Filmitegija Ilmar Raag on näinud viimase kümne aasta jooksul väga lähedalt veriseid konflikte Aafrikas ja käimasolevat sõda Ukrainas. Ta on kogenud vahetult ülimat kurjust ja meeleheidet. Patsifistlikud jutud lilledest ja liblikatest teda ei köida, ometi on ta veendunud, et ka sõjakoleduste keskel on võimalik humanistiks jääda.

Möödunud aastal veetis Ilmar Raag pea neli kuud Ukrainas. Ka seekord tabame ta Hersonist, mistõttu intervjuu kujuneb hoopis intensiivseks kirjavahetuseks, kus lahkame nii Ukrainas toimuva sõja hetkeseisu, kogukondade rolli julgeoleku tagamisel, Vene kodanike valimisõiguse piiramist, läänelike vabaduste ohverdamist julgeoleku altarile kui ka püsiva rahuni jõudmist. 

Olete Ukrainas. Kus ja mida te seal parasjagu teete?

Olen praegu eelkõige seotud ühe ukraina ajakirjanike projektiga, mis uurib Vene okupatsiooni mõju Hersoni linnas. Oleme teinud seeria intervjuusid ja paneme sellest kokku ka ühe dokumentaalfilmi. Mulle on see juba teine dokumentaalfilm Ukrainas, esimene on samuti veel monteerimisjärgus. Hersonis filmitud materjal on tohutult põnev, sest ajakirjanduse kaudu oleme rohkem kursis sündmustega rindel, aga tunduvalt vähem antakse endale aru, et Vene okupatsiooni all toimub tõesti etniline puhastus, ja samas on ühiskonna dünaamikas väga palju mitmetähenduslikke nüansse, millest samuti tihti ei räägita.

Tooge mõni näide.

Esimene neist nüanssidest ilmneb ajakirjanduse keskendumisel konfliktide kõige teravamatele aspektidele, samal ajal kui üldine konflikti sotsiaalne struktuur osutab, et suvalises sõjas jääb suurem osa inimesi passiivseteks. Näiteks II maailmasõja ajal, mis oli ometi totaalne sõda, osales Saksa ja Nõukogude vägedes sõduritena vaid umbes 10% Eesti elanikkonnast. Ülejäänud püüdsid lihtsalt ellu jääda ja eluga edasi minna. Selle vähemuse tegevuse tulemusena otsustatakse aga hiljem, kuidas enamus elama hakkab. Näiteks Venemaa poolel sõdib praegu umbes 1% elanikkonnast ja ometi ähvardab nende tegevus kustutada terve Ukraina identiteedi. Ukrainas osaleb sõjas vahetult 3–4%, samas kui ülejäänud elanikkonna ellujäämisstrateegiad on väga erinevad.

Olete ka oma arvamuslugudes maininud, et osa nendest nn passiivsetest tegeleb kuritegevuse, korruptsiooni, isegi huligaanitsemisega. Tegevustega, mis üldiselt pälvivad eetilisel tasandil hukkamõistu. Aga mis hetked teile kogu sellest sõjakoledusest meenuvad, mil olete näinud n-ö passiivsete seas inimloomuse helgemat palet?

Helgema palge hulka kuulub kõigepealt vabatahtlike liikumine. Näiteks varsti valmivas filmis on mul stseen ühest Lääne-Ukraina külast, kus kogu küla paneb oma rindel sõdivatele lähedastele kokku koduse toidu saadetise. Mitte seepärast, et sõdureid rindel ei toideta, vaid selleks, et neil säiliks side koduga. Teise näitena meenuvad üldsegi mitte harvad lood ootamatust humanismist, kui ollakse valmis andma abi hätta sattunud inimestele, kellest oleks rahuajal võib-olla ringiga mööda mindud. Selle alla läheb näitena ka Uku Masing, kes varjas II maailmasõja ajal oma kodus juute. Aga ka Ukrainas on taolisi lugusid. Ühes Hersoni oblasti lastekodus varjas lastekodu direktor kogu küla lapsi, et venelased neid ei küüditaks. See oli tõesti kangelaslik juhtum.

Teeme seda intervjuud ajal, kui Donald Trumpi ametisse astumiseni on jäänud loetud päevad. Trump on lubanud jõuda kiirelt rahuleppeni, rahust on hakatud järjest rohkem rääkima ka Euroopas, mis ei käitu Ukraina toetamisel enam ammu ühtse blokina. Vähemalt Eestis on tajutav, et tulevik on ebamäärane. Millised meeleolud valitsevad sõja neljanda aasta lävel Ukrainas?

