Kui viimasest põhjalikumast televiisorivaatamise ajast on möödas umbes kümme aastat, võib Eesti telemaastikul toimuv põhjustada mõnevõrra hämmingut, aga loodetavasti võimaldab see ka teatavat antropoloogilist perspektiivi.

Mis siin salata, kui jätta kõrvale ligipääs avalik-õiguslikele telekanalitele (kokku kolm), siis viimati elasin televiisoriga majapidamises umbes kümme aastat tagasi. Kusjuures, tol perioodil huvitusin mingil põhjusel iseäranis poliitikast, mis tähendab, et jälgisin pea eksklusiivselt vana head ETVd. Nõnda tunduski loogiline, et just mina võiksin keskmise eestlase kombel ja mahus kuu aja jooksul Eesti tele(saate)maastikku uurida ning tuvastada, milline maailm sealt üldse vastu peegeldub ja mida see meiega teha võiks.

Nii jäigi üle naabritelt kuuks ajaks digiboks laenata ja guugeldada välja Emori tolle momendi värskeim statistika, mille järgi vaatas Eesti inimene 2021. aasta septembrikuus televiisorit keskmiselt 3 tundi ja 26 minutit päevas. Seda on täpselt 3 tundi ja 26 minutit päevas rohkem, kui mina olin teinud seda viimase ca kümne aasta jooksul. Tõtt-öelda ei ole viimastel aastatel isegi „Aktuaalne kaamera” enam vaatama kutsunud, rääkimata „Pealtnägijast” ja „Esimesest stuudiost” – peaaegu kõik olulisemad uudised jõuavad minuni kirjutava meedia vahendusel.

Selge on muidugi see, et minagi (nagu iga normaalne inimene) panen enne uinumist Netflixist mängima mõne „The IT Crowdi” või „Trailer Park Boysi” osa, aga praegu huvitas meid hoopis Eesti telekanalitel toimuv ehk peamiselt see, mida edastatakse Kanal 2 ja TV3 eetris. Muu hulgas sai teatavaks, et minu n-ö äraolekul on tekkinud rohkelt uusi telekanaleid, näiteks Duo 3, Duo 4, Duo 5 jne, aga ilmnes, et neil kõigil jooksevad lihtsalt eri sarjad ja seetõttu pole põhjust neist siin artiklis juttu teha. Samamoodi jätan kõrvale uudiste- ja poliitikasaated, sest nende kodumaiste formaatidega oleme arvatavasti kõik tuttavad, ka siis kui me neid regulaarselt ei jälgi.

Eesti inimene vaatas 2021. aasta septembrikuus televiisorit keskmiselt 3 tundi ja 26 minutit päevas.

Mõistagi ei ole võimalik mahutada kuu aja jooksul ammutatud muljeid ja tähelepanekuid ühte artiklisse ja ilmselt ei saa neist ka mingit lõplikult adekvaatset pilti. Kurikuulus „Rannamaja” oli näiteks minu üllatuseks oktoobri keskpaigaks juba eetrist maas ja ka selle õigusjärglast „Poissmeeste pidu” õnnestus mul (kindlasti mitte kahjuks) vaadata vaid üks kord. Üleüldiselt võib aga märkida, et kõige raskem oli aru saada sellest, kust Eesti rahvas ometi televiisori ees istumiseks selle aja leiab. Kui muidu ei tundu 3 tundi ja 26 minutit ülemäära palju, siis ööpäeva sisse peaks ju jääma ka 7–8 unetundi, tööle kaldub olema broneeritud aga veelgi enam. Aga aeg pere ja sõprade jaoks? Kultuurseteks tegevusteks? Eks see keskmine tuleb kokku minusuguste null-tunni-inimeste ja nende pealt, kel on aega käes rohkem, nagu ehk pensioniealised.

Aga see polnud muidugi ainus üllatus.

