Olles kasvanud üles mõnisada meetrit festivalipaigana tuntud Intsikurmu metsapargist, on metsas viibimine olnud lapsest saati osa mu elust. See on ilmselt üks põhjus, miks minu jaoks on tähtis teadvustada, milleks me oma loodusvara kasutame.

Pandeemia ei ole naljakas, aga peab siiski tunnistama, et inimesed oma paanilise tualettpaberi varumisega ajavad muhelema. Freudil oleks selle kohta nii mõndagi öelda. Ent selle hetkelise komöödia taga seisab väga suur ja keskkonnale laastavalt mõjuv tööstus, mille toodanguga puutub iga päev kokku umbes kolmandik maailma rahvastikust. Täpsete andmete leidmine osutus üllatavalt keeruliseks. Enamasti kasutatakse Worldwatch Institute’i kümne aasta tagust arvutuskäiku, mille kohaselt võetakse WC-paberi tootmiseks päevas maha 27 000 puud[1]. Tselluloosivabu alternatiive tootvate ettevõtete kodulehed pakuvad selleks numbriks aga 40 000 kuni lausa 94 000 puud. 

Tegelikult polegi oluline konkreetne number. Selge on see, et kui arvestada mugavusi – ja antud juhul hügieenitooteid – tarbivate inimeste hulga tulevikus suurenemisega, siis kasvab ka nõudlus tselluloosi järele ning metsade tualetipotist allalaskmine on olenemata täpsetest kogustest mõistusevastane. Niisiis on tualettruum üks koht, kus igaüks meist saaks oma harjumused üle vaadata ja väikese muudatuse tegemisega vähem keskkonda koormata.

Pühkimise ajaloost

Enne loodusressursside laialdast ületarbimist kasutati pühkimiseks sõltuvalt riigist, ilmastikuoludest, sotsiaalsetest tavadest ja staatusest erisuguseid materjale. Näiteks puidust või väärismetallist L-kujulist keppi. Samuti pulga otsas käsnu, mida hoiti kasutamiste vahel soolvees. Kuivas kliimas haarati liiva või mulla järele. Puulehtede kõrval olid kasutusel ka rannakarpide kestad ja maisitõlvikud.

Isiklikuks hügieeniks kasutatavat paberit mainiti esimest korda 589. aastal Koreas ja esimene tualettpaber võeti kasutusele 1391. aastal Hiinas. Paber muutus laialdaselt kättesaadavaks 15. sajandi lõpus ja seni kasutusel olnud materjalide asemel läksid käiku vanad kirjad, raamatud, ajalehed, kataloogid, paberkotid jmt. Tualettpaber meile tuntud kujul on üsna tänapäevane leiutis – ameeriklane Seth Wheeler patenteeris perforeeritud tualettpaberirulli 1891. aastal.

Tootmisest

Sellest ajast saati on tualettpaber oma põhiolemuselt samaks jäänud, aga muutunud järjekindlalt aina pehmemaks ja valgemaks. Vaatamata paljude arusaamale, et WC-paberit valmistatakse enamasti ümber töötatud paberist, koosneb see tavaliselt nn neitsitselluloosist, mille jaoks kasutatakse umbes 30% okas- ja 70% lehtpuud – okaspuudel on pikad kiud, mis annavad paberile tugevuse, lehtpuude lühemad kiud tagavad aga pehmuse. 

Toorainet saadakse tihtipeale vanadest liigirohketest metsadest, suuresti Kanada, Rootsi ja Venemaa taigadest. Paberitootjate „keskkonnasõbralik” lüke on asendada maha võetud puud enamjaolt kiiresti kasvavate monokultuuridega, mis ei soosi metsade bioloogilist mitmekesisust. Väiksemad istanduspuude all olevad taimeliigid ja nendest sõltuvad loomad tõrjutakse herbitsiididega välja. Karusid ja muid imetajaid, kes võivad tulusaid taimi ohustada, püütakse lõksudega ja tapetakse.