Ukrainas on probleemid suured. Meie väsimus on tühine võrreldes nende väsimusega. Võrdleksin seda olukorraga, kus treenimata inimene peab jooksma 5000 meetrit. Esimese 1000 meetri läbimisel on kõik üllatunud, et see inimene üldse jookseb. Järgmine kilomeeter näitab, et tal on võitleja hing, sest tempo ei ole eriti langenud. Kolmandal kilomeetril on tal aga juba silme eest must ja süda taob meeletu kiirusega. Tundub, et rohkem ta tõesti ei suuda. Neljandal kilomeetril märkavad ka pealtvaatajad, et ta on hakanud komistama ja teeb aeg-ajalt arusaamatuid ristsamme. Ta silmad on nii klaasistunud, et võiks uskuda kohest kokkukukkumist. Ukraina on just selles punktis. Vaid vanakooli treenerid ütlevad eemalt, et inimene on rohkemaks suuteline, kui ta ise arvab. Seepärast jätkab Ukraina jooksu.

Sõjaväelaste hulgas on arvamus, et kui Lääs oleks 2022. aasta märtsis öelnud, et õhutõrje Ukraina kohal võetakse oma ülesandeks, oleks tõenäoliselt kogu sõda väga kiiresti lõppenud.

Mina võrdlen seda olukorraga, mis valitses Eestis 1944. aastal, kui paljudele oli selge, et Punaarmee tuleb, aga ikka loodeti, et lääneriigid ei lase ometi okupatsioonivõimudel Eestisse jääda. Oli ju 1941. aastal sõlmitud Atlandi harta, milles USA ja Suurbritannia lubasid, et sõja lõpus saavad rahvad ise valida oma valitsemisvormi. Me räägime rahust ja samas oleme valmis leppima, et Ukraina okupeeritud territooriumitel jätkub tapmine ja küüditamine.

Mida Ukraina teie hinnangul Läänelt praegu vajab, et see sõda võita? Kas kõigi okupeeritud territooriumite tagasi võitmine on üksnes Lääne relvaabile toetudes võimalik?

Ukraina vajaks tegelikult Lääne selget sekkumist, mis oleks kiireim tee konflikti lõpetamiseni. Näiteks levis sõjaväelaste hulgas arvamus, et kui Lääs oleks 2022. aasta märtsis öelnud, et õhutõrje Ukraina kohal võetakse oma ülesandeks, oleks tõenäoliselt kogu sõda väga kiiresti lõppenud. See tugineks Budapestis kokkulepitu vaimule ja kokkuvõttes ka arusaamale, mida on üritatud pärast II maailmasõda edendada, et maailm peab kollektiivselt taolisele räigele rahvusvahelise õiguse rikkumisele vastu astuma, kui üks riik otsustab hakata jõuga oma piire muutma. Venemaa puhul näeme, et nende imperialistlik koloniaalpoliitika ei piirduks Ukrainaga.

Kui Ukraina taarub ja teeb arusaamatuid ristsamme, siis mis vormis on Vene sõjamasin, mis esimesel kilomeetril veel arusaamatumaid liigutusi tegi, lootes sprintides maratoni võita? Kõrvalt jälgides paistab, et nüüd on venelased aru saanud, mis distantsi joostakse, ning sellest lähtuvalt jooksukiirust kohandanud ja oma suurema treenituse maksvusele pannud. Või näete kuskil väsimuse märke? 

Kogu praeguses olukorras on üks hea uudis. Ka Vene sõjamasin on väga kurnatud. Kui võtta üldine sõjateooria, mis kehtis veel vähemalt kuni 2022. aastani, siis Venemaal ei ole lihtsalt piisavalt sõjaväge, et Ukraina okupeerida. Ründajal peaks olema teooria kohaselt vähemalt kolmekordne ülekaal võidu saavutamiseks, kuid võrreldes isegi Nõukogude Liidu armeega on Venemaa sõjavägi tunduvalt väiksem. 1991. aastal oli Nõukogude armee suurus umbes 3,5 miljonit ja praegu ei ole see reaalselt isegi 1,5 miljonit. Seega teooria kohaselt ei ole Venemaal võimalik oma suurt ambitsiooni ellu viia.

Nüüd sõltub palju sellest, kas Vene majandus hakkab 2025. aasta teises pooles õmblustest kärisema, nagu on ennustatud. Jällegi, teoorias ei ole lihtsalt võimalik visata mitu aastat järjest ligi 25% riigi eelarvest sõja musta auku, ilma et see laiemalt riiki ei lammutaks.

Venemaa ühiskond on nõiaringis, kus sõda on tegelikult kasulik, ehkki hukutab majandust.

Kuid on ka uued ohumärgid. Venemaa inimeste keskmine sissetulek tõusis 2023. aastal tänu sõjatööstusele, mida finantseeriti muu hulgas riigi valuutareservide arvelt. Tervetes ääremaapiirkondades on käivitunud tänu sõdurite palkadele ehitusbuum. Kui sõda nüüd peatuks, siis väga paljude inimeste sissetulek langeks. See omakorda tähendab, et Venemaa ühiskond on nõiaringis, kus sõda on tegelikult kasulik, ehkki hukutab majandust.