„Teise Eesti” olmemured ja naabrite tülid

Ausalt öeldes polnud ma kursis ka sellega, kui palju huvitavad (ja teisalt siis küllap ka vaevavad) Eesti inimesi kõikvõimalikud olmemured: naabrid lärmavad, koridoris haiseb, mees joob, akna all elav kodutu riivab ilumeelt, alimendid ja töötasud, võlad ja üürid jne. Tegemist on muidugi probleemidega, mis lähikokkupuutel kindlasti mõjutavadki märgatavalt elukvaliteeti, aga raske on mõista, miks peaks keegi tahtma neid kemplusi iga nädal televiisorist vaadata…

TV3 on pühendanud otsejoones selliste olmekonfliktide ekraanile toomisele lausa kaks saadet. Taavi Libe juhitav „Märgatud Eestis” oli tänavu septembris TV3 toodangust „superstaarisaate” järel vaadatavuselt 2. kohal, samas oktoobris suudeti staariks pürgijad suisa seljatada ja vaatajaid oli reaalajas 88 000. Teine „naabritülisaade”, Marek Lindmaa veetav „Sotid selgeks”, küll päris sellise populaarsusega uhkeldada ei saa, kuid TV3 saadete edetabelis figureerib see iga kuu ilma mingi küsimuseta. Septembris oli see nimelt 4. (reaalajas 72 000 vaatajat) ja oktoobris 6. kohal (reaalajas 67 000 vaatajat). Miks siis sellised nähtused meid nii palju kõnetavad?

Esmapilgul näib siin domineerivat mingi vana kooli Võsa-Petsi traditsioon (rahvasuus nimetatakse seda lihtsalt „sotspornoks”), tegeldakse ju n-ö väikese inimese muredega ning seigeldakse enamasti perifeerias: Häädemeestel, Mehikoormas, Abja-Paluojal, Karjakülas jne. Sealjuures paistavad saated tutvustuse põhjal justkui erinevat. „Märgatud Eestis” lubab TV3 kodulehe järgi „elu ennast kogu oma hiilguses ja viletsuses”, „ainukordselt nauditavat vaatemängu” jne, samas kui „Sotid selgeks” tõotab midagi enamat: „Olgu inimese mure suur või väike – Marek leiab sellele lahenduse!” Kui aga reklaamtekstidest pisut kaugemale ehk saadetesse endisse vaadata, jääb paiguti mulje, et tegelikult võiks nende kahe tutvustused omavahel tuimalt ära vahetada, sest nähtavasti on just Libe see, kes püüab tülidesse tööandjaga ja naabrite konfliktidesse pealtnäha mingeid uusi perspektiive tuua, kutsudes näiteks heliisolatsioonieksperdid, et saada selgust, kas üks naaber on liiga helitundlik või teine lärmab liiga valjusti. Lõpuks pole sellel aga suurt vahet, sest lahendusele osutamisest hoolimata ei kavatse kumbki naabritest mingisuguseid kulutusi teha ja saatesse pöördumise eesmärk näib olevat ikkagi mure paiskamine võimalikult suure osa ette Eesti rahvast.

Iseäranis paistavad Eesti inimesi huvitavat (ja teisalt siis küllap ka vaevavat) kõikvõimalikud olmemured: naabrid lärmavad, koridoris haiseb, mees joob, akna all elav kodutu riivab ilumeelt, alimendid ja töötasud, võlad ja üürid jne.

Lindmaa saates võib aga juhtuda, et pool tundi järjest räägib üks naine sellest, kuidas ta mees joob ja toob koju liiga vähe palka, nõnda et naine on hakanud kahtlustama, et tööandja maksab mehele alkoholis… Või algab saade justkui lapsehooldustülina, mille tagant hakkab üsna kohe aimuma hoopis kas just lausa perevägivalla juhtum, aga igal juhul radikaalne suutmatus eluga hakkama saada ja üleüldse ühiskonnas toimimise kontseptsioone aduda. Ühtegi sotti selgeks ei saa. Ühtegi lahendust ei paista. „Märgake, hoidke ja hoolige,” on saatejuhi sõnum vaatajale lõpus. No olgu. Lähim lahendusele, mida saates „Sotid selgeks” täheldasin, oli see, kui teleekraanil kuvati lõpuks abivajaja kontonumbrit ja kutsuti üles võimalusel elu hammasrataste vahele sattunud inimest toetama. Jah, need lood on tihti päris kurvad ja ligimest ikka peab toetama, aga saate eesmärk ei paista olevat hoolimata lubadusest midagi lahendada, vaid ikkagi esmajoones lihtsalt näidata „teist Eestit”, aga seda ilma Võsa-Petsi tasakaalustava huumori ja kummalise nahaalsuseta. See on aga lausa kurb.

