Sõjalised konfliktid jäävad korduma, kuna meie üldine arusaam julgeolekust on piiratud ega võta arvesse taustal vohavat struktuurset vägivalda. Rahumeelsemasse maailma jõudmiseks tuleks militaarinvesteeringute asemel panustada senisest rohkem rahutaristusse.

Venemaa sõda Ukraina vastu tuletas meile meelde vajadust mõelda julgeolekule ja rahule. Selle sõja lõpetamine on oluline, kuid sama oluline on mõelda, kuidas saame seejärel rahu säilitada ja järgmisi sõdu ära hoida. ÜRO põhikirja peamine eesmärk on tagada rahvusvaheline rahu ja julgeolek, mis viitab nende kahe tihedale seotusele. Meil ei ole luksust keskenduda korraga vaid ühele probleemile ajal, mil mitu julgeolekukriisi toidavad üksteist ja tõukuvad taustal toimuvast struktuursest vägivallast.

Ukrainas sõditakse agressorite lokkava karistamatuse kontekstis ja samal ajal esineb maailmas rohkem sõjalisi konflikte kui kunagi varem pärast teise maailmasõja lõppu. Lisaks kogeme kasvavat ebavõrdsust ja kiiresti eskaleeruvaid kliima- ja humanitaarkriise ning paljud tallavad rahvusvahelisel õigusel, mistõttu inimõigustel põhinev maailm on tohutus ohus. Väidame, et rahu ja julgeolek saavad eksisteerida vaid kõigi vägivallaliikide puudumise korral.

Kui normaliseeritud vägivald kasvab sõjaks

Akadeemilistes ringkondades ja poliitikakujundamises valitseb kasvav üksmeel, et vägivalla, konfliktide ja sõja kestlikuks ennetamiseks peame jõudma nende algpõhjusteni. Loomulikult pole ükski sõda ühepõhjuslik, vaid tingitud mitmest ristuvast rõhuvast süsteemist. Nii on ka Vene agressiooniga Ukrainas. Lihtne seletus osutab kurjale diktaatorile, kes oma rahvast sellesse tüürib. Aga sellest seletusest ei piisa, kui mõistame, et sõja taga pole kunagi vaid üks inimene.

Näiteks on mitmed autorid väitnud, et Vene sõjategevuse taga Ukrainas on imperialism, rassism, toksiline patriarhaat ja liigne militarism.[1] On ilmne, et Vene genotsiidi sugemetega vägivald ei tekkinud üleöö. Tereza Hendl tuletab meile meelde, et selle tagant kumab läbi püüd kirjutada ümber Venemaa koloniaalajalugu, mille eest pole kunagi vastutust võetud.[2] Nii on Venemaa suuresti kõigutamatu imperialistlik pärand andnud talle platvormi, et jätkata vägivalla kasutamist masside vastu (nt ukrainlaste ja paljude põlisrahvaste, kelle territooriumid Vene riik on varastanud).

 Rahu ja julgeolek saavad eksisteerida vaid kõigi vägivallaliikide puudumise korral.

Unustame sageli, et kogu Vene Föderatsioon on ehitatud üles rassilisele hierarhiale ja ekspluateerimisele, milles slaavlased domineerivad teiste etniliste gruppide üle. Nii on Venemaa pannud riiklikes huvides tööle vägivaldsed süsteemid, nagu patriarhaat, rassism ning (religioosse) rahvusluse ja militarismi äärmuslikud vormid, et korraldada hirmukampaaniaid nende vastu, keda nii Venemaal kui ka väljaspool alamateks tembeldatakse. Siseriiklikult on Venemaa võtnud vastu seadused, mis rõhuvad inimesi rassilise ja LGBTQ+ kuuluvuse põhjal, normaliseerivad naistevastast vägivalda ja säilitavad igapäevast lokkavat vägivalda institutsioonides ja ühiskonnas, näiteks poliitilises opositsioonis ja kodanikuühiskonnas, aga ka vanglates ja sõjaväes.