Mastaabist

Kui palun kujutada ette ühte puud, on erinevaid vaimupilte ilmselt sama palju, kui on inimesi. Niisamuti leidub meie poelettidel ka eri toorainest ning eri tiheduse ja omadustega tualettpaberit. Internet on täis mitmesuguseid arvutuskäike selle kohta, kui palju puitu kulub ühe rulli tootmiseks, ent tõsiasi on, et igasugust selleteemalist matemaatikat raskendavad erinevused puidu kuivamisel, tootmisprotsessides ja soovitud tulemuses. Ometi, selleks et ligikaudugi tööstuse mastaape ette kujutada, võtan aluseks USA Loodusvarade Kaitse Nõukogu (NRDC) ja rahvusvahelise mittetulundusliku keskkonnaorganisatsiooni STAND koostöös valminud uuringu, mille kohaselt kasutavad inglased, sakslased ja ameeriklased inimese kohta aastas üle 10 kg tualettpaberi. Mul on veidi rohkem usku eestlaste kokkuhoidlikkusse – paneme meid sinna itaallaste ja hispaanlaste seitsme kilo juurde. Meid on ümmarguselt miljon ehk see teeb siis seitse tuhat tonni aastas. Kui kombineerida veidi teiste ja enda arvutusi ning uuringuid, teeb see sõltuvalt liigist kuni 28 000 sellist üsna heas mõõdus puud. Ei oska ausalt öeldes seda metsa vaimusilmas ette kujutada, kuid igal aastal lihtsalt potist allalaskmiseks tundub seda igal juhul liiga palju.

Alternatiiv

Kuigi meil jagub poodides tualettpaberi varusid, on selle kasutamine tegelikult üsna ebaefektiivne. Lisaks on paljude eelistatud luksuslikult valge ja pehme paberi kiud pikad ega lase vett läbi, mis raskendab ka veepuhastusjaamade tööd. Niisiis on kõige mõjuvam ja prügivabam alternatiiv tualettpaberile bidee. Lisaks paremale puhastamisvõimele kui paberiga laialihõõrumine on bidee ka tervisele kasulik, aidates näiteks löövete või hemorroidide all kannatajaid ning neid, kel on vanuse või haiguse tõttu probleeme painduvusega.

Bidee puhastab vajalikud piirkonnad veejoaga ja uhkemad versioonid on varustatud ka kuivatusfunktsiooniga. Praeguseks on olemas ka juba küllalt palju erinevaid olemasoleva WC-poti külge paigaldatavaid süsteeme, nii et bidee kasutuselevõtuks ei pea tingimata vannituba ümber kujundama. Näiteks Jaapanis on kujunenud populaarseteks elektroonikaseadmeteks kõrgtehnoloogilised bideed, mis kannavad nime Washlet ja on leidnud tee juba ligi 60% majapidamistest. 

Kui aga elu ilma harjumuspärase tualettpaberita ei tundu võimalik, on mõistlik kasutada ümber töötatud kiust paberit. Eespool mainitud NRDC uuringu kohaselt kasutatakse ümber töötatud materjalist tualettpaberi tootmisprotsessis tavapärase tselluloosist tootmisega võrreldes poole vähem vett ja kemikaale ning eraldub vaid kolmandik kasvuhoonegaasidest. Paberit valgendatakse kloori asemel hapniku, osooni, naatriumhüdroksiidi või peroksiidiga. Kui USAs on 98% tarbitavast tualettpaberist neitsitselluloosist, siis Euroopa on alternatiividele avatum ja 40% meil tarbitavast paberist on ümber töötatud.

Ümber töötatud paberi puhul on aga teoreetiline terviseoht – see võib sisaldada BPA-osakesi, mis jõuavad sinna peamiselt lamineeritud paberi ehk nn poetšekkide kaudu. Siinkohal meeldetuletus: tšekipaber ei käi paberikonteinerisse, vaid olmeprügisse. See BPA osakaal on aga nõnda väike, et sellega puutub rohkem kokku krediitkaarti puudutades. Olgem ausad, kliimamuutuse otsene mõju on ilmselt juba enam tuntav.

Leidub veel muidki alternatiive. Aeglaselt kasvavate puude asemel valmistatakse „puuvaba” tualettpaberit kiiresti kasvavatest taimedest, näiteks bambusest, suhkruroo tootmise jääkmaterjalist bagasse’ist või eukalüptist, mis on raievalmid vaid 3–4 kuuga. Bambust saab korjata ka ilma taime tapmata, mis omakorda vähendab mulla erosiooni. Ka siin tuleb aga jälgida, et bambus oleks eetiliselt kasvatatud. 

Kui ka sulle on mets kallis, siis ehk leiad endale sobivaima viisi, kuidas seda mitte kanalisatsioonitorust alla lasta. Ma olen kasutanud vähemalt kogu oma täisealise elu ümber töötatud paberist valmistatud tualettpaberit ja pole veel BPA mõju tundnud ega tuntavalt kareduse käes kannatanud. Kui ma aga kord oma vannitoa omamiseni jõuan, on ka minul plaanis minna üle bideele ja teha sellega väike teene lisaks planeedile ka reoveejaamadele.

[1] Braun, D. M. 2010. Toilet paper wipes out 27,000 trees a day. – National Geographic Society Newsroom, 16.04.