Kemplusi ja tülisid ei presenteerita siiski ainult TV3 lainetel. Kui „Kuuuurija” kontekstis (Kanal 2) – mis vahepeal näis püüdvat püstitada maailmarekordit saatena, mida on kõige rohkem pressinõukogusse kaevatud – ei tule see “sotsporno” aspekt arvatavasti kellelegi ülemäärase üllatusena, siis „uuriva ajakirjanduse lipulaeva” „Pealtnägija” (ETV) puhul see ometi kummastas. „Pealtnägija” on muide ka eestlaste armastatuim telesaade, mis troonib iga kuu stabiilselt kõikvõimalike pingeridade tipus (olles näiteks Emori järgi nii septembris kui ka oktoobris kogunud reaalajas 153 000 vaatajat). Olgu, saates tegeldakse tõesti lisaks muule ka uuriva ajakirjandusega ja nädalad ei ole ega saagi olla vennad, aga siiski torkab silma, kuidas seal püütakse riietada ülitõsiseltvõetavuse rüüsse tegelikult täpselt samasuguseid tülisid, ainult fookus nihutatakse pigem „esimesele Eestile” ehk asjaosalised on kuulsamad kui Libe ja Lindmaa võõrustatavad. Nõnda võinuks näiteks 17. oktoobri „Pealtnägijas” käsitletud kõrgepingeliinide all elavate inimeste mure olla kajastatud hoopis mõnes TV3 saates, kui üks maaomanikest poleks olnud „esimese Eesti” asukas Janek Mäggi.

Ka 27. oktoobri „Pealtnägijas” esitleti tegelikult samuti pelgalt kahe inimese tüli, ehkki Mihkel Kärmas teatas saate algusminutitel lausa kaks korda, et tegemist ei ole mitte „niisama tüliga” ega ka „tabloidliku looga”, vaid õhus olevat hoopis suurem küsimus „treenerite tasustamisest ja sobivusest”. Muidugi tõstatub siit tegelikult hoopis vana hea seaduspära, et kui midagi on vaja väga lühikese aja jooksul mitu korda korrutada, võib hoopis selguda, et püütakse veenda ennast ja teisi milleski, mis ei pruugi olla tõsi. Treenerite tasustamisest oli 33-minutise saatelõigu jooksul juttu ca neli minutit, samas kui treenerite sobivus võeti jutuks umbes täpselt 1,5 minuti jooksul. Ülejäänu oli ikkagi seesama vana hea tabloidlik tüli, ei midagi enamat, ainult et selle poolteks olid olümpiavõitjast vehkleja Katrina Lehis ning tema kurikuulus treener Helen Nelis-Naukas. Üle ei jää muud kui järeldada, et just sellisest veenmisest ja veidike dramaatilisemalt kokku pandud lugudest „Pealtnägija” suuresti oma soliidse publikumi ammutabki. 

Armastus ja esoteerika

Telekanalite endi reklaamide ja ka kirjutava meedia pealkirjade põhjal paistavad teleedetabelites troonivatest naabrite tülidest saavat rohkem tähelepanu aga kodumaised tõsielusarjad. Kuna võis aimata, et mina ei ole nendesinaste ajakirjandusnähtuste sihtgrupp, olin nendega viimaks silmitsi seismise perspektiivi üle päris elevil ja lähenesin neile tõesti väga avatud meelega. Ometi ei saa öelda, et see teekond oleks olnud lihtne.