Vägivalda peetakse selles ühiskonnas „normaalseks”. Väljaspool riigipiire ajendab vägivalda see, mida Kseniya Oksamytna kirjeldab kui „tänapäevast Vene kolonialismi, [mille] juured on idees, et Venemaa on kõigi slaavi rahvaste – või ehk kõigi kunagi Vene või Nõukogude võimu all olnud rahvaste – loomulik „juht” ja et Vene kultuur on naabrite kultuurist parem”. See, mil määral Vene režiim normaliseerib nii oma ühiskonnas kui ka väljaspool hierarhiate püstitamist, kus madalamasse kategooriasse määratud enamik peab kogema iga päev eri vägivallaliike, näitab selgelt, et Venemaa paljude konfliktide ja sõdade kasvulavaks on tohutu ebavõrdsus.

Seda ebavõrdsust ära kasutades värvatakse enamik lahinguväest, kes pärineb suuresti Venemaa vaestest, puudust kannatavatest piirkondadest, mis asuvad Moskvast kaugel. Sõjaväega liitumise ja välismaal võitlemise eest ette nähtud preemia võib sageli ületada mitmekordselt kohalikku aastapalka. Rindele jõudes peetakse neid mehi igasuguse väärtuse ja hääleta kehadeks, nende haudu eiratakse ja nende surnukehad jäävad tihti tuvastamata.

Ilma nende struktuursete tingimusteta poleks võimalik sõda Ukrainas sel moel sisemiselt õigustada ja, mis veelgi tähtsam, see ei saaks toimuda nii, nagu me seda praegu näeme. Kuid süsteemse ebavõrdsuse ja rõhumise kontekstis ei pöördu vägivalla poole ainult Venemaa ühiskond. Võime täheldada seda eri tasanditel esinevat vägivalda pea kõigis ühiskondades üle maailma. Lisaks ei saa me lubada endale vägivalla käsitlemist isoleerituna erinevaist struktuurse vägivalla allikaist, mille sees me elame, sest nii jäävad meil märkamata olulised vihjed, mis aitaksid julgeolekuprobleemidele reageerida.

Venemaal lokkavat ebavõrdsust ära kasutades värvatakse enamik lahinguväest, kes pärineb suuresti Venemaa vaestest, puudust kannatavatest piirkondadest, mis asuvad Moskvast kaugel.

Mitu julgeolekukriisi

Paljud teadlased on täheldanud, et tänapäevase majandussüsteemi loogika väljendub kasvavas ebavõrdsuses ja ebakindluses ning avaldub otsese ohuna elule sel planeedil.[3] Näiteks on globaalse lõuna panus praegu 80% maailmamajanduse tööjõust ja ressurssidest, aga maailmamajanduse reegleid määravad rikkaimad riigid. Meie majandussüsteemi põhjustatud suur ebavõrdsus ei ole viga, vaid soovitud tulemus: see ei teeni paljusid, vaid väheseid. Sotsiaalkriisi dünaamika mõjutab ja juhib ebakindluse, prekaarsuse ja vägivalla äärmiselt ebavõrdset jagunemist kogu maailmas. Ehkki see tekitab suuremat ebavõrdsust regioonide vahel, on see nähtav ka kohalikul tasandil Euroopa riikides.

Peame tõdema, et ka ökoloogiline kriis kasvab välja meie praegusest majandussüsteemist, mis on suunatud lõpmatule kasvule ja kasumile, mitte inimväärseks eluks vajalike kaupade ja teenuste pakkumisele. Asjaolu, et „maailma rikkaim 1% eraldab sama palju süsinikdioksiidi kui kaks vaesemat kolmandikku inimkonnast”, ja kui meie valitud poliitiline trajektoor – 2,7 kraadi soojenemist – drastiliselt ei muutu, puutub kaks miljardit inimest kokku äärmusliku ja ohtliku kuumusega, näitab, et meie praegune majandussüsteem on peamine tõukejõud sellele, mida ÜRO kutsub „kliima apartheidiks”. Ebakindlus ja nii vahetu kui ka aeglane vägivald, mida kliimamuutus tähendab, peaksid ajendama meid keskkonna- ja sotsiaalmajanduslikku julgeolekut julgeolekuprobleemide nimekirjas etteotsa seadma.

