Morby on oma viiendal sooloalbumil alasti, nagu paistab ka plaadikaanelt, kus ta on seda vähemalt poolenisti.

Fraasi „Oh My God” kuuleb neljateistkümnest loost koosneval kauamängival läbivalt. Topelt-LP mõõtu samm mõjub üsna loomuliku jätkuna Morby ameerika barditraditsiooni ees kaabut kergitaval teel. Asjata pole teda võrreldud Bob Dylaniga ja „Oh My Godi” otsinguline kulgemine annab selleks taas põhjust. Toorepoolne rokk pole siin kuhugi kadunud (näiteks „OMG Rock n Roll”), kuid kese on mujal. Üldjoontes kohtab varasemast vähem kitarri (Meg Duffy kitarrisoolo „Seven Devilsil” väärib siiski eraldi esiletõstmist) ja rohkem klahve, sekka gospelimaastikke ja puhkpille (soojad saksi-lick’id meenutavad kohati Bon Iveri „22, A Millionit”). Selline leebe väli, kus ei jää puudu üllatavatest pööretest.

Kahtlemata on Morby poeet. Loos „Piss River” kuulutab ta: „I tried to pray, but I didn’t know what to say / So I just mumbled some names / I said, „I hope they’re okay,” then „amen”.” Polegi palju muud lisada. Siin-seal leidub ka õhukest jääd („Savannah”), kuid vähemalt mina jään Morby elujaatavat alastiolekut uskuma. Usun tema kui religioonikauge inimese hüüet „Oh My God” ning tema kui lüüriku armastust inimeste ja maailma vastu, millest kujuneb albumil omaette usutunnistus. Isegi kui otsejoones mällu sööbivaid lugusid on varasemast vähem, isegi kui Morby pole pööraselt innovaatiline, on „Oh My God” terviklik kunstiteos, mille meeli rahustav mõju iga kuulamisega ainult kasvab. Puhtisiklikult pean seda Morby siiani parimaks albumiks.