Mulle tundub, et Venemaa teab väga hästi, millega ja kuidas Läänt heidutada – tuleb saata piiridele võõra nahavärviga pagulasi, lõhkuda energiataristut, korraldada valimiste eel infooperatsioone ja kohe tekib omamoodi kaos, peataolek. Lääne ühiskondades minnakse ise omavahel tülli. Kas me teame, mis Venemaad heidutab, et seal rahulolematus kasvaks? Sest Venemaa majanduse kokkuvarisemisest on räägitud ja selle peatset saabumist ennustatud sõja algusest saadik.

Sellega on palju keerulisem, sest Venemaal on rahulolematuid küll, kuid seal on väga tugev repressiivaparaat. Venemaal on mõistetud ekstremismi paragrahvi alusel vangi ka inimesi, kes on tulnud välja loosungiga, et nad on rahu poolt. Seda repressiivkäitumist ei ole ka varjatud, vaid seda on käsitletud ülejäänud ühiskonna heidutamisena. Seetõttu inimesed üldiselt ei julge oma mõtteid avalikult väljendada. Vanemad inimesed, kes elasid Nõukogude ajal, mäletavad taolist seisundit hästi. 

Me teame ka, et mobilisatsioon ei ole Venemaal tegelikult sugugi populaarne. Putin selgelt kardab uut mobilisatsioonilainet välja kuulutada, sest juba esimene mobilisatsioon kahandas tema populaarsust ja põhjustas ligi miljoni inimese väljarände. Tuletan veel kord meelde, et praegu on Venemaal sõjaga vahetult seotud ainult 1% elanikkonnast. Kogu Venemaa infostrateegia on ehitatud üles sõja marginaliseerimisele just selleks, et vältida iga hinna eest liiga paljude inimeste kokkupuudet sõjaga. Seda kardetakse.

Kui edukaks peate teie Venemaa mõjutustegevusi Läänes? Kui suure osa sellest, et Lääne ühiskonnad on praegu poliitiliselt polariseerunud, saab Venemaa tegevuse arvele kirjutada?

Vähemalt sotsiaalteadlaste jaoks on sellele küsimusele üheselt vastamine väga keeruline, kuna ajaloolistel sündmustel on enamasti mitu põhjust. Milline neist on kõige tugevam, see on spekulatiivne. Vene mõjutustegevuse tunnuseks on, et nad võtavad juba eksisteerivad sotsiaalsed pinged ja üritavad neid võimendada. See tähendab, et väga harva suudetakse mõni probleem ise algusest lõpuni „välja mõelda”. Näiteks rassiprobleemid või ksenofoobia on kahtlemata laiemad ja vanemad nähtused kui Vene mõjutustegevus, samas sobivad need aga ühiskonna destabiliseerimiseks väga hästi. Kokkuvõttes, ma ei pea Vene mõjutustegevust tervikuna eriti edukaks, aga see on kahtlemata väga häiriv. Võrdleme seda terrorismiga, mis on üks mõjutustegevuse vormidest. Enamasti ei ole terrorism riigile eksistentsiaalne oht, aga see suudab riiki ajutiselt päris tugevalt halvata.

Vene mõjutustegevuse tunnuseks on, et nad võtavad juba eksisteerivad sotsiaalsed pinged ja üritavad neid võimendada.

Lisaks arvan, et Vene mõjutustegevust ei maksa ka üle müstifitseerida. Lõpuks on ka nende ressursid piiratud. Selle asemel tuleb tegeleda oma koduste probleemide juurpõhjustega.

Kirjutasite ühes artiklis, et kaitseväe õppustel olete küll eri kriisisituatsioone läbi mänginud, kuid sellist ideaalset kriisi, milleks valmistusite, lõpuks ei saabunudki. Selle asemel vajus ühiskond ise liigestest lahti. Kummati tundub, et see ongi üks Venemaa strateegilistest eesmärkidest. Kuivõrd tõenäoliseks te ise seda peate, et Eestis juba eksisteerivad ühiskondlikud vastuolud viivad lähitulevikus olukorrani, kus tuleb sääraseid kaitseplaane päriselus rakendada?

Pean seda tõenäosust üpris madalaks, sest eestlasi on alati iseloomustanud omalaadne vaoshoitus. Isegi 1918. aastal suutsime erinevalt soomlastest vältida kodusõja väga verist iseloomu. 1991. aastal olime samuti väga lähedal verevalamistele, aga suutsime sellest hoiduda. Erinevalt näiteks Gruusiast või Jugoslaaviast. Isegi 2007. aasta pronksiöö ja sellele järgnenud päevade jooksul olime väga ligidal eskalatsioonile, aga suutsime selle ära hoida. Teoorias ei saa välistada, et ka meil lähevad asjad käest, aga lähema 4–5 aasta jooksul on see väga vähetõenäoline. Edasine areng ei ole praegu veel hästi ennustatav.

Konventsionaalse rünnaku puhul läheb tarvis õhutõrjet, moona, koordineeritult tegutsevaid väegruppe. Mis kaitseb meid infomõjutustegevuse eest?

