Kõige paremini saab saabuvaks ühiskondlikuks kollapsiks valmistuda, kui võtta juba täna oma elustiili keskseks motoks loobumine.

Märtsis sai minust keset riiklikku eriolukorda eneselegi ootamatult „vastulinnastuja”, kel oli luksus pageda haudvaiksest betoondžunglist metsiku elurikkuse keskele. Olles elanud pool aastat ühes Võrumaa külakeses ja vaadanud vaheldumisi videokõne aknast kolleege ja päris aknast mulle senitundmatuid linnuliike, tabasin end mõttelt, kas sellist mõnusat elu inimesed pelgavadki, kui nad ökoloogilisemat maailmavaadet laidavad. Lisaks tekkis mul kindel veendumus, et ma ei soovi siit lahkuda. Põhjuseid selleks on rohkem kui küll. See kolumn pole aga tegelikult maale kolimisest. Pigem on see uue ebanormaalsuse keskel keskkonnaalase mõtteviisi muutmisest, mida saab teha edukalt ka linnamüüride vahel. Peamine on olla enda vastu aus.

Aus keskkonnakaitse

Juttude kohaselt olevat kuulus kreeka filosoof Diogenes kolanud päise päeva ajal põleva lambiga mööda Ateena tänavaid ning otsinud enda sõnutsi „ausat inimest”, ometigi teda kunagi leidmata. Tunnen end keskkonnaorganisatsioonis oma päevatööd tehes veidi sarnaselt – käies kohtumiselt kohtumisele ja konverentsilt konverentsile, püüan ma alati pingsalt aru saada, kas räägitakse keskkonnasäästlikust tegevusest või rohepesust. Näiteks on üsna levinud teadmine, et ühiskonna üldist tarbimistaset tuleks tagasi tõmmata. Olgu põhjuseks saabuv naftatipu järgne ajastu, üha sagedasemad ekstreemsed ilmastikunähtused või näiteks võlaraha peal veel vaevu püsti püsiv majandusruum. Tegelikult need kõik korraga.

Kui palju aga tagasi tõmmata? Selleks et tabada Pariisi kliimaleppe eesmärke, peaks kasvuhoonegaaside heitkogused hakkama globaalselt vähenema 7,6% aastas. Kohe. Veel kindlam oleks 11%. Teadlaste värske hoiatus jõukuse teemadel hindab SKT vajalikuks kokkutõmbumiseks 40–90%. Või muidu… Pandeemia on inimkonnale vähemalt õige suuna kätte andnud, aga võib-olla vaid ajutiselt. Ja kuigi mastaapne taastuvenergia pealetung võib majanduse restardiga hoogustuda, on sellelgi lähenemisel oma märkimisväärne jalajälg. Euroopa rohelise kokkuleppe avalausetes on selgelt ja enesekindlalt kirjas, et tegemist on uue kasvustrateegiaga, mis ühendab majandusliku jõukuse lahti selle tekitatud keskkonnakahjust. Euroopa Keskkonnabüroo raporteerib samas, et selline stsenaarium ei ole nähtavas tulevikus põhimõtteliselt võimalik. Seega tundub vähemalt minu jaoks ühiskonna tasandil praegu kõige pragmaatilisem juurelda sügavamalt nende kardetud „või muidu” stsenaariumite üle. Kui mõtleme jätkuvalt, et kõige hullem juhtub ilmselt ikka kusagil mujal ja kellegi teisega, ei ole me endi vastu ausad.

Lingvistiline vahepala

Mõtisklused tõeliselt jätkusuutliku tuleviku teemal võivad joosta kiirelt liiva sel lihtsal põhjusel, et praegu on vastavad sõnad eesti keeles kas väga vähe levinud või puuduvad sootuks. Sestap olen leidnud end tihti kirjutamast pahaaimamatutele sõpradele ja ka Eesti Keele Instituudi keelenõu ekspertidele, et jälle mõnd teemakohast terminit kohandada. Toon mõned nopped möödunud aastast, mis on kõik avatud edasiarendamiseks.

Keskkonnasäästlikum majandusmudel võiks olla näiteks tasaareng (degrowth), mille esimene samm on kasvukultuse seljatamine. Keskkonna praegust olukorda arvestades kõige adekvaatsema strateegiaga protestiliikumine kannab nime Vastuhakk Väljasuremisele (Extinction Rebellion), mille peamine nõudmine on rääkida ökoloogilisest kriisist tõde. Tsivilisatsiooni energeetikanälja probleeme lahendab realistlikult vaid energiasisendi tahtlik kahandamine, laskumine või kõdumine (energy descent), mille saavutamine ei eelda küsitavat tulevikutehnoloogiat. Mugava eluviisi tagab edaspidi siiski lihttehnoloogia ehk li-te (low-tech), mille mantra on tehnoloogia demokratiseerimine. Ühiskonna vaimse toimetuleku eest hoolitseb sel suurte muutuste ajal süvakohanemine (deep adaptation), mis otsib vastust põhiküsimusele „Millest me loobume?”.

