiesti välja jäänud: 300 eestimaalase kiri Taani võimudele Eesti metsade nimel, rahandusministri vägikaikavedu Eesti Energia uue õlitehase kriitikutega, Läänemere konireostuse vähendamise aktsioon, RMK väljaveoteede suurprojekti ning intensiivsete raiemahtude taunimine. Lugejal on võimalik saada teadlikuks sellest, et keskkonnateemasid on õhus palju ja pidevalt. Kaetud oli ka Eestist kaugemale jääv, näiteks euroliidu olulised kliimaläbirääkimised, tulvad Afganistanis, käimasolevad metsapõlengud Hispaanias ja USAs ning eesootav karm tulehooaeg Austraalias. Aga see pole veel kõik. Tutvustati ka uuringut laste vaimse võimekuse seostest elukoha rohelusega, selgitati sellesuvist herilaste kadumist ning vahendati teadustööd, mille kohaselt on energiatõhusa hoone ehitamine pikas plaanis keskkonnale kahjulikum kui renoveerimine.

Miks täpselt maalivad eri infokanalid keskkonnateemadest üsna erineva pildi? Kui palju mängivad siin rolli toimetustele antud juhtnöörid, ajakirjanike endi keskkonnateadlikkus või turumajanduslik klikkide kogumise vajadus? Seda teavad minust paremini öelda inimesed, kes tegutsevad nendes süsteemides iga päev. Laiemat vandenõud otsides võib ju mõelda, et ERRi uudislugudes ei kajastu keskkonnakriisid kuigi prominentselt näiteks põhjusel, et suuremad neist on moel või teisel riigi enda tekitatud – olgu selleks kliimat küttev põlevkivitööstus, elurikkust hävitav metsandussektor või Läänemerd reostav põllumajanduspoliitika. Meeles tuleb aga pidada, et vaatluse alt jäid täielikult välja kõik ETV keskkonnasaated ja -filmid.

Kõik on seotud keskkonnaga

Pealkirjas kasutatud väljendil „kureerima” on ka vähem tuntud definitsioon „ravima, hoolitsema”. Olles diagnoosinud probleemi, saame otsida ka leevendust. Äärmiselt põimunud keskkonnateemadel sügavama arusaama omandamiseks tundub olevat kiireim tee lugeda alustuseks läbi vähemalt üks viimase kümnendi vastavasisuline raamat. Soovitan üldiselt teoseid, mis ei kaldu liigselt pessimismi ega ka optimismi – kuigi mõlemas äärmuses ärakäimine on samuti silmiavav. Näiteks olen varem kiitnud Huesemannide tehnoloogiakriitilist raamatut „Techno-Fix”, saanud kasulikke ennustusi tuleviku kohta Ugo Bardi süsteemiteoreetilisest teosest „Before the Collapse” ja õppinud paremini rohepesu tuvastama tänu Naomi Kleini kirjutisele „This Changes Everything”. Samas on naiivne loota, et suur osa eestlastest need teosed üldse kunagi kätte võtab, olgu põhjuseks kas aja-, keeleoskuse või algse huvi nappus. Küll aga võiks selle pingutuse teha kõik ajakirjanikud, et seejärel oma kõrgendatud teadmisi keskkonnateemadel tükkhaaval erinevate igapäevaste seoste kaudu rahvani viia.

Madis Vasser on psühholoogia magistrikraadiga informaatikadoktorant, keskkonnakaitsja ja süvakohaneja.