Kõigepealt võimalikult suur infovabadus. Edukas infomõjutustegevus eeldab pea alati, et sihtmärgi ümber tekitatakse infomull ja tal ei ole enam alternatiivseid kanaleid. Teiseks on tähtis suutlikkus suhelda võimalikult erinevate elusate inimestega. Omad kogukonnad on lõpuks kõige paremad tugisüsteemid, isegi kui mõned kogukonnad sulguvad iseendasse ja radikaliseeruvad. Kõige enam satuvad radikaliseerumise lõksu üksikud eluga puntras olevad inimesed, kelle sotsiaalsed oskused ei ole kõige paremad. Viimase kümne aasta trend on osutanud, et just sotsiaalmeedia on kõige enam ühiskonda fragmenteerinud ja tekitanud olukorra, kus inimesed rahulduvad vaid ühesuguste infovoogudega, mis pikas perspektiivis viib radikaalse tunnelnägemiseni. Selle vastu ei saa kuigi palju midagi teha, seetõttu on minu soovitus ka naiivne: kohtuge oma sõpradega päriselus, mitte veebis. Püüdke suhelda ja mõista ka neid, kes ei kuulu teie lähimate sõprade ringi.

Samas kui konflikt on juba jõudnud tulisesse faasi, kus inimesi tapetakse, siis praktika näitab, et vastase infokanalite häirimine on osutunud tõhusaks. Pean seda tunnistama, ehkki olen üldiselt suur sõnavabaduse pooldaja.

Vene meediakanalid keelustati siin põhimõtteliselt kohe pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas. Kas see tähendab, et Eesti ja Euroopa on juba konflikti tulises faasis?

Vene meediakanaleid hakati Ukrainas keelustama tegelikult juba 2014. aastal. Üldine kriisijuhtimise loogika on selline, et kui hakkad pärssima vastase kommunikatsiooni kahurite tulistamise hetkel, siis oled sellega hiljaks jäänud. Informatsiooniline mõjutustegevus kuulub nn lahinguvälja kujundavate tegevuste hulka, mille ülesandeks on valmistada ette keskkonda, kus kahurid hakkavad laskma. Piltlikult öeldes on infotegevuse ülesanne saavutada vastase alistumine enne esimest kahuripauku. 

Püüdke suhelda ja mõista ka neid, kes ei kuulu teie lähimate sõprade ringi.

Meie ei ole kindlasti veel tulises faasis. Kui võtame aluseks Gerassimovi joonistatud skeemi, siis oleme konflikti teises faasis. On sõnastatud vaenulik tahe, käib ka poliitiline, majanduslik ja informatsiooniline mõjutamine selle tahte saavutamiseks, kuid kineetilist tegevust, kus relvad hakkavad laskma, veel ei toimu. Gerassimovi mudeli loogika ütleb samas, et kui ründaja ei saavuta vajalikke edusamme, siis ei pruugi konflikt järgmisse faasi edasi areneda. Seega meie jaoks on olukord ohtlikum kui viimase 70 aasta jooksul, aga praegu ei ole veel toimunud pöördumatuid arenguid.

Mainitud sõnavabaduse näide osutab, kuidas oleme sunnitud ohverdama julgeoleku nimel järjest väärtusi, mida me Lääne elukorraldust laiemalt kaitstes turvame. Seda mängu mängib ka Venemaa väga hästi, sundides lääneriike valima julgeoleku või läänelike väärtuste vahel. Ühelt poolt võimendab see eksisteerivaid vastuolusid, teisalt aga sunnib küsima, mida me siis lõpuks ikkagi kaitseme. Vaadates seda, kuidas soovime nüüd kiirkorras põhiseadust muuta, et valimisõigust piirata, tekib paratamatult küsimus, kui palju ohvreid tuleb tuua julgeoleku altarile olukorras, kus Eestis pole veel ühtegi langenut.

See on väga keeruline küsimus ja selle vastus on ilmselt vaidluste objektiks mitmele ajaloolaste põlvkonnale. Ühest vastust siin ei ole. Ühelt poolt võib filosoofiliselt tõdeda, et sõjas muutuvad kõik vastased veidi üksteise sarnaseks. See on paratamatu nähtus, mis toimub, ilma et keegi seda sooviks. Umbes nagu paksuks minemine. Keegi ei taha paksuks minna, aga rämpstoit on ka maitsev.

Teisest küljest olid ka II maailmasõja ajal Inglismaal ja USAs väga tugevad tsensuurimeetmed, mis ei takistanud neil riikidel hiljem ikkagi saamast sõnavabaduse lipukandjateks. Nähtus on aga nii vana, et meenutame, kuidas ka Rooma vabariigis võis senat kindlatel tingimustel nimetada kuueks kuuks ametisse diktaatori. Mõnda aega see toimis, aga Julius Caesari erakorraliste volituste järel lakkas vabariik siiski olemast. Samas räägib seesama Antiik-Rooma ajalugu, et kui ühiskond ei suuda enam ühe lipu alla koonduda, siis võib tulemuseks olla ka kaotus barbaritele. Meie kontekstis siis autokraatsetele režiimidele.