Üks suurimaid julgeolekut puudutavaid tabusid on meie ühiskondade üha tugevnev militariseerimine – sõjavalmidus, mida meie valitsused aktsepteerivad kui rahvusvahelise julgeoleku vältimatut tingimust. Mõistame, et sõjalisel kaitsel on oma roll, ent peame samas kahtlema selle strateegia mõningates arengutes, riskides ja kuludes. Peame kriitiliselt hindama, kas üleilmsete sõjaliste kulutuste kasv toob kaasa suurema julgeoleku. 2023. aastal küündisid globaalsed sõjalised kulutused 2443 miljardi dollarini, tööstuses domineeris USA. Relvatehingutest teenitav kasum on hüppeliselt kasvanud. Nico Edwards toob välja militariseerimise kalli hinna:

Ainuüksi Iisraeli Gaza sõja esimese 120 päeva süsinikdioksiidi heitkogused olid suuremad kui 26 riigi aastased heitkogused kokku ja Vene-Ukraina sõja esimese kahe aasta jooksul tekkinud heitmed ületasid 175 riigi aastast süsinikuheitmete kogust. Ökotsiidi süsteemne ja strateegiline kasutamine on mõlemas sõjas oluliseks relvaks.

Paljusid tänapäeva julgeolekuprobleeme ei saa lahendada rohkemate relvade abiga. Miks mitte investeerida nn rahutaristusse, näiteks oma hariduse kvaliteeti, aktiivsesse kodanikuühiskonda või majanduslikesse üleminekuprojektidesse? Meie poliitilised valikud peegeldavad seda, et esikohal on riigi, mitte inimeste julgeolek. See on tavaline nähtus, riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid kulutavad kriisidele reageerimisele 40 korda rohkem kui kriiside ennetamisele.[4]

Meie väitel seisneb põhiprobleem selles, et meie julgeolekumõtlemine on liiga piiratud. Peame seda avardama, et teha piisavalt ruumi inimjulgeoleku perspektiivile. Eeltoodu annab edaspidisteks julgeolekuanalüüsideks kaks teeviita: (1) me peame vaatama kestlike muutuste poole ja tegelema seega vägivalla juurpõhjuste, mitte tulekahjude kustutamisega; ja (2) meil peab olema sügavalt relatsiooniline arusaam julgeolekuprobleemidest. Paljud struktuurse vägivalla probleemid toidavad üksteist, nii et kõik domineerivad ja ekspluateerivad süsteemid (nt rassism, kapitalism, patriarhaat, militarism, äärmuslik rahvuslus) on viljakaks pinnaseks rohkemale vägivallale ja ebakindlusele. Seetõttu tuleb meie ühiskonna toimimist peegeldav domineeriv loogika ümber kujundada, et see reageeriks käimasolevatele kriisidele, mitte ei jätkaks vägivaldsete sündmuste ja nende jaoks soodsate tingimuste taasloomist. 

Reageerimise asemel vägivalla ennetamine

Üks viis, mis meid selle ümberkujundamisega aitab, on rakendada julgeolekule relatsioonilis-kriitilist lähenemist, mis on teadlik meie eesseisvatest mitmekülgsetest ja omavahel seotud julgeolekuprobleemidest. See mõistab, et meil pole privileegi mõelda turvalisusele vaid siis, kui vägivald on juba puhkenud. Me peame mõtlema, kuidas vägivalda ennetada ja luua ühiskondi, mis tagavad tingimused elamisväärseks ja väärikaks eluks, sest julgeolek ei ole üksikprobleem.

Esiteks peame mõistma, kelle julgeolek on prioriteetne ja kelle teadmised on meie analüüside aluseks. Näiteks oleks problemaatiline mõista Venemaa sissetungi Ukrainasse üksnes Lääne poliitikute perspektiivist, sest nad ei suuda anda kuidagi edasi kohapealsete kannatuste keerukust ega sõja nüansirikkaks mõistmiseks vajalikku ajaloolist ja kontekstuaalset tausta.

Riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid kulutavad kriisidele reageerimisele 40 korda rohkem kui kriiside ennetamisele.

Teiseks ei saa me lubada endale ainult ühe julgeolekuprobleemi väljatoomist. Peame ühendama territoriaalse julgeoleku inimjulgeolekuga, mis hõlmab suutlikkust tegeleda laiaulatuslike julgeolekuküsimustega, nagu majanduslik, tervislik, toidu-, keskkonna-, isiklik, kogukondlik ja poliitiline julgeolek.[5] Kui ei pakuta inimväärseid elamisvõimalusi, ei võeta tõsiselt keskkonnariske ega tõsiasja, et meie majandussüsteem on tekitanud juba pikka aega tohutut ebavõrdsust eri piirkondade vahel alates riiklikust tasandist kuni inimeste toimetulekuni, siis hakkavad riikliku julgeoleku argumendid (füüsiline puutumatus) õõnsalt kõlama. Kas töötame kestliku julgeolekule lähenemise nimel, mis püüab murda vabaks pelgalt vägivallale reageerimisest ja teha rohkem, s.t vägivalda ennetada?

