Miks on nii, et puidu väärindamine tähendab tihti tahumatuid töövõtteid, meeletut energiakulu, nappe teadmisi puidu eri omadustest ning harvesterist maha jäänud kuumaastikku?

Kes soovib süüvida roigasaedade hingeellu? Poleks osanud oodata, et mind tabab selline sügavamõtteline küsimus, kui otsin internetist informatsiooni võimalikult lihtsate puitkonstruktsioonide kohta, aga tänuväärne veebisait roigasaed.ee avas mu silmad ning möödunud aasta esimesteks käsitöörajatisteks suvekodu põlluserval kujunesid mõned meetrid soeselg- ja varbaeda. 

Samal ajal sain teada, et metsade tööstuslik majandamine oli probleem juba 18. sajandil ja lahendust nähti eelkõige väiketarbijate süüdistamises – 1740ndail arutati suurtööstuste kasvava nõudluse taustal selle üle, kuidas vähendada talupoegade valgustuspeergude kasutamist. Eks valgustus ja puidupõletus ole tänapäevalgi omavahel tugevalt ja vastuoluliselt seotud. Kuid puud ei ole ainult põletamiseks, isegi kui statistika praegu vägisi selles suunas kisub. Lisaks mõnele vägevale tammele, kelle juures avasüli vaimujõudu ammutamas käia, saab puidust nii mõndagi oma kätega teha. Tulemuseks võib olla mõni praktiline tarbeese või ka sügavam muutus inimese enda koore all.

Kõrgklassi lihttehnoloogia

„Meistreid, kelle käest nippe õppida, pole,” tõdes ERRi reporter, kajastades mõne aja tagust rahvapärast puutöönäitust. Puutöövõlur Meelis Kihulane alias Edev Eremiit on hüüdnimele truult oma käsitööga pidevalt turneel ning minul õnnestus koroona-aasta kiuste Eesti Vabaõhumuuseumis tema harukordset väljapanekut külastada. See sobis muidugi suurepäraselt ka minu üha süveneva null-naela-ja-kruvi-aiafetišiga. Nagu kirjutasin vakkadest, toosidest, rehadest ja põhjalikest (puidust!) infostendidest kubiseva näituse külalisraamatusse: Kihulase käsitöö annab aimu, et taolised lihttehnoloogilised lähenemised polegi tegelikult nii lihtsad midagi – vaja on tunda oma algmaterjali kuni viimse kiuni ning vallata väga peeneid töövõtteid ja -riistu.

Praeguses kontekstis on aga üsna hämmastav, et varasematel aegadel oskas põhilist puutööd pea igaüks. Kas see ka kõigile naudingut pakkus, on muidugi omaette küsimus, kuid käed rüpes ei saanud kunagisel puiduajastul istuda keegi, näiteks ainuüksi puukoorest jalanõusid ehk viiskusid olevat kulunud nädalas 3–4 paari ühe kandja kohta. Tänapäeva lugeja võiks siinkohal röögatada, et milline raiskamine ja ühekordne kasutamine, täielikud metslased! Parem osta poest plastist kärtskollased kroksid ja kappa aastaid ringi, enne kui need prügikasti rändavad. 

Sellise võrdluse puhul tuleb aga mängu nn asjastunud energia (embodied energy), mis on ühe puidust viisu puhul minimaalne – puukoor oli muude toimetuste ülejääk, selle jalanõuks muutmine pakkus ehk karjapoisile pärastlõunast ajaviidet ja toote eluea lõppedes biolagunes see kiiresti tagasi algosadeks. Naftast toodetud pastla puhul tuleb arvestada aga vähemalt järgmisega: fossiilkütuste abiga õli leidmine, selle pumpamine, transport ja töötlemine, sussitehase rajamine, nafta valamine pastlaks, värvimine, pakendamine, turundamine. Viimane on ehk isegi veidike käsitöölaadne tegevus. Lisaks tekib ka pikaajaline keskkonnareostus, kui plast laguneb aastate möödudes järjest väiksemateks osakesteks (tuntud kui „mikroplast”).

Neil, kel on huvi sellistesse tarneahelatesse sügavamalt sisse puurida, soovitan mõelda harjutusena sellele, kuidas sünnib üks harilik pliiats. Kindel on see, et hoolimata kiirest kulumisest on viisud jätkusuutlikum variant kui naftasussid. Tegelikult just tänu täielikule kulumisele, mis ei jäta keskkonda jääkreostust. Kes ei usu, võib lugeda ka näiteks Titicaca järvel elavate uru inimeste kohta, kelle tehissaared, majad ja paadid on kõik tehtud pilliroost ning vajavad lakkamatut hoolt, et joosta võidu pideva vettimise ja lagunemisega. Ometigi on see kultuur eksisteerinud edukalt tunduvalt kauem kui lähinaabruses tohutu energiakuluga suuri kivist linnu rajanud ning selle käigus säilenõtkuse ohverdanud ja suurejooneliselt hävinud inkad.

