Lastesaamise keskkonnamõju üle arutamine on nii mõneski seltskonnas endiselt tabu, ent ajal, mil nooremad põlvkonnad juba ise häälekalt elamisväärset planeeti nõuavad, on see siiski igati kohane teemapüstitus.

Kui sa oled vähegi keskkonnahoiu teemadest huvitatud, on ilmselt sinuni jõudnud teadmine, et parim, mida saad keskkonna heaks teha, on loobuda lastesaamisest. Rootsi Lundi ülikooli teadlaste uuringu kohaselt võib see säästa ühe lapse kohta kuni 58,6 tonni süsinikdioksiidi ekvivalenti aastas, samas kui selles edetabelis teisele kohale jääv keskkonnasõbralik tegu – autovaba elu – säästab 2,8 tonni.

Enne kui asud mind süüdistama eesti rahva väljasuretamise propageerimises, kinnitan, et see pole mu eesmärk. Küll aga olen mõelnud juba kaua selle üle, kas minu südametunnistus lubab lisada siia maailma veel ühe ressursse tarbiva inimese ning, veelgi enam, millise maailma oleme meie ja on varasemad generatsioonid oma tegudega järeltulijatele loonud.

Maailma rahvastik ja süsiniku jalajälg

Alustame, nagu ikka, arvudest. Meid on siin maailmas palju. Täpsemalt öeldes 7,7 miljardit. Aastaks 2050 ilmselt juba 9,7 ja prognooside kohaselt jõuame rahvastikukurvi tippu selle sajandi lõpus umbes 11 miljardi inimesega. Üldiselt oleme rahvastiku kasvu hoogu veidi maha võtnud ja keskmine sündimus naise kohta on maailmas langenud. 1990. aasta 3,2 sünnilt praeguse 2,5 sünnini, mis on aastaks 2050 prognoositavalt 2,2. Kusjuures 2,1 on rahvaarvu hoidmiseks vajalik tasakaalupunkt. Eestis oli sündimus 2017. aastal 1,6, mis on ka Euroopa üldine keskmine. Kuigi meie iive on negatiivne, on statistikaameti andmetel rahvaarv viimased aastad tänu sisserände suurenemisele siiski kasvanud.

Samas on iga arenenud riigi elanik keskkonnale üsna kahjulik. Atmosfääriuuringute heite andmebaasi EDGAR kohaselt tekitab Eesti inimene aastas 18,6 tonni süsinikdioksiidi. USAs on selleks koguseks 16,1, Saksamaal 9,1, Hiinas 8,0 ja enamikus Aafrika riikides vähem kui tonn. Ehk maailma eri paigus on inimeste sõltuvus fossiilkütustest väga erinev. Sama kehtib muidugi ka sündimuse kohta.

Kui võtta need kaks punkti kokku, siis on ilmselge, et otsus saada vähem lapsi pole eri riikide puhul keskkonna seisukohalt päris võrdne argument. Angola on näiteks 5,6 lapsega maailma sündimuse edetabelis kolmandal kohal, samas kui riigi elaniku keskmine süsiniku jalajälg on üks tonn aastas. Austraalias sünnitab naine keskmiselt 1,8 last, aga seal on jalajälg 17 tonni. Ehk need 5,6 angolalast põhjustavad aastas alla kolmandiku ühe Austraalia ületarbimise kultuuris sündinud inimese tekitatud jalajäljest. Rääkimata 7,15 lapsega sündimuse tabeli tipus olevast Nigerist, kus elaniku keskmine süsiniku jalajälg on aastas vaid 0,1 tonni.

Kvantiteedi küsimus

Kui nüüd inimese tasandilt välja suumida ja sõbralikult meie CO₂ eelarve ära jagada, jõuame teoreetilise küsimuseni: kas vähendada CO₂ kogust inimese kohta või vähendada inimeste arvu? Selleks et käiku ei läheks halvim stsenaarium ehk et globaalse keskmise temperatuuri tõus jääks alla kahe kraadi, peaksid arenenud riikide viimased generatsioonid vähendama oma CO₂ eelarvet kahe tonni peale aastas. Eestlaste puhul tähendab see tarbimise vähendamist 7–9 korda. Mulle tundub see jube ebaõiglane laste suhtes, kes peavad tegelema maailma parandamise kõrvalt juba ka tagajärgedega ning vastutama vananeva rahvastiku hoolekande eest.

