Kuna esmane pettumus, et novembrikuisel ÜRO kliimakohtumisel COP28 ei suudetud fossiilkütuste teemal otsustavust üles näidata, on nüüdseks lahtunud, on ehk paslik meenutada varasemaid keskkonnaläbirääkimisi, mis tundusid sama perspektiivitud, ent said ootamatult õnneliku lõpu.

Kaks aastakümmet (1968–1989) arutlesid Antarktika mandrit ja Lõuna-Jäämerd haldavad Antarktika lepingu süsteemi osalisriigid tõsimeeli selle üle, kas ja mis tingimustel võiks lõunamandril loodusvarasid kaevandada. Kui Antarktika maavarade kasutamist reguleeriva konventsiooni tekst 1988. aastal ratifitseerimiseks välja saadeti, tundus olukord lootusetu. Ometi asuti juba aasta hiljem viimistlema Antarktika lepingu keskkonnaprotokolli, mis pühendas Antarktika täielikult teadusele ja keskkonnakaitsele.

Kaevame Antarktika üles

Maavarade kaevandamine Antarktikas kerkis päevakorda 1968. aastal, kui paar tööstusettevõtet pöördus järelepärimisega Uus-Meremaa valitsuse poole. Antarktika leping oli toona kahtteistkümmet riiki koondav kinnine „klubi”, mille eesmärk oli säilitada poliitilist tasakaalu kahe suurvõimu (USA, Nõukogude Liit) ja seitsme Antarktikale konkureeriva territoriaalse nõudmise teinud riigi (Argentina, Tšiili, Suurbritannia, Prantsusmaa, Norra, Uus-Meremaa, Austraalia) vahel.

Seda, mis maavarasid Antarktikas leidub, täpselt ei teatud, ent põhiarutelu käis rannikumere potentsiaalsete fossiilkütusevarude ümber. Nende ammutamiseks Lõunamere keerulistes oludes puudus tehnoloogia, ent selle peatne leiutamine tundus läbirääkijatele iseenesestmõistetav ning keegi polnud valmis läbirääkimistelaua tagant lahkuma ja oma osast loobuma. Läbirääkimised edenesid esimesed kümme aastat siiski väga visalt. Suurimaks murekohaks ei olnud aga maavarade kaevandamise ökojalajälg, vaid küsimus, kellel on õigus selleks lubasid väljastada, s.t oma väidetavate territoriaalsete õiguste teostamine. Alles 1982. aastal hakkas töö konventsiooni teksti kallal jõudsalt edenema ning paistis, et viimast „neitsilikku mandrit” pole võimalik päästa.

Läbirääkijad vastu tahtmist

Mida libedamalt läksid läbirääkimised, seda enam muretses rahvusvaheline üldsus. Antarktika lepingu konsultatiivkohtumised toimusid kinniste uste taga ning sinna ei pääsenud ligi ei vaatlejad ega ka meedia. Lekkinud mustandite põhjal süüdistati endiseid koloniaalriike viimase jagamata kontinendi varade endale krahmamises. Külma sõja poliitilistele blokkidele tasakaaluks loodud Mitteühinemisliikumisse koondunud kolmanda maailma riikide jaoks oli see vastuvõetamatu ning Malaisia eestvõttel lisati „Antarktika küsimus” 1983. aastal ÜRO peaassamblee päevakorda. Ka neid huvitas ennekõike poliitiline õiglus, mitte keskkonnakahju. Nõuti, et kontinendi maavarad peaksid olema „inimkonna ühine pärand”, nii nagu seda olid süvamere loodusvarad vastavalt 1982. aastal allkirjastatud ÜRO mereõiguse konventsioonile.

Poliitikutel oli raske meediale ümmargust rohejuttu ajada, kui täpselt läbirääkimiste ajal ilmusid uudised kütusereostusest või prügimägedest Antarktika baasides.

Antarktika lepingu riigid seisid vihaselt vastu kõigile katsetele Antarktikat ÜRO egiidi alla tuua ja otsustusprotsesse avada. Ometi näitavad arhiividokumendid, et entusiastlikke läbirääkijaid oli laua ääres vähe. Teises maailmasõjas lüüa saanud Jaapan ja apartheidiriik Lõuna-Aafrika hoidsid madalat profiili, et mitte kaotada võimalust maailmapoliitikas osaleda. Argentina ja Tšiili olid veendunud, et kui läheb kaevandamiseks, tõmmatakse Ladina-Ameerikal nahk üle kõrvade, sest neil polnuks vajalikku tehnoloogiat ega finantse. Lisaks uskusid nad, et igasugune maavarade ammutamine toob kaasa paratamatu keskkonnareostuse, mille all kannatanuks kõige rängemalt just Antarktikale lähemal asuvad Ladina-Ameerika riigid. Nii töötas Tšiili varjatult selle nimel, et konventsioonis sätestatud piirangud teeksid nafta puurimise Antarktikas sisuliselt võimatuks.

Rohelised kangelased

Võtmerolli Antarktika lepingu nõrkade kohtade ülesleidmisel mängisid 1980ndatel keskkonnaorganisatsioonid, eriti Greenpeace ning Antarktika ja Lõuna-Jäämere Koalitsioon (ASOC).