Roheinnovatsioon puidutööstuses

Hinnaline käsitöö on rakendatav ka suurema metsamajanduse kontekstis. Anekdootlik näide möödunud suvest: tassin parasjagu süles metsast välja järjekordset puupakku ja mõtlen, et sellele ühele puutükile osaks saav hool ja minu saabaste alusmetsale põhjustatud minimaalne häiring lisavad pakule tohutult väärtust. Võib-olla saab ta kunagi sama kuulsaks kui Silver Sepa puupakupill. Miks lükata rohmakate masinatega pikali terve metsatukk, kui sama rahalise tulu tooks ka vaid paari kvaliteetse puu langetamine?

Puidutööstus armastavat kõrget väärindamist, rakendades samas praegu tihtilugu kõige tahumatumaid töövõtteid. Õnneks ilmus 2020. aastal „Teejuht püsimetsandusse”, mis suunab eksinud industriaalmetsanduse loodetavasti tagasi juurte juurde, ilma neid välja juurimata. Nutikas oleks ju näiteks energiapuidu puhul varuda just puude neid osi, mis kasvavad kiiresti (ehk oksad), ning jätta alles see, mis kasvab aeglaselt (ehk tüved). Lühikese raieringiga madalmets (coppice) annaks veidigi lootust puidune biomass taas jätkusuutlikuks muuta. Vähemasti võiks iga harvesterikangelane teada, mis on häilraie.

Tänapäeval on „käsitöö” tähendus inimeste jaoks sageli muidugi märgatavalt erinev sellest, mida olen kirjeldanud eespool. Mul endalgi on möödunud suvest mälestus ühe riidekapi meisterdamisel osalemisest, kus käiku läksid pirtsakad liimpuitplaadid, suured ketassaed, freespink ja kümmet sorti lihvkettad. Kaitseprillid ja kõrvaklapid olid kohustuslikud. Ümberringi hoovis kõlanud linnulaulu ma neil päevil ei kuulnud. 

Teiseks markantseks näiteks on hiljutine sülearvutialuse meisterdamise projekt. Käsisaag ja käsipuur – täielik ökokäsitöö! Kui just mitte arvestada puuliistude vägagi tööstuslikku päritolu, raudpoltide pikka tarneahelat ning muidugi pakikulleri „süsinikuneutraalset” kaubikut. Kuigi lõpptulemus sai võrdlemisi kandiline, kiitsid kolleegid ikkagi meistritööd heldelt, kuna mõni ei suutvat ise sedagi. Aga alati tasub proovida – erinevalt võimsatest elektrilistest versioonidest on käsitööriistad suhteliselt halastavad, kui algajal esimesel korral midagi väga viltu läheb. Seda nii kasutaja jaoks kui ka tööriista seisukohalt – vastav tehnoloogia on piisavalt lihtne, et sellest tavamõistusega aru saada ja seda vajaduse korral ka ise parandada. Vabavara vaimust kantuna on mul rõõm jagada kõigile soovijatele kõnealuse hobiprojekti jooniseidki.

Puutöö pirruvalgel

Kas roigasaedadega saab kontrolli alt väljunud industriaalmetsanduse vastu? Ei, kindlasti mitte, ja seda polegi vaja. Arvestades, et praegune riiklik metsandusstatistika näitab aiateibaid, on see üleraiuv majandusharu saaginud juba ise ära oksa, millel see varem laiutas. Küll aga võiks taoline käsitöömahukam, orgaanilisem ja hinnalisem lähenemine pakkuda jätkuvat erialast tööd neile paljudele, kes kaotavad tööstusliku metsanduse paratamatu kokkutõmbumise tagajärjel oma senise funktsiooni. Ilmselgelt on neil inimestel oskusi teha puidust ka suuremaid asju kui lusikad – sillad, kõrghooned, tuulikud?

Teisalt võib kokkupuude lihtsa puutööga anda inspiratsiooni uuteks hobideks ja mõteteks ka neile, kes on varem isetegemisest kaarega mööda läinud, kuna levinud kujutluspildid avatud töökodade plastihaisuga 3D-printeritest ja kõrvulukustavast ketaslõikurist ei tundu väga kutsuvad. Mõnusat puutööd saab aga teha vajaduse korral edukalt ka vaikuses ja pirruvalgel, juhul kui elekter peaks kaduma. Nagu rõhutab Edev Eremiit: oluline on, et iga liigutus oleks mõtestatud!

Madis Vasser on keskkonnakaitsja, tasaarengu fänn ja lihttehnoloogia teemapargi asutaja.