Siin saab tuua ka sobiva paralleeli maailma mastaabis. Kui arenenud riigid on keskkonda saastates luksuslikku elu nautinud, siis kliimamuutuste kannatajateks on olnud peamiselt põllumajandusest elatuvad arengumaade elanikud. Nüüd, mil ka nemad võiksid veidi parema järje peale saada, on muidugi maailma CO₂ eelarve ammu ületatud ja kärpima peaks hakkama kõik koos.

Maailm aastal 2050

Missugune see meie ainuke kodu siis aastaks 2050 on? Melbourne’i kliimapoliitikale keskendunud sõltumatu mõttekoda Breakthrough joonistab kliimaga seotud riskianalüüsis üsna masendava ja paraku liigagi realistlikuna tunduva pildi.

Kui eeldada, et asjad liiguvad maailmas mööda tavapärast rada, siis teadlased jätkavad ilmselt uuringute ja murelike hoiatuste avaldamise ning noored enda hääle võimendamisega. Poliitikud jätkavad aga „viisaka ignoreerimise” ja poliitiliste võitluste tõttu liiga aeglaste sammudega. Selle tulemusena on globaalne keskmine temperatuur tõusnud aastaks 2050 kolme kraadi võrra. Maailma jääkiht on kadunud, põuad on hävitanud märkimisväärse osa meie suurimast CO₂ tasakaalustajast – Amazonase vihmametsast. Muutustest tingitud mõjuahel kogub aina hoogu.

Kolmandik maismaa pinnast on muutunud kõrbeks ja 55% kogu elanikkonnast kannatab enam kui 20 päeva aastas surmava (üle 40 °C) kuumuse käes. Maailma räsivad regulaarselt põuad, üleujutused ja loodusõnnetused. Korallriffidest ja vihmametsadest kuni Arktika jääkihini on terved ökosüsteemid kokku varisenud. Troopikas on hävinenud piirkonna põllumajandus ja põgenikeks on saanud enam kui miljard inimest. See põgenike massiline liikumine koos rannajoonte kahanemise ning toidu ja vee kättesaadavuse tõsise langusega avaldab survet maailma suurimatele arenenud riikidele.

Tõenäolised on relvastatud konfliktid ressursside pärast, mis võivad kulmineeruda maailmasõjaks. Hüpoteesi kohaselt on tulemuseks „täielik kaos” ja võib-olla „meie praeguse globaalse tsivilisatsiooni lõpp”.[1]

Eestist taliolümpia staare ilmselt enam oodata ei ole. Järgmiste generatsioonide insenerid ja arhitektid peavad aga ilmselt Hollandi eeskujust õppust võtma. Kuna aina enam lihtsamaid töid teeb tulevikus ära tehisintellekt, ootab töömaastikul ees üha tihedam konkurents ja teadlaste sõnul on suurem eelis väiksemate perede lastel, kelle haridusse on vanemad saanud rohkem panustada.

Koroonaviiruse pandeemia taustal on oluline mainida ka haiguste leviku teemat. Oma kõrge kehatemperatuuri tõttu, mida me saame haigusega võitlemiseks palavikuga veelgi tõsta, ei meeldi meie kehad paljudele viirustele. Soojenevas kliimas õpivad patogeenid aga elama aina kõrgemate temperatuuridega tingimustes ja seega väheneb meie keha esmase kaitsemehhanismi tõhusus. Rääkimata siis veel igikeltsast väljasulavatest patogeenidest ja troopilistes piirkondades sooja temperatuuriga uusi elupaiku leidvatest haigusi kandvatest sääskedest.[2]

Lühidalt öeldes ei paista tulevik just kuigi helge. Poleks iial arvanud, et tsiteerin kunagi Miley Cyrust: „Meile antakse sitas seisus planeet ja ma keeldun seda oma lapsele edasi andmast. Kuni ma ei tunne, et mu laps saab elada planeedil, kus vees on kalad, ei too ma siia maailma järgmist inimest selle jamaga tegelema.” Praegu jään Mileyga samale seisukohale. Kuid äkki on just sinul see õige keskkonnasõbraliku eluviisi ja geenide kombinatsioon, mis annab lapsele need supervõimed meie kõigi tulevik päästa.

[1] Dunlop, I.; Spratt, D. 2019. Existential climate-related security risk: A scenario approach. – Breakthrough – National Centre for Climate Restoration.
[2] Worland, J. 2020. The Wuhan Coronavirus, Climate Change, and Future Epidemics. – Time, 06.02.