Esmaspäeval, 13. märtsil linastuvad Tartu Elektriteatris kaks lühidokfilmi „Järjekord” ja „Jaanipäev”, mille režissöörideks Aleksandr Heifets ja Jaak Kilmi, kes ka ise seansile kohale tulevad. Nagu viitavad filmide nimedki, räägib esimene neist järjekorras seismisest ning teine jaanipäeval Saaremaale ruttajatest, keda ootab omakorda seismine praamisabas. Tutvusime linastuse eel Aleksandr Heifetsiga, kes tegutseb muu hulgas ka operaatori ja monteerijana.

„Jaanipäev” ja „Järjekord” räägivad ühest küljest järjekorras seismisest, olgu selleks siis uue rõivapoe avamine, praamisaba või kord nädalas külla saabuv lavka. Teisalt on need sümboliks millelegi väga eestlaslikule. Kust teil üldse selline idee tekkis, et need sümbolid filmiks teha?
Tavaliselt inimesed ikka liiguvad kuhugi või teevad midagi. Järjekord on selles mõttes eriline olukord – limbo, kus inimesed käituvad tavapärasest teistmoodi. Kõigil meie tegelastel on oma El Dorado, mille nimel nad on nõus järjekorras seisma. Virtsu praamisabas on see unelm Saaremaa jaanitulest, 15-aastasel Milenal on H&Mi kõrgmood, Veski Hildal autolavka toiduvalik. Mõnes mõttes pole isegi oluline, mida konkreetselt järjekorras seisjad ootavad. Ootamine ja ootus muutuvad tegevuseks omaette. Dokumentalistidena huvitas mind ja Jaaku see hõrk ootuse atmosfäär. Tahtsime ka jäädvustada seda hääbuvat nähtust, mis oli nõuka ajal osa igapäevaelust, aga mida nüüd aina vähemaks jääb. Sest kõik on kättesaadav, miski pole varsti seismist väärt ja nii lahendavad moodsad äpid ka viimased järjekorrad. Meie filmid olgu testamendiks kadunud järjekorra-ajastule.

Mitmed su filmid lahkavad läbi erinevate aspektide eestlust. Mis on kõige huvitavam, mis sulle filme tehes eestlaste kohta on selgunud?
Oleneb, mida sa „eestluse lahkamise” all silmas pead. Jah, eesti tänavakunstnik peab lumelabidaga hange eest ära koristama, enne kui spreipurgiga seina kallale asub. Aga ma kahtlen, kas on selline asi nagu eestlus. Igal rahval võivad küll olla mõned sagedamalt esinevad iseloomujooned või omapärasused, aga palju reisides ja inimesi läbi kaamera jälgides pole mingit kahtlust, et oleme omavahel ikka väga sarnased. Kui filmitegemise käigus ongi midagi eestlaste kohta selgunud, siis see, et huvitavat ainest leiab igalt poolt ja alati. Kas või eestlastes! Iga inimese loos peitub salapära ja avastus. Seda ei pea kaugelt otsima – meie pisikeses, harjumuspärases Eestis on täpselt sama palju põnevaid filmisüžeesid kui on inimesi.

Oled õppinud Chicago ülikoolis psühholoogiat. Kui palju see dokumentaalfilmide tegemisele kaasa aitab? Kas dokumentalist peab olema omamoodi psühholoog?
Ma õppisin sotsiaalpsühholoogiat ja see huvi ühiskonna mehhanismide, suhtlusmustrite, inimese arengu vastu on sarnane sellele, mis mind ka dokumentalistikas paelub. Kuigi dokfilmis ja akadeemias on väljendusvorm ja lähenemine täiesti erinevad, on vajadus inimese psühholoogiat paremini mõista sama. Ülikoolis mind väga häiris, et teadus andis liiga mustvalgeid vastuseid. Tänapäeval on mu küsimused samad, aga vastuseid ma oma filmides ei paku.

Filmitegemisel aitavad kaasa kõik läbielatud kogemused, vead ja epifaaniad. Psühholoogi haridusega mingeid päriselu trikke kaasa ei saanud. Aga mida paremini sa õpid inimest kuulama, seda rohkem võimalusi see suhtlus sulle pakub. Võttel pean väga lühikese ajaga looma piisavalt usaldusväärse suhte oma tegelaskujuga, et ta julgeks end avada. Ka hiljem montaažis on vaja vilunud silma, mis aitab ära tunda neid õigeid hetki mustas materjalis, kus emotsioonid on siirad ja ehedad.

Kes on dokumentalistikas su suurimad eeskujud ning millised lemmikfilmid?
Mängufilmis on mul kindlad lemmikud lavastajad ja žanrid, dokis on mul vist laiemad huvid, mis teeb pingerea valiku segaseks. Aga kindlasti on suur inspiratsioon Werner Herzog, provokaatorid Mads Brügger ja Morgan Spurlock, Wojciech Staroń oma soojuse ja siiruse poolest. Klassikud nagu Errol Morris, Maysles’ vennad, Vitaly Mansky. Lemmikfilmi on võimatu valida, aga mulle žanrina väga meeldivad libadokid, kus piir päris ja mängult vahel on segane, nagu näiteks „Ma olen ikka veel siin” või „Elevant kingipoes”. Sest see piiride hägustumine on tegelikult dokfilmi sisse kirjutatud, aga kui film just sellele üles ehitada, tuletab see vaatajale tungivamalt meelde, et täiesti puhast, neutraalset dokumentaalfilmi polegi olemas. Ära usu kõike, mida telekast näed!

Praegu on teil Jaak Kilmiga tootmises täispikk dokumentaal „Teeme ära”. Võid sa saladuskatet kergitada, on sul juba mingi uus idee küpsemas?
Erinevas arengufaasis on filme ahjus palju korraga. Samuti filmisime Jaak Kilmiga juba üles järgmise aasta „Eesti loo”, mis räägib vabariigi aastapäeva vastuvõtust. Ammu on filmitud ja ootab montaaži tänapäeva Don Quijote lugu ühest Saaremaa naisest, kes unistab oma kaelkirjakust. Aga minu põhiline väljakutse ja Sisyphose kivi on täispikk film eesti-vene teemal. See film algas tõsise geopoliitilise uurimusena, kuid hetkel on selle tööpealkiri „Kuidas ma maailma ära päästsin”. Üritades lepitada Venemaad ja Euroopat, teen ma ise katsejänesena läbi vajalikud sammud hüpnoteraapiast integratsioonini.

Lisainfot linastuste ja filmide kohta leiad siit.