Süvakond

Praeguste teadmiste juures võib ebatõenäolistest tulevastest unistustest, tegevustest või asjadest loobumine olla personaalselt keeruline protsess. Kui sa samastud tugevalt oma praeguse töö, elukoha või varaga, siis kes sinust pärast loobumist alles jääb? Mida teised sellest arvavad? Majanduslikult mõistlik on ju osta pigem korter linna kui talu maale ja korteri juurde muidugi suur garaaž, mitte aiamaa. Soomest pärineb huvitav analüüs, kus üks juba aastakümneid suuresti isemajandavalt elanud pere ei ole teiste heaoluühiskonna liikmete jaoks lihtsalt tavaloogikasse mahtuv nähtus.

Selge on see, et kõik inimesed ei saa, taha ega peagi maale kolima, aga oma tuleviku peale võiks saabuvate muutuste kontekstis küll kõik mõelda. Üks lähenemine selleks oleks luua oma väike „süvakond” umbes paarikümne liikmega. Need oleksid teemaga eri tasanditel kursis olevad inimesed, kes varieeruvad ideaalis nii oma asukoha kui ka eriala mõttes, et tuua süvaküsimustega maadlemisel lauale erinevaid perspektiive. Tuleviku võtmesõnaks on selgelt „kogukond” – esialgu hajutatult (sest varajasi kohanejaid on vähe) ja seejärel loodetavasti lokaalselt (sest välised olud ühel hetkel sunnivad). Mõelge pigem hajakülade ning üleminekulinnade ja linnaosaseltside peale, mitte niivõrd hipilaagritele või utoopilistele sotsiaaleksperimentidele.

Lase oma elustiilil juba täna kokku kukkuda ja väldi tunglemist, soovitab John Michael Greer. Kuigi mitte keegi ei oska täie kindlusega öelda, millal ja kui rängalt ühiskondlik kollaps meie õuele jõuab, on selle tulemise tõenäosus minu värskeima lugemise põhjal paari füüsiku arvutuste kohaselt 90%. Ühe teadusartikli pealt ei maksa küll enamasti elumuutvaid otsuseid langetada, aga see peaks vähemalt tähelepanelikuks tegema.

Loobumine loob valikuid

IPCC kurikuulus 2018. aasta mahukas kliimaraport joonistas välja kaks laia ühiskondlikku tulevikuvisiooni: üks madala ja teine kõrge energiatarbega. Erinevus kliimamuutuste leevendamise seisukohalt oli selge. Kui loobutakse kõrgest energiatarbe tasemest, on ühiskonnal šanss loobuda ka mõnest ebamugavast või riskantsest leevendusmeetodist, kui aga klammerdutakse jätkuvalt raiskava elustiili külge, pole hiljem enam valikut – rakendada tuleb kõiki võimalikke ja võimatuid vastutegevusi, mis mõnele valitsusele, teadlasele või miljardärile parasjagu pähe tulevad.

Näide Eestist enesest: suutmatus loobuda põlevkivienergeetikast on viinud vaba elektrituru tingimustes, kus põlevkivielekter enam löögile ei pääse, selleni, et oleme loobunud nüüdseks riiklikust energiajulgeolekust, tuginedes suuresti elektri impordile. Sarnase idee saab kanda üle ka oma eraellu: mis on see keskkonna- või energiavaenulik asi või tegevus, millest täna loobudes on homme rohkem valikuid? Olen oma tutvusringkonna näitel näinud, kuidas vastuseks võib olla oma linnakorteri vabade aknalaudade katmine potitaimedega, valitud eriala vahetamine, pikaaegse suhte lõpetamine või äärmuslikul juhul tõesti metsa kolimine.

Eelmine sügis oli „normaalne”. Mäletan, et istusin Brüsseli lennujaamas, vaatasin mööda sagivaid inimesi ja mõtlesin, et kunagi saan oma lastelastele kirjeldada, kuidas need turismitehased välja nägid, kõlasid ja lõhnasid, sest järgmised põlvkonnad ei pruugi seda kunagi ise kogeda. Praegu on eelretsenseeritud teaduskirjandusele tuginedes võimalik argumenteerida, et 90% tõenäosusega leiame end peagi 90% askeetlikuma elukorralduse keskelt. Psühholoogiast teame, et mida suurem on valik, seda raskem on otsus. Praegu on tekkinud haruldane olukord, kus inimeste valikute paljusus on mõneks ajaks ahenenud. Seega soovitan mõelda oma tulevikuvalikute peale just täna, sest ühiskonnana ei ole meil paraku luksust, et anda jätkusuutlikkuse küsimuses loobumisvõitu.

Madis Vasser on psühholoogia magistrikraadiga informaatikadoktorant, keskkonnakaitsja ja süvakohaneja.