Ehkki ma arvan, et valimisõiguse teema on tegelikult veidi laiema poliitilise perspektiiviga ega ole seotud ainult sõjaga Ukrainas. Usun, et sellega oleks erakonnad hakanud tegelema niikuinii, sest ka Euroopa poliitiline kesktelg liigub praegu migratsiooni suurema kontrollimise poole.

Võib filosoofiliselt tõdeda, et sõjas muutuvad kõik vastased veidi üksteise sarnaseks.

Kuulute erakonda Parempoolsed, kelle volikogu toetas Vene kodanikelt kohalikel valimistel valimisõiguse äravõtmist. Kas meil on mingeid pädevaid ohuhinnanguid, mille pinnalt erakonnad sellist kollektiivset karistust välja pakuvad? Miks just nüüd, mitte aastal 2022? Või 2014, kui Venemaa annekteeris Krimmi?

Ma ei seo seda ainult ohuhinnanguga ja see ei ole ka karistus, kuna Vene kodanikud kasutasid seda õigust niigi vähe. Probleemil on kaks aspekti. Esimene ja ebaolulisem on tõesti Venemaa senine hübriidsõja praktika, kus FSB kasutas näiteks ka Ukrainas 2014. aastal hämaral viisil eri staatuses „kaasmaalasi”, et luua vormiliselt kuvand rahvast, kes hakkas „Kiievi natsidele” vastu. Vene kodanikud on mitmeti kergemini šantažeeritavad, kuna neil on Venemaal ka sugulasi ja vara, mis võivad sattuda ohtu, kui Vene kodanikud ei käitu nii, nagu peab. Ometi ei ole see peamine.

Mis see peamine kaalutlus oli?

Mulle ei meeldi mõte, et olukorras, kus omavalitsused võitlevad tegelikult iga elaniku pärast, välistatakse muu tagasiside kui valimised. Kui KOV ei tee poliitikat, mis inimestele sobib, siis inimesed lahkuvad. Mis aga inimesi reaalselt huvitab? Kõige hämmastavamal kombel ei ole selleks üldsegi mitte valimisõigus, vaid tegelikult hea palk, kooli ja raviasutuste olemasolu jne.

Kui mõtleme nüüd sama loogika alusel edasi ega räägi enam Vene ja Valgevene kodanikest, vaid kõigist kolmandate riikide inimestest, keda me tegelikult tööjõuna vajame, siis need, kes tulevad meile tööle või õppima, on eelkõige huvitatud oma töö- ja elutingimustest. Kui pakume neile aga esimese asjana võimalust hakata mõjutama Eesti elu poliitilisel tasandil, siis milliseid inimesi me sel juhul Eestisse meelitame? Kas me ei hakka siin mitte valest otsast pihta? Kui mina läksin Prantsusmaale või USAsse õppima, siis tahtsin eelkõige saada osa nende riikide positiivsest legendist. Ma ei mõelnud sugugi, et prantslased ja ameeriklased peaksid hakkama oma elu minu poliitiliste nõudmiste järgi ümber sättima.

Sellel probleemil on veel üks nüanss. Nimelt on praegu kõige olulisem hoida ühiskonnas tasakaalu, kuna ksenofoobia on kogu Läänes tõusev trend. Kui liberaalse leeri hoiak on, et ignoreerime lihtsate sinikraeliste inimeste hirmusid, siis vastuseks on selgelt suurem konservatiivse populismi laine. Me peame töötama ühiskonna laiemalt kaasamise suunas. Mida rohkem on sinikraelisel eurooplasel ja eestlasel tunne, et nende elu muudetakse ilma nende käest küsimata, seda raevukamalt vehib ühel hetkel võõraviha mõõk. Siis me ei räägi enam sellest, kas kusagil on mittekodanikel valimisõigus, vaid siis üritatakse kõiki välja saatma hakata. See on praegu kõige olulisem sisemine lõhe, mis võib viia suuremate konfliktideni. Inimesele tuleb anda kontroll ja lasta tal endal otsustada, kui suures ulatuses ta oma elus kohanemiseks vajalikke muudatusi teeb. Jah, pikemas perspektiivis on see jätkuvalt julgeoleku küsimus, aga see puudutab kaugemaid arenguid kui ainult Venemaa agressioon Ukrainas.

Kommenteerisite Parempoolsete volikogu otsust seoses Vene kodanike valimisõiguse peatamisega, öeldes, et seejuures tuleb vältida Eestile lojaalsete Vene kodanike eemale tõukamist. Kuidas seda viimast on võimalik üldse saavutada, kui Eesti riik annab valimisõiguse piiramisega mõista, et kõik need 70 000 inimest kujutavad endast julgeolekuohtu?