Keskkonnaorganisatsioonide positsioon oli toona hoopis teistsugune kui praegu, kui COPi läbirääkimisala kihab kodanikuühendustest (COP 27-l osales vaatlejana 3036 MTÜd, millest ca 47% olid keskkonnaga seotud). 1980ndatel võis ligipääsust läbirääkimistele vaid unistada. Valitsuste ja keskkonnaaktivistide vastasseis oli lausa vägivaldne. 1985. aastal ei pidanud François Mitterrandi valitsus paljuks lasta Uus-Meremaa sadamas õhku Greenpeace’i laev Rainbow Warrior, mis osales Prantsuse tuumakatsetuste vastastes aktsioonides. Terroriaktis hukkus üks inimene.

Greenpeace’i kampaaniadokumendid paljastavad muljetavaldava haarde. Ühelt poolt korraldasid nad pingviinide marsse – tänavaproteste, kus pingviinikostüümidesse riietunud meeleavaldajad nõudsid Antarktikasse looduskaitseala loomist. Nad olid nahaalsed ja leidlikud. Näiteks 1984. aasta oktoobris hõivasid Greenpeace’i aktivistid protestiks pingviinikolooniasse lennuraja rajamise vastu lennuraja materjale transportinud laeva ja Prantsuse saatkonna. Ahistati vaalapüügilaevu ja Euroopa Komisjoni ukse ette toimetati kaks tonni lund.

Väljaspool institutsioone tegutsedes oli aktivistidel võimalik reegleid rikkuda, nimetada asju õigete nimedega ja toita sisemisi vastuolusid läbirääkijate seas.

Teisalt olid nad diplomaatiliselt aktiivsed nii Antarktika lepingu kui ka ÜRO tagatubades. Ükski riik ei ole monoliitne. Teadlased, kelle ekspertiisil Antarktika lepingu läbirääkimised põhinesid, aitasid keskkonnaorganisatsioone meelsasti ja ka poliitikute seas leidus neid, kes olid Antarktika päästmise nimel valmis Greenpeace’ile dokumente lekitama. Greenpeace valmistas omakorda ette infomaterjale Antarktika keskkonna kohta nii Antarktika lepingu kohtumise delegaatidele kui ka Mitteühinemisliikumise esindajatele ÜROs.

Kõige selle taustal oli tõsine teadustöö. Greenpeace saatis Antarktikasse teadusekspeditsiooni, mille eesmärk oli koguda sõltumatuid keskkonnaandmeid. Poliitikutel oli raske meediale ümmargust rohejuttu ajada, kui täpselt läbirääkimiste ajal ilmusid uudised kütusereostusest või prügimägedest Antarktika baasides. Erinevalt Antarktika lepingu riikide teadlastest olid keskkonnaaktivistid sõltumatu süsteemiväline jõud, mis sai nõuda poliitikutelt vastutuse võtmist nii rahvusvahelises kui ka siseriiklikus plaanis. Väljaspool institutsioone tegutsedes oli neil võimalik reegleid rikkuda, nimetada asju õigete nimedega ja toita sisemisi vastuolusid läbirääkijate seas kuni murdepunktini.

Kes päästab Antarktika nüüd?

COP28 mainimine Antarktika kontekstis ei ole juhuslik. Praegu on Antarktika suurimaks ohuks kliimamuutused. Jääkate väheneb, iga aasta toob uusi soojarekordeid. 2023. aastal oli Antarktikas ligi 1,75 miljonit ruutkilomeetrit jääd vähem kui normaalaastal. Ainult kasvuhoonegaaside radikaalne kärpimine suudaks päästa Antarktika – ning seeläbi ülejäänud maailmamere ja madalal paiknevad rannikuriigid – kliimamuutuste hävitava mõju eest. Nagu ütles ÜRO peasekretär António Guterres enne COP28 kohtumist: Antarktika päästmiseks on vaja, et COP näitaks tugevat poliitilist tahet loobuda fossiilkütustest. Seda kahjuks ei juhtunud.

Tagasi vaadates on näha, et kui tahes monoliitne mingite huvide eest seisev blokk ka ei tunduks, on seal alati erimeelsusi, mis välise surve ja asjaolude kokkulangemise tagajärjel võivad viia läbimurdeni. Tuleb ainult see survemehhanism üles leida. See, kas keskkonnaühendused suudavad praeguseid läbirääkijaid survestada, pole kindel. Viimase 30 aasta jooksul on poliitilised süsteemid nende osaluse protokollinud, vähendades võimalusi loominguliselt ja süsteemiväliselt sekkuda. Kindel on aga see, et praegused fossiilkütuste lobistid on sama vähe monoliitsed kui kunagised Antarktika lepingu riigid, ja ootamatu pööre võib saabuda siis, kui ei julge enam lootagi.

Kati Lindström on keskkonnaajaloo dotsent Rootsi Kuninglikus Tehnikaülikoolis, teadur Tallinna Ülikoolis ja Eesti Teaduste Akadeemia polaaruuringute komisjoni liige.