Kolmandaks peame tunnistama, et meie julgeolek on lahutamatult seotud teiste julgeolekuga. Me ei saa keskenduda vaid tuttavale kontekstile, vaid peame vaatama ka kaugemale. Meie sügavalt relatsioonilise julgeoleku ökosüsteem nõuab, et rahvusvaheline õigus põhineks globaalselt rahuvalitsemisel. Rahvusvaheline õigus peab olema oluline alati ja kõikjal, vastasel juhul panustame ise ebakindlama maailma tekkesse. Näiteks peaks kaksikmoraal Ukraina ja Palestiina kohtlemisel tekitama meis kahtlusi selles, kelle julgeolek maailmas loeb ja kelle õigused järgmisena peatada võidakse.

Kuidas päevast päeva rahu luua?

Meie julgeolekut aitaks edukamalt tagada julge üleminek rahuajal rahu loomisele. Nii anname märku millestki, mille oleme kaua tähelepanuta jätnud: meie suurim julgeolekugarantii on meie võimekus rahu nimel pidevalt töötada.

Selleks et rahu nimel pidevalt töötada, peame seda põhjalikumalt mõistma. Sõjaajal rahule manitsemisest ei piisa. See tähendab mitmes mõttes, et oleme hiljaks jäänud. Peame mõistma seda, mida paljude teadlaste töö rahu, konfliktide ja julgeoleku alal on tõestanud: rahu ei ole ainult sõjalise vägivalla puudumine. Rahu ei tähenda pelgalt vabadust hirmust (kaitse otseste ohtude eest julgeolekule), vaid ka vabadust puudustest (põhivajaduste, elukvaliteedi, toimetuleku ja inimeste parema heaolu kaitse) ja vabadust vääritusest (inimõiguste ja tugeva kodanikuühiskonna tagamine). Peame astuma vastu eri vägivallaliikidele ja mõistma, et struktuurse vägivallaga tegelemine on rahumeelsema tuleviku võti. Nagu väidavad Lazic ja Stavrevska: „[R]ahu [tähendab] kõigi vägivallaliikide puudumist, õigluse olemasolu ja vabaduse realiseerumist.”[6]

Paljud struktuurse vägivalla probleemid toidavad üksteist, nii et kõik domineerivad ja ekspluateerivad süsteemid on viljakaks pinnaseks rohkemale vägivallale ja ebakindlusele.

Julgeoleku ja rahu vaatlemine läbi relatsioonilis-kriitilise prisma näitab, et meie eesmärgiks peaks olema kõigi vägivallaliikide puudumine, teades, et kui me struktuurse vägivallaga ei tegele, siis jätkame vägivallale reageerimist ja selle ohjeldamist, mitte kestlikult rahu ja turvalisema maailma loomist. Rahuvalitsemine on sedavõrd keerukas, sest me ei suuda leppida kokku rahu määratluses ega selles, kuidas on erinevad julgeolekuprobleemid omavahel seotud. Nii olemegi tunnistajaks olukorrale, kus paljud kohalikud huvirühmad (kodanikud, valitsused, valitsusvälised organisatsioonid) ja globaalsed huvirühmad (teised valitsused, rahvusvahelised ettevõtted, rahvusvahelised institutsioonid jne) on kohustatud rahu tagama, kuid ei pruugi olla ühel meelel selles, mis rahu on või kuidas seda saavutada.

Veelgi muserdavam on see, et lisaks üksmeele puudumisele probleemi defineerimisel on erimeelsused suured ka probleemi lahendamisel. Meie parim võimalus rahu saavutada on seda päevast päeva problematiseerida. Selleks on meie käsutuses palju tööriistu, võimsaim lähtepunkt on meie haridussüsteem: peaksime tegema rahust maailma mõistmise lahutamatu osa, mis vajab pidevat tähelepanu.