Kõige kergem on nähtavasti müüa tõsielusildiga armastust. Nii „Poissmeeste pidu” (TV3) kui ka „Armastuse malev” (Kanal 2) väidavad, et nende osalejad tegelevad muu hulgas armastuse / „selle õige” vms otsingutega. Eks ole arusaadav, et mingi põhjendus on vaja sellistele saadetele leida. Öelda otse, et siin joovad inimesed end lihtsalt täis ja teised siis naeravad nende üle, tunduks natuke liiga robustne. Ei ole muidugi mingi uudis, et reality-žanrid (paremal juhul) eeldavadki vastastikust ärakasutamist: üks pool saab end näidata, teise kasu tuleb aga vaatajanumbritest. Halvemal juhul on ärakasutamine aga ühepoolne ja ekshibitsionism toob osalejale ainult negatiivset tähelepanu, samas kui vaatajanumbrid just selle tõttu üha kasvavad.

Kui „Kuuuurija” kontekstis ei tule „sotsporno” aspekt arvatavasti kellelegi ülemäärase üllatusena, siis „uuriva ajakirjanduse lipulaeva” „Pealtnägija” puhul see ometi kummastas.

„Poissmeeste peo” puhul oli selgelt tegemist saatega, mis n-ö kirjutas end ise, kuna üks osaline osutus tõesti sedavõrd tähelepanuväärseks – ja temast andis pigistada välja ebaproportsionaalselt palju teda lihtsalt järjepanu ja justkui möödaminnes täis jootes –, et teised ei pidanud õieti tegema midagi muud kui talle nii teoorias kui ka praktikas vastanduma. Ehk siis sõnades kas hukka mõistma või naeruvääristama ja tegudes madalat profiili hoidma; mitte ise olema nii täielik töll. Saate kontseptsioon (millele TV3 kodulehte uskudes on varsti oodata ka „Tüdrukute õhtu” nimelist järge) seisnes umbes selles, et kolm meest valisid endale mingisugusest hulgast piltide järgi tütarlapsi, kellega koos Viimsi SPAs aega veeta. Kõiki toiminguid saatsid sealjuures kommentaarid stiilis „Ma juba kujutan ette, mis need huuled võivad teha, höhö” ja „A miks sul kõige suuremad rinnad siin saates on, ah? No, ütle ausalt mulle, päriselt ka. Ma näen ju, et sul on, noh”. Jääb üle loota, et „Tüdrukute õhtu” tuleb sama nilbelt objektistav (samas ma ei suuda ette kujutada, kust leida naissoo seast – või üldse kusagilt – Kevinile vastet…), aga teisalt jääb üle ainult rõõmustada, et mina ei pea seda vaatama.

Brigitte Susanne Hundi veetav „töine suhte-reality” „Armastuse malev” (Kanal 2) võib aga kvalifitseeruda teleajaloo üheks kõige sagedamini Tammsaaret tsiteerivaks nähtuseks, ehkki tsiteeritakse küll ainult seda (pealtnäha) töötegemise ja armastuse seost kuulutavat lauset. Saate esimese poole põhjal, kui paaridesse jaotatuna mingisugust tööd tehakse, võibki pahaaimamatu esmakordne vaataja arvata, et see ei ole kindlasti nii piinlik kui „Poissmeeste õhtu”, kuid sellesama osa teises otsas võib selguda, et on ikka küll… Jah, see pole nii odav, s.t kogu sisu ei baseeru siin osalis(t)e joobel, aga kohati on täiesti kainete inimeste omavahelisi kohtinguformaadis tutvumisi isegi raskem jälgida: „Mis sulle minu juures meeldib? Vähemalt kolm asja.” – „Välimus. Hambad. Iseloom.” Jne. Eks sel muidugi on põhjus, miks kohtingu kui niisuguse puhul on tegemist millegagi, mis jääb tavaliselt kahe inimese vaheliseks privaatseks toiminguks. Kõrvaltvaatajatele see ongi piinlik. Samuti paistab „Armastuse maleva” tehniline meeskond olevat näinud suurt vaeva sellega, et tuua inimestes välja kehvasid omadusi, nagu väiklus ja õelus. See ilmneb mõistagi n-ö otse kaamerasse pihtides ehk õelutsetakse ikka seljataga. Õnneks peab ütlema, et vähemasti pole lastud käiku klišeed, mille järgi ainult naised on alati üksteise suhtes õelad – siin näidatakse mõlemat sugu ühtviisi nõmedana.