Kui arvame, et ainuke võimalus inimeste sümpaatiat võita on neile valimisõigus anda, on meie ettekujutus inimeste tegelikest vajadustest üsna vildakas. Olukorras, kus statistika kohaselt enamik neist seda õigust isegi ei kasuta, on inimeste tegelikud soovid seotud palju igapäevasemate asjadega. Kas rikume nende inimeste inimõigusi? Kui vaadata 1948. aastal vastu võetud inimõiguste deklaratsiooni, siis KOVide puhul valimisõiguse piiramine ei tähenda nende jaoks ühegi tookordse inimõiguste punkti rikkumist. Punkti all, kus öeldakse, et inimesel on õigus osaleda avalikus elus, kirjutatakse, et see tähendab õigust osaleda „oma riigi valitsemises”. 

Mida rohkem on sinikraelisel eurooplasel ja eestlasel tunne, et nende elu muudetakse ilma nende käest küsimata, seda raevukamalt vehib ühel hetkel võõraviha mõõk.

Meil on sõbralike Vene kodanikega kaks soovitud käitumissuunda. Kui nad soovivad pikemalt Eestisse jääda, siis oleks loogiline, et aitame neil saada Eesti kodakondsuse. Kui nad soovivad kunagi tagasi Venemaale minna, siis on nende esmane huvi seotud elamisloa taotlemisega. Seejärel tulevad küsimused, mis on seotud võimalusega teha professionaalset karjääri, teha teadust, väljendada ennast loominguliselt jne. Tegeleda tuleb just nende küsimustega, mis on neile tegelikult olulised. Minu Vene kodanikest sõbrad hoolivad näiteks eelkõige sellest, kas neil on võimalik endiselt sõpradega nädalavahetustel midagi toredat ette võtta või osaleda mõnes huvitavas professionaalses projektis.

Kui räägime aga KOVide probleemidest julgeoleku valguses, siis mittekodanike häältega saavutati haridussüsteem, mis tekitas segregatsiooni, mis takistas tervel venelaste põlvkonnal Eesti elus osalemist, sest nad lihtsalt ei olnud võimelised eestlastest aru saama. See on aga igasuguse konflikti lähtekoht.

Kui tulla tagasi sõnavabaduse juurde, siis seda saab piirata regulatsioonidega, kuid seda tehakse ka avalikku ruumi patrullides, kui öeldakse, et mingid radikaalseks peetud seisukohad või vastuolulised teemad tuleb vaka all hoida, sest see, kes neid esitab, on Kremli käpik. Selliste süüdistustega on üritatud Eestis väga erinevaid ühiskondlikke arutelusid summutada. Mida sellises olukorras teha? Kas peaksimegi loobuma mingite arutelude pidamisest julgeolekukaalutlustel?

Ei, arutelusid tuleb muidugi pidada, aga oluline on diskussioonide vorm. Kui mingi radikaalsem grupp arvab, et demokraatlikult ei õnnestu oma tahtmist saavutada ja vaja on kasutada vägivalda, lastakse endale jalga ka siis, kui esmane sõnum oli võib-olla isegi mõistlik. Näiteks „kollaste vestide” meeleavaldused jäid Prantsusmaal suurema tulemuseta just seepärast, et mingi seltskond arvas, et muu hulgas tuleb vandaalitseda ja politseinikega kakelda. Küsimus ei ole ju iseenesest märatsemises, vaid et selle käigus hakatakse tegelikult lõhkuma teiste kodanike vara ja ohtu võivad sattuda ka juhuslikud kõrvalseisjad. Ka näiteks Black Lives Matteri avalik toetus vähenes pärast seda, kui vandaalitsemise käigus hävis ka mustanahalise keskklassi vara. Seega esimene küsimus on, kas oma sõnumit suudetakse edastada nii, et mingid kaikamehed üritust ei kaaperda.

Kui räägime aga riiklikest kriisijuhtimise reeglitest, siis nende aluseks on eri tegevusvariantide võrdlus. Laias laastus sobivad autokraatsed süsteemid tihti paremini sõdimiseks ja demokraatlikud režiimid rahuajal ühiskonna arendamiseks. Põhjus on selles, et autokraatlikud režiimid suudavad väga kiiresti otsuseid vastu võtta, aga demokraatiate puhul kulub palju aega arutamiseks. Sõjas on aga otsuste kiirus üks põhilisi näitajaid. Samas ei ole ka demokraatiate põhjalikud arutelud kaitstud vigade eest. Parim näide on ilmselt Iraagi ründamine 2003. aastal, mis tugines valedele eeldustele ja valedele järeldustele. Nii on üldiselt ka riigiteadustes praegu arvestatud, et kriisiolukordades tuleb otsuste vastuvõtmise protsesse ajutiselt kiirendada, et lõpptulemusena elusid päästa. Juriidiliselt tähendavad igasugused eriolukorrad just seda, et ajutiselt kitsendatakse vabadusi, sest vastasel juhul võib tekkida oht, et kaotame oma riigi ja siis ei ole ka vabadusi, mida taastada. Kuid oluline on panna paika kriteeriumid, mille järgi saaksime suuremate vabaduste poole tagasi pöörduda.

