Kui sinu jaoks oluline inimene, lemmikloom või kas või potilill on haige, annad sa ilmselt endast parima, et esmalt mõista, mis on kannatuse põhjus, ja seejärel leida võimalus ravimiseks. Meie planeedi asukate heaolu ähvardab õhus olev liigne CO₂.

Käes on kahekümnendad ja läheneb mitmete kliimauuringute ennustatav kolmekümnendates saabuv nn tagasipöördumatu punkt, kus maailma keskmise temperatuuri tõus kahe kraadi võrra muutub vältimatuks. Ehk meil ei ole parima tahtmise juures enam võimalik olukorda rahulikult võtta, aga pole ka veel aeg alla anda. Isegi kui tunned, et sul ei ole väikse kübemekesena siin 7,7 miljardi hulgas märgatavat mõju, ei ole see mingi vabandus reostusele kaasaaitamiseks. Seega, siin on sulle üks uue aasta motivatsioonikiri sellest, kuidas panna tähele ja vähendada veidi oma panust maailma hävingusse.

Süsinikuringe kummitused

Maailm on ümmarguselt 4,5 miljardit aastat vana ja kuskil miljard aastat sai ta eksisteerida üsna stressivabalt, enne kui hakkas tekkima esimene elu. Suurema sebimise tõid dinosaurused 240 miljonit ja Homo sapiens kõigest 200 000 aastat tagasi. Aja jooksul loksutas maakera paika imetajate ja teiste elusorganismide jaoks sobiliku süsinikuringe: taimed loovad ennast päikese abiga õhus olevast süsinikdioksiidist, saavad kellegi toiduks, see keegi saab omakorda kellegi teise toiduks, kuni toiduahela lõpus olev loom ja üldse kõik organismid mingil hetkel surevad, kõdunevad ning paiskavad õhku süsinikdioksiidi. Ja kõik algab otsast peale. See on loomulik, roheline süsinikuringe.

Efektiivse soojaallika otsinguil hakkasime aga kaevama maapõuest välja sinna mattunud fossiile, mille põletamisel vabanev CO₂ häirib eluslooduse väljakujunenud tasakaalu. Ometi on igaühel oma roll heitgaaside vähendamisel.

Kõike keskmisest vähem

„Keskmine inimene” on küll üsna hägune, kuid vajalik mõiste üldisest pildist arusaamiseks. Statistiliselt toodab keskmine inimene oma elutegevusega umbes 12 tonni CO₂ aastas. Eestis elades kuulume 14 tuhande tonniga paraku sinna „üle keskmise” kategooriasse.

Kui arvestada, millele kulutame suure osa oma igakuisest sissetulekust ja mida kõige rohkem iga päev koju tassime, on loogiline, et suurim mõju tuleb toidust, millega tekitame aastas 3,5 tonni heitgaase. Seda siis korraliku lihasööjana. Siin pole vaja pikalt kuuma kartuli ümber keerutada – iga lihast saadud kalori jaoks on vaja sööta loomale enne 25 kalori jagu toitu, veganina tõmbaksid seega kohe kaks tonni sujuvalt oma aastasest süsiniku jalajäljest maha. Keskkonna ja oma tervise huvides soovitaks aga esmalt kaotada menüüst vähemalt lamba- ja veiseliha (mis on võrreldes nt ubadega kilo kohta vastavalt 20 ja 14 korda suuremad CO₂ tekitajad) või vähendada loomsete toitude osakaalu kas või ühel päeval nädalas, näiteks taimsel teisipäeval. Ehk siis 3,5 tonnist isegi 1/7 on juba 500 kg. Elementaarne on muidugi ka toitu mitte raisata.

Vastavalt 2 ja 2,5 tonni CO₂ tekib aastas elektri ja kütte arvelt. Mõlemad on meie riigis üsna keerulised murekohad. See, kuidas põlevkivist loobuda, ei kuulu minu teadmiste valdkonda, küll aga on igaühel võimalik vähendada oma elektritarbimist energiaefektiivsemate ja mõistlikus suuruses kodumasinate, valgustuse ning harjumustega. Kütte puhul oleneb palju muidugi sellest, kus sa elad ja kas on üldse mingit võimalust ise kütet reguleerida ning maja soojustust mõjutada. Kui on, siis tasub eelistada mittefossiilseid soojaallikaid.