Kogu selle eksperimendi kõige raskemaks osaks osutus minu jaoks siiski „elusid muutva tõsielusarja” „Laager” (TV3) jälgimine. Nagu ülejäänud Eesti reality-toodangut, ei ole ka seda võimalik vaadata järjest, iga umbes 4–5 minuti tagant tuleb võtta vähemalt sama pikk paus, teha suitsu või võileiba, lugeda raamatut, helistada sõbrale (tugivõrgustik on siinkohal väga tähtis) vms. „Laagri” kontseptsioon näeb ette üheksa „elus sihi kaotanud ja raskustesse sattunud inimese” murede eksponeerimist, aga muidugi taas ka lahendamist. Lahendamisel on abiks „vaimse maailma teejuhid” ehk tegeldakse groteskselt esoteeriliste praktikatega. Kuna saatejuhti Margus Sarmetit on tutvustatud tagasihoidlikult näiteks ka kui „tantristi, transpersonaalset terapeuti, tantraõpetajat, inseneri, ruumihoidjat, seksuaalhariduse edendajat, joogit ehk Teejuhti”, ei peaks järgnev ilmselt kuigivõrd üllatama.

„Poissmeeste peo” puhul oli selgelt tegemist saatega, mis n-ö kirjutas end ise, kuna üks osaline osutus tõesti sedavõrd tähelepanuväärseks, et teised ei pidanud õieti tegema muud kui talle vastanduma.

Aga üllatab ikka. Muu hulgas peavad vaatajad (ja veelgi enam muidugi osalejad) seisma silmitsi näiteks öökimise, oksendamise (sh „energeetilise oksendamise”), karjumise ja ulgumisega, aga ka „väga agressiivse Kali meditatsiooni” (seda viimast ei oska ma isegi kuidagi kirjeldada – ütleme siis nii, et tahaksin, et mul oleks ligipääs ajamasinale, et saaksin minna tagasi hetke, kus ma polnud seda veel näinud) ja poolreligioosse psühhodraama-katarsisega, rääkimata mingitest arusaamatutest tantristlikest praktikatest, aga see pole muidugi veel kaugeltki kõik. Sealjuures jääb võrdlemisi harva mulje, et osalised tunnevad end seal kuidagi mugavalt. Olgu, mugavustsoonist väljumine ilmselt ongi teinekord teatud muredega tegelemisel tarvilik samm, aga on väga raske uskuda, et kõige mõistlikumaks võiks osutuda näiteks enda alasti võtmine televisioonis (see ei ole muide mingi kujund). Ma olen valmis nõustuma, et seesugune ekstreemne „laager” võib olla abiks väga spetsiifiliste ja äärmuslike probleemide, näiteks sõltuvuse puhul, aga sõltlasi on seal vaid kaks. Ma ei ole sugugi kindel, et ülejäänutele saates osalemine kasu asemel hoopis väga palju kahju ei too.

Ükski „Marilyn Kerro elamise kunst” (Kanal 2), „Selgeltnägijate tuleproov” (TV3) ega minu poolest „Appi tuleb selgeltnägija” (TV3) ei pääsenud nimetatud „elusid muutvale tõsielusarjale” ligilähedalegi. Vastupidi, pärast „Laagrit” osutusid kõik ülejäänud soft-eso üllitised malbeks meelelahutuseks. Kujutlege Marilyn Kerrot kalkuleerimas numeroloogiliselt Tanel Kiige lähemat ja kaugemat tulevikku (ja kas Tanel Kiige vanemad siis ei teadnud, et mehelikkus tuleb nimes r-tähest, samas kui iga naise nimes peab tingimata olema a-täht) või küsimas tarokaartidelt, millal tasub Tallinnas kinnisvara osta ja millal lõppeb koroonakriis. See on väga tore ja naljakas.