Juriidiliselt tähendavad igasugused eriolukorrad just seda, et ajutiselt kitsendatakse vabadusi, sest vastasel juhul võib tekkida oht, et kaotame oma riigi ja siis ei ole ka vabadusi, mida taastada.

Esinete meedias praegu peamiselt strateegilise kommunikatsiooni eksperdina, kuigi veel kümme aastat tagasi teati teid ennekõike filmi- ja telemehena. Teil on Tartu Ülikoolist ka kunstiajaloo kraad. Kunst ja sõda paiknevad valdkondadena skaala eri otstes. Kuidas sai ühest kunsti- ja filmihuvilisest humanitaarist julgeolekuekspert? Mis teid sõjaliste konfliktide juures kõnetas, et olete käinud nüüdseks rohkem kui kümme aastat maailma eri paigus missioonidel?

Miks näiteks Lord Byron, tuntud inglise romantiline luuletaja, läks sõdima ja suri Kreeka vabaduse eest? Miks osales Ernest Hemingway 1944. aastal Prantsusmaa vabastamise kampaanias, olles esimeste hulgas, kes sisenesid Pariisi? Miks näiteks hilisem katoliku preester ja intellektuaal Vello Salo või luuletaja ja tõlkija Ain Kaalep läksid sõdima Soome vabaduse eest? Üks olulisim vastus lähtub seisukohast, et kunst kunsti pärast tundub tühise eesmärgina. Kunstiinimene laiemas tähenduses tegeleb ju elu endaga. Tegeleb ka õigluse ja ebaõiglusega. Ühel hetkel aga tundub, et ei saa jääda pealtvaatajaks ja lihtsalt kirjeldajaks. Ma arvan, et nn artiste engagé on eesti kultuuriruumis siiski üsnagi levinud hoiak. 

Kui palju on nende konfliktide lähedalt nägemine teile inimloomuse kohta uut paljastanud? 

Nägin missioonidel, et kurjus on reaalne. Mingite inimeste valmidust oma tahet vägivallaga kehtestada ei ole võimalik eitada. Neid on igas kultuuris. See on väga hirmutav, kuna tõukab lihtsa patsifismi abitusse seisundisse. Patsifism ju eeldab, et kui suudame ise oma agressiivsuse maha suruda, teevad seda ka teised. Paraku on missioonid mulle näidanud, et see ei ole nii. Seejuures ei ole ma olnud konfliktides, kus viha või kurjus oleks olnud suunatud meie vastu. Olen olnud alati osa justkui rahuvalvajate meeskonnast, kes peab vaatama pealt mingit kohalikku tragöödiat. Näiteks Kesk-Aafrika Vabariigis kinnitasid mõlemad vaenujalal kogukonnad, et nad on sõjast väsinud ja tahavad rahu, aga samal ajal kirjeldati vastast ehk teist hõimu ainult rassistlike terminitega. Kõige olulisem on see, et kui kurjus on ketist pääsenud, ei ole võimalik temaga kõneledes lepitust otsida. 

Kõik see kokku tähendab hetki, kus jutud lilledest ja liblikatest ei päästa sinu lähedaste elusid. Ja samas on humanismil siiski tähendus, et me ise ei muutuks oma vastaste sarnaseks.

Kurjus on reaalne. Mingite inimeste valmidust oma tahet vägivallaga kehtestada ei ole võimalik eitada.

Loen mõnikord sõjaülevaateid või ka meie kaitseväe kõrgemate ülemate intervjuusid, kus venelastest räägitakse täiesti rahulikult kui orkidest, minu meelest olete ka teie oma tekstides paar korda seda terminit kasutanud. Kas see ei ole ka iseenesest seesama vastasega samastumine ja dehumaniseerimine, millest peaks justkui hoiduma?

Olen selle väitega põhimõtteliselt nõus. Tõmban enda jaoks piiri sinna, kus pean praegusel juhul eristama venelast kui rahvuse esindajat ja teisalt inimest, kes on võtnud relva ja asunud tapma. Minu jaoks kaotab konkreetne inimene agressorina oma inimliku näo, rahvuse ja kultuuri. Sel hetkel saab temast koletis, kes tahab tappa mulle lähedasi inimesi. Kui tema relv tulistab, siis ta ei hakka üldjuhul samal ajal minuga Arvo Pärdist või Tšaikovskist vestlema. Samas on süü alati individuaalne. Ma ei kanna ühegi agressori süüd üle tema rahvuskaaslastele ega ka mitte neile vastaste sõduritele, kes loobuvad sõdimast. Seega ork on minu jaoks see Vene Föderatsiooni sõdur, kes parajasti ründab, röövib, varastab ja vägistab. Venelane, kes ei ole sõtta roninud, on aga lihtsalt venelane.

Aga kuidas ikkagi säilitada sõjalistes konfliktides oma humanismi? 

