See on iseenesest lihtne lugu, mille peategelasteks on moelooja Reet Aus ning paar Zara teksapükse. Lihtsus ei tähenda siinkohal lihtsustatust või primitiivsust, pigem on tegemist sirgjoonelise ja siira jutustusega sellest, kuidas ühest sügavast isiklikust veendumusest rulluvad lahti sündmused, millel on potentsiaalselt võime muuta globaalset moetootmissüsteemi.

Fast-fast-fast

Arvatavasti ei tule kellegi jaoks uudisena tõdemus, et praegune tootmise-tarbimise süsteem on kriisis. Rõivaste vallas viimaste kümnendite vältel ennast vaikselt sisse seadnud kiirmoe kontseptsioon on lõpuks oma täies hiilguses ja kõikehõlmavuses kohale jõudnud. Lääne tarbija naudib trendide kerget ja laiaulatuslikku kättesaadavust ning odavat hinda, mõtlemata tagajärgedele – kas või üha kasvavale tekstiilijäätmete hulgale. Filmi alguses räägib Reet Aus sellest, kuidas ta jõudis upcycling’u, antud juhul tekstiilseid jääke vääristava, uut elu andva meetodini.* Üheks peamiseks materjaliks on ta valinud teksakanga, denimi, mis suudab oma universaalse ilu ja vastupidavusega ajas pikalt kesta, pannes hästi vastu ka trendide vahetumisele. Algselt tarbijajääkidest ehk vanadest teksapükstest valminud kollektsiooniga katsetab ta antud disainipõhimõtete vettpidavust.

See võib kõlada ühe disaineri suust küll võrdlemisi radikaalse piiranguna – mitte kunagi enam kasutada rõivaste tootmiseks uut materjali –, otsesõnu öeldes on see julge samm moetööstuses kehtivate konventsioonide vastu. Suurema pildi edasiandmiseks on filmis kasutatud mitmeid rahvusvaheliselt tuntud kestliku moe eestkõnelejate ning disainerite kommentaare. Dokumentaalist jääb kõlama pikaaegse upcycling’u propageerija ning USA maineka Parsonsi disainiülikooli dotsendi Otto Von Buschi mõte kiirmoest kui paratamatusest, mis ei ole iseenesest hea ega halb, vaid pelgalt väljavõte, praegu läänemaailmas valitseva neoliberalistliku ühiskonnakorralduse peegeldus.

Cheap-cheap-cheap

Siinkohal tulebki mängu Tallinnast ostetud teksapaar, mille tootmistsükli jälgimine – puuvilla kasvatamisest kanga tootmise ja valmisõmblemiseni – on filmi selgrooks. Tagasihoidlikul moel, kuid väga olulise momendina, on toodud filmi Lundi ülikooli jätkusuutliku tarbimise dotsendi Andrius Plepysi kommentaar globaalse tootmise pahupoolest, mis jätab arvesse võtmata keskkonnamõjud – negatiivsed protsessid ja pöördumatu kahju loodusele, inimestele, mis ei kajastu kuidagi toote hinnas.

Selle väite illustreerimiseks ei ole filmis õnneks hirmutavaid õuduskaadreid või moraliseerivaid hoiakuid ning kuigi sõnum on ilmne, on selle lõplik kohalejõudmine ja tõlgendamine ikkagi pigem vaataja enda mure. Millegipärast hakkas minu puhul erilisel viisil tööle just vaikeluline prügimäestseen – avar väli, kus kastiautost lükitakse parasjagu maha kilekottide viisi tekstiilseid jäätmeid, millest siis omakorda massiivne buldooser sümboolselt üle rallib. Ma ei ole kunagi Bangladeshis käinud ja vaevalt enamik filmi vaatajaidki sinna on sattunud, aga mind šokeeris sügavalt ühe kohapeal viibinu suust kuuldud kommentaar, kuidas sellist mõistet nagu prügimägi seal ei eksisteeri, jäätmed pannakse sinna, kuhu parasjagu kõige mugavam on, olgu selleks siis tänav või tühermaa – ning seega on kogu maa üks suur prügila.

Filmis mõjuvad äärmiselt sümpaatselt ja soojalt ka portreed Peruu puuvillakasvatajate perekonnast ja Bangladeshi moe- ja tekstiilitootmises rakendust leidvatest naistest. Sellele vaatamata on nende najal edastatav sõnum halastamatu. Miljonid inimesed teevad meie kerglaste tarbimisharjumuste rahuldamiseks rasket tööd, kuid elavad sellele vaatamata allpool vaesuse piiri, tulles hädavaevu ots otsaga kokku. Ja need on kõigest mõned linale jõudnud reaalsed näited sellest, kuidas oleme pidurdamatult ja kollektiivselt hävitamas looduslikku tasakaalu, inimeste tervist ja sotsiaalset heaolu.

Now-now-now

Teksade lugu näib lõppevat seal, kus need ka toodeti – Bangladeshis asuvas Beximco tehases. See on filmis omamoodi pöördepunkt, kust rulluvad lahti mitmed uued võimalused ja väljakutsed. Ja see on koht, mille taustal on võimalik aimata lahendusi. Siit tuleb ka arusaam, et tegelikkuses ei saa me kunagi olla moest väljas ehk väljaspool moodi. Olgu selle näiteks Ausi mõttearendus, mille ta on lugenud sisse pildireale, kus ta jälgib Bangladeshi tehases teksade järeltöötlusprotsessi. Selle sisu on kokkuvõtvalt järgmine: kui piisavalt suur hulk inimesi küsiks iga kord uut rõivaeset ostes, kus ja kuidas see on valmistatud, siis võib-olla jõuaks lõpuks ka moetootjate teadvusesse, et asju on võimalik teha teisiti ning tuua seeläbi muutusi, teiste hulgas ka Bangladeshi. Ehk seni kuni me osaleme (nagu võib filmi avakaadrites näha) kiirmoekettide avamispeo stiilis tarbimismöllus, võib juhtuda nii, et Bangladeshis varisevad samal ajal Rana Plaza sugused tootmishooned.

Filmi vaadates meenus mulle 2010. aastal linastunud Marianne Kõrveri (kes teeb muuhulgas kaasa ka „Moest väljas” juures) keskkonnateemaline dokumentaal pealkirjaga „Inimese mõõt”. Ka selles jälgiti erinevates maailma paikades toimuvaid ökoloogilisi muutusi nende keskmes olevate inimeste kaudu. Kuigi natuke teise tempo ja rõhuasetusega, võib kõnealust filmi pidada ehk nii mõneski mõttes Kõrveri dokumentaali jätkuks või edasiarenduseks. Mis neid kahte seob, on inimmõõtmelisus, võime aru saada, et kui tahes ulatuslikud või globaalset laadi probleemid meid ka ei ümbritseks, pole tegemist siiski loodusnähtuste või kivisse raiutud paratamatusega. Kõikide tegude ja tegematajätmiste taga on lõppkokkuvõttes inimesed. Õnneks aga on „Moest väljas” heaks näiteks, mis juhtub siis, kui keegi haarab aktiivse, muutust loova rolli. Ning senikaua kui suurkorporatsioonidel olukorrast arusaamisega aega läheb, jääb meid loodetavasti kummitama lõik Sandy Blacki tsitaadist, mille Jarek Kasar on filmimuusika jaoks loop’ima pannud: „Fast-fast-fast, cheap-cheap-cheap…”

*Samal teemal kaitses Aus 2011. aastal Eesti Kunstiakadeemias doktoritöö „Trash to Trend – Upcycling in Fashion Design”.