Prime time’i meelelahutus

Kui tavalised argipäevaõhtud korraks kõrvale jätta, on ju isegi loogiline, et prime’im time meie telemaastikul on pühapäevaõhtul – eks siis on pere koos kodus televiisori ees, uus töö- ja koolinädal terendab ning midagi muud pole parasjagu teha. Korra tasub kaeda siiski ka reedeõhtust programmi, kust vaatab muu hulgas vastu tõenäoliselt kõige kummalisem saade, millega kokku puutusin, nimelt telemäng „Kui vana ma olen?” (Kanal 2). See seisneb selles, et… osalejad püüavad ära arvata, kui vanad mingid inimesed on… Saade kestab kusjuures tund aega.

Radikaalset meelelahutamist lubas ka TV3 suurejooneline kahetunnine otsesaade „Teet, Kristjan ja sõbrad” (mis vist praeguseks on vähemasti ajutiselt eetrist maas), millele sai Piletilevist ka pääsmeid soetada, et ülekandest stuudiopublikuna osa võtta (see on arvatavasti ka põhjus, miks see just reedeõhtusse seatud oli). Võib eeldada, et oleksin vaadanud seda eksperimendi jooksul pigem ainult ühe korra – sest tundus, et sain juba kenasti ülevaate, mida see endast kujutab ja mis seal üldjoontes toimub –, kui ei oleks tulnud uudist, et 29. oktoobri saates oli Sulo Tintse olnud puhta purjus! Seda ma tahtsin muidugi järelvaadata ja loomulikult selgus, et tegemist oli viimase lõiguga, nii et tuli ka ülejäänud kraam silmadega üle lasta. Nii omavahel öeldes ei julgeks mina küll pead anda, et kõik teised selles konkreetses osas kained olid, aga see selleks. Kusjuures, juhtumisi sattusin ka täiesti pöörase kontseptsiooniga kanalil nimega Eesti Kanal peale mingile vanale (vist 2015. aastast pärit) osale Teet Margna ja Kristjan Jõekalda varasemast saatest, tookordse pealkirjaga „Nädalalõpp Kanal 2ga”, ja selle põhjal võib öelda, et tegelikult pole vahepeal midagi muutunud: saatejuhtide omavaheline dünaamika oli sama, ikka mängiti mingeid mänge, ikka lauldi, ka külalistes ei paistnud olevat ühtegi põhimõttelist muutust. 

Kui aga lõpuks pühapäeva jõuda, siis nähtub, et võrreldes 2007. aastaga, kui ma viimati pisteliselt „Eesti otsib superstaari” jälgisin, pole sealgi justkui midagi muutunud. Näiteks on kohtunike (kellest ei sõltu vist endiselt midagi?) laua taga endiselt kaks meest ja üks naine (hoidku selle eest, et selles jaotuses iialgi mõni erand teha – naisi on meil muusikamaastikul ju palju vähem kui mehi?!). Näib küll, et kunagise kohustusliku bash’imise asemel on praegused kohtunikud leebemad ja viisakamad, mis on ju meeldiv.