Selleks peab inimlikkus olema juba enne sõda oluline väärtus. Kuid ei tohi tekitada illusiooni, et see on lihtne. Olukorras, kus vastase ainuke eluvorm on sinu pihta langevad mürsud ja lisaks su sõprade matused, tekib parimateski meist viha, mida enne ei teatud. Nüüd muutuvad oluliseks ka ülemuste või poliitilise juhtkonna kehtestatud reeglid. Näiteks kas piinamine ülekuulamisel või tapva jõu kasutamine tsiviilelanikkonna vastu on lubatud. Rahvusvaheline sõjaõigus välistab ebaproportsionaalse jõu kasutamise, kuid seda õigust järgitakse päriselus väga valikuliselt. Eesti Kaitseväel ei ole olnud seni missiooni, kus juhtkond ei oleks suutnud oma meeste emotsioone üldse kontrollida. See tähendab, et oleme toimetanud üsnagi sõjaõiguse raamides, aga samas ei ole eestlased olnud ka sellise vaimse pinge all nagu ukrainlased praegu. Minu kogemus näitab, et üldiselt on ukrainlased pigem uhked, et nad ei ole sellised elajad nagu Vene sõdurid, aga ka ukrainlaste hulgas on esinenud metsistumist. Tahan eelkõige rõhutada inimeste muutumist erakorralistes oludes. Keegi meist ei tea täpselt, kuidas me käitume väga suure pinge all. Ma ise tahaks loota, et mul on õnnestunud inimeseks jääda, kuid minul ei ole olnud ka liiga raskeid olukordi.

Rahvasuu ütleb, et vägivald sünnitab vägivalda. Olete ka ise öelnud, et mõnes konfliktikoldes inimesed tegelikult enam ei mäletagi, millest verevalamine kunagi alguse sai, kuid vägivald jätkub inertsist. Kuidas sellistes olukordades, kus konflikt on väldanud juba aastakümneid, peaks lõpuks rahuni jõudma? 

On terve hulk tegelikult ebatõhusaid ja naiivseid üleskutseid rahule. See on ilus ja kasutame neid üleskutseid alati, aga ajalugu näitab, et see ei tööta. See ei ole küll eriti populaarne seletus, kuid enamasti on püsivama rahu eelduseks, et üks konflikti pool suudab tõesti olukorda kontrollida. Seega võtmesõnadeks on kontroll ja võime rahu kehtestada. Sealt edasi on aga püsivama rahu eelduseks sellise režiimi hoidmine, mis oleks suuremeelne ja laseks ka kaotajatel elada. Lähiminevikust on parimateks näideteks II maailmasõja lõpetamine Lääne-Euroopas ja Jaapanis. Samamoodi võib küüniliselt öelda, et miski ei ühenda paremini kui ühine vaenlane. Näiteks võib tuua Soome kodusõja traumadest ülesaamise, mis tegelikult toimus alles talvesõja ajal. Samas on rahu saavutamine väga paljude akadeemiliste uurimistööde teema ja minu pakutu on väga lihtsustatud käsitlus.

Olukorras, kus vastase ainuke eluvorm on sinu pihta langevad mürsud ja lisaks su sõprade matused, tekib parimateski meist viha, mida enne ei teatud.

Sellised igavesti vältavad konfliktid on sagedasemad Lähis-Idas või Aafrikas, Euroopas esineb neid vähem, kuigi ka siin meenuvad aastakümneid kestnud verised konfliktid Baskimaal ja Põhja-Iirimaal või Balkani sõjad. Miks on Euroopas suudetud sääraseid konflikte paremini ohjeldada?

Sellele küsimusele vastuseks väidab üks akadeemiline traditsioon, et tsentraliseeritud riikides käib rahuga nõustumine lihtsamalt. Kui ikka president kirjutab alla lahingutegevuse peatamise leppele, siis kõik ka täidavad seda otsust. Nõrgema organisatsiooniga ühenduste puhul ei suuda kogukond tihti oma radikaalsemaid gruppe ohjeldada, kui need soovivad võitlust jätkata. Näiteks Afganistani või enamiku Aafrika riikide näitel on riigi identiteet üsna nõrk, nii et iga hõim otsustab sisuliselt ise vaenutegevuse saatuse, kuna igal hõimul või klannil on sõjaks tihti erinev motivatsioon. Ka Balkani riigid on võrreldes Lääne-Euroopaga tunduvalt nõrgema keskvõimuga. Kui räägime aga Põhja-Iirimaast või baskidest, siis siin on üheks vägivalla käivitajaks identiteedile esitatud eksistentsiaalne oht või selle subjektiivne tajumine. Kuivõrd gruppi kuulumine on üks inimese baasvajadustest, siis need sisuliselt identiteedikonfliktid vinduvad ka kõige kauem. Selle näiteks on ka Iisraeli-Araabia vastuolud. Kuid siin võib tuua välja ka kurdide või tuareegide saatuse. Võib-olla on eetilises mõttes üks suurimaid küsimusi see, kuidas elada maailmas, kus olenemata sellest, mida sa teed, jääd mingi teise kultuuri esindaja jaoks ikkagi jälestusväärseks, nii et sinu tapmine ei ole nende kultuuri reeglite järgi kuritegu.