Novembrilehes luuletas „hull horvaat” Željko Barišić, keda võib lihas ja luus kuulama minna tänasest laupäevani Tartus vältava poetry slam’i ehk luuleprõmmu Euroopa meistrivõistlustel. Horvaadi keelest tõlkis Rauno Alliksaar.

Majandusteaduse probleemid on käkitegu –
minge vaid turule või laadale ja see saab selgeks.
Ma lähen kirikusse, sääl lasen hinge kehast valla
ja kõnelen Jeesusega.
Ta on täitsa cool tüüp ja ta ei muretse nende küsimuste/probleemide pärast.

Einstein oli keskkoolis läbikukkuja ja tekitas nõnda need probleemid,
ent isegi siis teadis ta, mis suunas see kõik peaks minema.
Hoonetes ma üldiselt ei kahtle, sest nende staatilisus rahustab mind,
täpselt nagu ka leopard ei mõtle ülemäära palju moraalist
ja see on okei, sest nõnda ei kaasne sellega segadusttekitavaid tagajärgi.

Ka hingedepäevas on mu jaoks teatavad kasud sees.
Et öelda lihtsalt – see on päev, mil mälestatakse neid surnuid,
kes kunagi meiega samu dilemmasid jagasid
ning kes on nüüd teispool ning teavad päris kindlasti enamat kui meie.
Sellest piisab, et neid hinnata.

Vein ja sigaretid tähistavad võimekust ja progressi.
Vesi voolab joana,
voolab rentslisse,
tilk tilga järel
tekitab lompe,
vooooooolaaaaab.

Need on need päevad, mil kurbus meis paisub.
Torm ja tuisk inspireerivad – nad huugavad,
huuu
huuuuuuu
hhhuuuuuuuuuu.

Siis mõtleme me kasvamisest.
Siis tärkab meis lapsepõlv ja me oleme üldplaanis rahulikud.

Probleemid tekivad sellest, et inimesed ei taha keskenduda,
vaid tormavad ringi ja mõtlevad, et see kiirustamine toob hingerahu.

Ma vaatan üha kasvavaid aedu ja neis õilmitsevaid lilli
ja aina lähemale jõuab kevad, mis ei vasta mitte kellegi küsimustele.

Kevad ei ole kommunist.
Kevad on mu vend ja me oleme poksiringis, sparrime.