Tähelepanuväärsem kui saade ise, on uudisteportaali Delfi sellega seonduv käitumine sotsiaalmeedias. Oskan seda nimetada ainult spämmimaratoniks, mis kordub iga nädal. Iga esitaja iga esituse kohta genereeritakse uus ohtrate südame- jm emoji’dega tärgeldatud postitus, milles päritakse järgijatelt, et „Kuidas meeldis?” ja „Kas hoiad pöialt?”, „Kirjuta!”. Sama hooga jätkuvad postitused muidugi esmaspäevahommikul, kui väljalangenute kohta uuritakse juba, et „Kas tõesti!?”, „Kas vaatad edasi?” ja muidugi vana hea „Tohoh!”, aga lisaks sellele selgub ka, kes kellega publikus figureeris (muidugi taas „Tohoh” jne). Ehkki kolossaalne kvantiteet on võrreldav rallihooajal Tänaku iga kurvi kajastamisega, on staarisaateteemalised postitused oma rõhutatult infantiilse stiili tõttu (olles justkui mõeldud lastele, aga laste jaoks ei ole Facebook ju enam ammu arvestatav ega üleüldse kasutatav sotsiaalmeedia platvorm, niisiis näib stiil olevat tuletatud ikkagi saateformaadi pealt) palju raskemini põhjendatavad. 

Isegi kui sind (nagu mind) praktikas iseäranis ei huvita daaliate talvitamine või viljapuude ja -põõsaste kaitsmine putukate ja metsloomade eest, on Eva Luigase tüüned, aga samas särtsakad lõigud „Maahommiku” rubriigis „Aia elu” palsamiks hingele.

Kanal 2 nädala naelaks ehk pühapäevaõhtuseks meelelahutussaateks on kujunenud „Teletop”, kuhu kutsutakse meessaatejuhi ja kahe meessoost „kapteni” kõrvale vahel samuti armulikult maksimaalselt üks naine, aga enamasti teevad nalja muidugi ikka mehed omavahel. Formaat paistab olevat laenatud briti panel show’dest (seda initsiatiivi ma muidugi briti huumori(saadete) austajana igati kiidan), aga lisandväärtusena kuulutati saate esimese hooaja eel, et „teemade edetabeliks vormistamine on unikaalne idee ja meie päris enda formaat”. Ma ei tahaks küll olla ebaviisakas või tänamatu, aga see unikaalne idee on niigi staatilisevõitu saate konkurentsitult kõige igavam osa. Samas on selge, et kaptenid Juur ja Oja on muidugi endiselt tasemel ning nalja saab omajagu.

Kõige kaugemal prime time’ist näivad aga olevat meie kommertskanalite laupäevahommikused programmid, mis tunduvad koosnevat eksklusiivselt reklaamidest, mida on aga püütud (just nii hästi-halvasti kui parajasti motivatsioon ette näeb) maskeerida täiesti mitmeks saateks. Sealjuures võib vabalt olla, et reklaamiraha katab telekanalite eelarvetes mingeid suuremaid tükke, kui on tarvis ainult nende konkreetsete saadete väljastamiseks, mis on peidetud ju hoolega laupäevahommikutesse ehk need ei paistagi olevat otseselt mõeldud vaatamiseks. Ka mõne saate kvaliteet ei luba vastupidist kahtlustada.

Midagi lohutavat

Õnneks toob aga lõpuks just laupäevahommik ETVs minusuguse nohiku jaoks n-ö kastanid tulest välja, s.t üllatab siinkohal päriselt. Nimelt – „Maahommik”! Ei oleks justkui alust arvata, et see võiks linnalapsele üldse iseäranis korda minna, ja kindlasti mängib siin mingil määral rolli ka „perspektiivi küsimus”. Eespool kirjeldatud paiguti täiesti talumatud, aga suuresti lihtsalt mittemidagiütlevad saated vaatasin ära enne ja ETV (kui mulle muidu ikkagi lähemal seisva kanali) seni tundmatu valikuga tutvusin alles kõige lõpuks. Pärast kõike seda – aga vist ka muidu – osutusid näiteks „Maahommik” ja „Osoon” (aga ka „Prillitoos” ja „Õnne 13”) täiesti ausalt välja teenitud puhkuseks. Nagu nähtub, pole mingi juhus, et nimetatud saated on olnud eetris vastavalt 23 ja 29 hooaega.