Soovitus: lihtsam on teha üks suur otsus kui pidevalt palju väikseid. Ehk kui järgmine kord uude kohta kolid, kodu ostad või renoveerid, kodumasinaid hangid vms, siis mõtle hoolega ja vali keskkonnasõbralik variant, selle asemel et pidada iga kord meeles tuli kustutada või küte maha keerata.

Transpordi puhul on keskmine inimese kohta ilmselt kõige halvemini arvestatav – on neid, kes liiguvad vaid ühistranspordi ja jalgrattaga, ning ka neid, kes läbivad iga päev oma maasturiga üksi mitusada kilomeetrit. Keskmine CO₂ heitkogus on aga inimese kohta aastas kaks tonni. Ilmselgelt oleks lihtne lahendus paigal püsida ja kogu jalajälg oleks transpordi vallas nullitud, kuid see on võimatu – inimene peab liikuma ja nägema seda maailma, mis abi vajab. Ent siiski, võimaluse korral kasuta auto asemel ühistransporti, lennuki asemel sõida Euroopas rongiga, saades nii rohkem osa kohalikust loodusmaastikust. Kui pead siiski lendama, vaata enne lehel atmosfair.de lennufirmade indeksit ja võimalusel kompenseeri oma lennu negatiivne mõju.

Minu üks peamine sihtkoht Euroopas on endine kodukant Berliin. Arvutasin, et selle ligi 300 kg CO₂ koguse hüvitamiseks saan nt toetada lehel carbonfootprint.com erinevaid projekte 2,5 kuni 16 € väärtuses.

Viimane kategooria on asjad: mööbel, riided, kodukaubad, vidinad, raamatud, nutiseadmed, mille tarbimine tekitab kaks tonni heitgaase. Juba oma vaimse tervise nimel saaks siin vabalt kolmveerandi arvelt kokku hoida. Arvestades, kui palju asju on maailmas toodetud, on tõenäosus leida just see, mida sul on vaja, (vähe) kasutatud kujul väga suur. Samuti saad olemasolevaid asju kerge vaeva ja materjalikuluga värskendada. Mõtle väga hoolega, mida sul elus päriselt vaja on, kuidas see mõjutab keskkonda ja – mis vähemalt sama tähtis– sinu tegelikku heaolu.

Virtuaalse elu tagajärjed

Kui rääkida vaimsest tervisest, siis aina kasvav süsiniku jalajälg kaasneb interneti kasutamisega. Internet tekitab maailmas aastas kokku 609 miljonit tonni CO₂ (sama palju kui kogu maailma tsiviillennud). Üks imepisike e-kiri põhjustab 0,3 grammi heitgaase, suurema manusega kasvab see number kuni 50 grammini. Ühel üsna vaiksel nädalal lugesin kokku, et saatsin ja sain kokku 50 e-kirja, kuskil veerand neist manustega. See teeb aastas vähemalt 30 kilo süsihappegaasi. Arvestades, et olen pidanud tegema selle kirjutise jaoks päris mitmeid otsinguid, ei taha ma tegelikult üldse mainida, et iga Google’i otsing paiskab taas õhku 0,2 grammi CO₂. Lisaks kõik need ebavajalikud pildid, GIFid ja meemid, mida me iga päev üksteisele saadame ja pilves säilitame. Kindlasti saaks hakkama veidi vähemaga ja kasutada Google’i asemel nt Ecosiat, mis iga sinu otsingu eest puid istutab.

Muidugi ei ole CO₂ ainuke keskkonnaprobleemide põhjus, kuid informatsiooniga ülekoormatud maailmas on vahest mõistlik alustada suure pildi kokkupanemist ühest asjast korraga. Pakun sulle välja uue aasta eesmärgi: ees on 52 nädalat, et koguda teadmisi, teha informeeritud otsuseid, võtta vastu uusi väljakutseid ja leida võimalusi oma süsiniku jalajälje vähendamiseks, et saaksime üheskoos lootusrikkalt tulevikule vastu minna. Ja muidugi üritan ka ise sulle jätkuvalt iga kuu sellel teel toeks olla.