Teine tugev strateegia on aktiivne muutus meie kriitilises mõtlemises ja probleemide tuvastamise mentaliteedis. USA süsteemse rassismi ümber käivas arutelus on Ibram Kendi välja toonud, et need, kes pole rassistid, pole rassismiprobleemi lahenduseks, vaid sageli hoopis süvendavad seda oma tegevusetusega.[7] Selle asemel pooldab ta „rassismivastast” hoiakut, mille kohaselt peavad kõik aktiivselt ja pidevalt rassismivastaselt käituma. Selliste struktuursete probleemide puhul pole meil luksust jääda neutraalseks, öelda, et me ei hooli, või lasta teistel nendega tegeleda. Seetõttu on meil vaja „rahu pooldavat” mentaliteeti, milles meie igapäevased tegevused peegeldaksid rahu poole püüdlemist (nt rahuhariduse viimine koolidesse).

Kuid rahu ei loo ainult inimesed. Seega on meil vaja, et ka valitsused, rahvusvahelised institutsioonid ja ettevõtted järgiksid sama mantrat ning seisaksid kõikjal ja alati rahu eest. Eesti ja teised riigid peavad hoidma globaalset süsteemi, mis põhineb ÜRO põhikirjal ja teistes rahvusvahelistes õiguslepetes kokkulepitud reeglitel ja normidel. Seda me silmas peamegi, kui kutsume Eesti valitsust üles seisma inimõigustel põhineva maailmakorra eest kõikjal.

Kaksikmoraal Ukraina ja Palestiina kohtlemisel peaks tekitama meis kahtlusi selles, kelle julgeolek maailmas loeb ja kelle õigused järgmisena peatada võidakse.

Kokkuvõttes tähendab siin pakutav lähenemine julgeolekule seda, et seame endale väga rangeks eesmärgiks struktuurse vägivallaga tegelemise, jäädes samas huvituma sellest, kuidas me julgeolekule ja rahule läheneme. Peaksime pidama elavaid arutelusid selle üle, kes saab globaalse rahu nimel mõelda ja tegutseda.

[1] Kratochvíl, P.; O’Sullivan, M. 2023. A war like no other: Russia’s invasion of Ukraine as a war on gender order. – European Security, nr 32 (3), lk 347–366.
[2] Hendl, T. 2022. Towards accounting for Russian imperialism and building meaningful transnational feminist solidarity with Ukraine. – Gender Studies, nr 26 (1), lk 62–90.
[3] Cohn, C.; Duncanson, C. 2021. Create Just, Inclusive Feminist Economies to Foster Sustainable Peace. – Feminist Solutions for Ending War (toim. MacKenzie, M.; Wagner, N.), lk 181–199.
[4] True, J.; Tanyag, M. 2018. Violence Against Women/Violence in the World: Toward a Feminist Conceptualization of Global Violence. – The Routledge Handbook on Gender and Security, lk 15–26.
[5] Wibben, A.; Hedström, J. 2024. Human security. – Security Studies: An Applied Introduction (toim. Rossi, N.; Riemann, M.), lk 75–88.
[6] Lazic, S.; Stavrevska, E. B. 2024. Peace in Plural: Towards Decolonial and Feminist Approaches to Peace. – Journal of Intervention and Statebuilding, nr 18 (4), lk 367–385.
[7] Kendi, I. X. 2023. How to Be an Antiracist.

Birgit Poopuu on rahvusvaheliste suhete dotsent ning Kesk- ja Ida-Euroopa julgeolekukeskuse (CEEShub) kaasjuht Tallinna Ülikoolis. Praegu on ta projekti „Relatsioonilis-kriitiline rahu ja julgeoleku perspektiiv Kesk- ja Ida-Euroopas” peauurija. Birgiti põhivaldkonnaks on julgeoleku-, rahu- ja konfliktiuuringud.

Benjamin Klasche on Tallinna Ülikooli politoloogia ja rahvusvaheliste suhete õppejõud. Ta on ka Kesk- ja Ida-Euroopa julgeolekukeskuse (CEEShub) kaasjuht ning vanemteadur projektis „Relatsioonilis-kriitiline rahu ja julgeoleku perspektiiv Kesk- ja Ida-Euroopas”. Benjamini põhivaldkonnaks on kliimamuutused ja rahu.