Isegi kui sind (nagu mind) praktikas iseäranis ei huvita daaliate talvitamine või viljapuude ja -põõsaste kaitsmine putukate ja metsloomade eest, on Eva Luigase tüüned, aga samas särtsakad lõigud „Maahommiku” rubriigis „Aia elu” palsamiks hingele. Luigase aeda ei jõua midagi sellest, mis meie televisiooni tihti odavaks meelelahutuseks muudab ja mille puhul vaatajaid patoloogiliselt alahinnatakse – maailm paistab seal nii puhas ja lihtne. Selle kõige juures on „Maahommik” tehtud vägagi professionaalselt ja ka dünaamiliselt, mida tõestab ka traditsiooniliselt pikim saatelõik, mis viib Mari Tamme juhtimisel harilikult eri maapiirkondadesse või hoopis saartele – tutvuma huvitavate inimestega! Aga see perifeeria ei tähista siin n-ö „teist Eestit” ega olmekonflikte, nagu näited siinse artikli alguses, vaid näitabki päriselt huvitavaid kohti ja inimesi.

Kui meil oleks kultuuriteemadele pühendatud midagi ligilähedaseltki nii professionaalset ja põhjalikku, kui näeme loodus- ja keskkonnaküsimustele keskendunud „Osoonis”, oleksime omadega mäel.

Muidugi on ETV staatus ja võimalused teistsugused kui eratelekanalitel ning peibutamiseks ei ole vaja igal hooajal uusi, sealjuures tihti üha totramaid formaate toota, aga ma ei välistaks, et lisaks „Pealtnägijale”(?) võib ERRil tõepoolest olla saateid, millest oleks tegelikult ka erakanalitel midagi õppida. Selge see, et iga kanal ise tunneb oma vaatajaid ja võimalusi kõige paremini, aga samas ei ole tõenäoline, et ma olen ainuke, kes sealset rapsimist, sahmimist, šovinismi, radikaalset esoteerikat vms tarbida ei suuda ega taha.

Loomulikult ei ole ETVgi alati kõige mõistlikumalt toiminud. Kui meil oleks kultuuriteemadele pühendatud midagi ligilähedaseltki nii professionaalset ja põhjalikku, kui näeme loodus- ja keskkonnaküsimuste puhul „Osoonis” Kristo Eliase ja Sander Loite juhtimisel, oleksime omadega mäel. Kui „OP” näib püüdvat haarata pigem kultuurikauget publikut (mille tagajärjel kultuurivaldkonna asjatundjad saate vaatamisest nähtavasti ülemäära palju ei saa), siis „Osoon” on läinud hoopis teist teed: selleks et „lihtsale inimesele” arusaadavalt loodus- ja keskkonnaasju esitada (mida tõesti suudetaksegi), ei tehta saatekülalistele mingeid allahindlusi ning ei kannata ka käsitluste põhjalikkus. Nõnda ei ole usutav, et saade võiks olla näiteks bioloogidele igav. Samas ei saa öelda, et „OP” on meie telemaastiku ainus saade, kuhu kultuur jõuab. Kultuuriinimesi kutsutakse kenasti oma tegemistest rääkima ka „Terevisiooni”, „Ringvaatesse” ja isegi Kanal 2 „Õhtusse”. Suure kahjutundega pean ütlema, et pealiskaudsus torkab tihti silma mõlemal juhul, ainult et väga laia profiiliga meelelahutussaadetele ei saa seda kuidagi ette heita…

Mida öelda lõpetuseks? 

Levinud müüdi kohaselt kulub inimesel uue harjumuse kujundamiseks (sõltuvalt ilmselt allikast) kas kolm nädalat või 30 päeva. Nõnda kahtlustasid sõbrad, naabrid ja kolleegid, et minustki võib inimkatse järel kujuneda telekavaataja. Õnneks selgub, et vähemasti selle harjumuse kujundamiseks kuust ajast ei piisanud, kusjuures mõne soliidse uuringu põhjal lähebki selleks keskmiselt hoopis 66 päeva. Niisiis pruugib mul „Maahommiku” ja „Osooni” vaatamist endale edaspidi iga nädal siiski meelde tuletada.