Veebruaris Müürilehe kutsel Eestit väisav islandi kirjanik ja keskkonnaaktivist Andri Snær Magnason avab veidi oma raamatu „Ajast ja veest. Jutustus tulevikust” tagamaid, kuid juttu tuleb ka raskustest ja tõrgetest ning läbipõlemisest, mis on küllap igale looduse ja keskkonna pärast sügavalt muret tundvale inimesele tuttavad.

Põimisid raamatus „Ajast ja veest” („Um tímann og vatnið” / „On Time and Water”) kokku liustikud, oma pere, Islandi ajaloo ja solastalgilised alatoonid laiemalt. See on tõlgitud paljudesse keeltesse ja mõne kuu eest ilmus see lõpuks ka eesti keeles. Oled öelnud, et üks põhjus raamatu kirjutamiseks oli panna ennast proovile, loobudes tavapärasest kliimaga seonduvast kõnepruugist, mille suhtes inimesed on ülitundlikuks muutunud. Soovisid tutvustada kliimateemasid müütide, isiklike lugude ja mitteründava jutustusviisi kaudu. Kuidas on see raamat vastu võetud?

Raamat on avaldatud nüüdseks 30 keeles ja pärast selle ilmumist on mul päris kiire olnud. Mul on hea meel, et raamatu on võtnud hästi vastu nii inimesed, kelle jaoks see teema on suhteliselt võõras, kui ka valdkonna asjatundjad. Tundsin, et maailm ei vaja järjekordset kliimateemalist raamatut, minu eesmärk oma teosega oli valdkonnale müütide ja isikliku vaatenurga kaudu konteksti pakkuda. Mul on rõõm näha kiitvaid arvustusi keeltes, millest ma ise aru ei saa. Kuid mind paneb veidi muretsema, kui näiteks üht suurt Hispaania ajalehte esindav ajakirjanik ütleb, et luges maailmamere hapestumisest esimest korda minu raamatust. Olen islandi kirjanik ja 2020. aastal ei peaks mina olema see, kellelt suure väljaande ajakirjanik seda uudist kuuleb.

2016. aastal kandideerisid Islandi presidendiks ja jäid 14,26% häältest kolmandale kohale. Miks otsustasid kandideerida ja mida sellest õppisid? 

Mul oli kirjutamistõrge. Kogu teave oli peas olemas ja suutsin neid lugusid jutustada, kuid raamat ei olnud veel valmis. Inimesed ütlesid, et valimistel on vaja looduse hääl kuuldavaks teha, ning teadsin, et suudan astuda lavale ja pidada kõnet tuhandele inimesele. Leidsin, et miks ka mitte. Väärtustame demokraatiat ja see tähendab, et peame kõik endalt küsima, millal on meie kord vastutust kanda. Mõtlesin, et Islandi president suudab üleilmselt väga palju teemasid lauale tuua ning maailma õiges suunas liikuma panna. See oli veel enne Greta (Thunbergi – toim.) tulekut, kui teadlikkus oli väga vähene. Island oleks rääkinud liustike, ookeanide ja üleilmse elurikkuse nimel Bideni, Macroni ja Merkeliga. Kuid ma ei osutunud valituks ja selle asemel kirjutasin raamatu lõpuni. See ei olnud aga sugugi lihtne ja austan nüüd rohkem neid, kes võtavad vaevaks valimistel kandideerida.

Mis takistusi ja raskusi oled – lisaks klišeedele, mis on omased keskkonnateemadel kirjutamisele – kogenud kirjanikuna, kes soovib kaitsta keskkonda?

Takistused võivad olla kunstilised, õilis eesmärk ei tähenda kohe head kunsti ja õilis eesmärk ei ole tingimata ka huvitav lugemine. Heade kavatsustega mõtteavaldus võib mõjuda sarnaselt tootepaigutusega filmis. Väga keeruline on olulist küsimust üleval hoida ja seda lugeja jaoks põnevaks teha. Teine raskus on võib-olla seotud ühiskondliku suhtumisega. Kui lendan Egiptusesse kliimakonverentsile, siis olen silmakirjalik, aga kui lendan Katarisse jalgpallimängu vaatama, siis olen süütu jalkafänn. Raske on elada selles süsteemis, mõistes, et su elu ja elustiil on vastuolus teaduse ja järeltulevate põlvede heaoluga. Paljude jaoks on parim lahendus olla lihtsameelne ja teeselda teadmatust. Ma lendan liiga palju, kuid Islandil elades ei ole mul eriti muid võimalusi, ja söön ka liha. Seega ei ole ma hea eeskuju, kuid see ei ole ka eesmärk. 

Tegelen selle küsimusega kunsti, kirjanduse ja sõnade kaudu ning mõtlen sellele, kuidas süsteemi muuta. Minu panus on pühendada sellele kogu oma aeg, tähelepanu ja anne lootuses, et lõpuks loeb see rohkem kui mu teod. Mul on neli last, mis on mõne statistika põhjal mu kõige suurem jalajälg. Samuti on keeruline hoida vaimset tervist ja olla õnnelik, uppudes ise maailmalõpuhõngulisse teadusse. Ma põlesin läbi, kui kirjutasin raamatut „Unistuste maa” („Draumalandið” / „Dreamland”) tammiprojektidest, millega Islandil imeilusaid kohti hävitatakse. Praegu on veider mõelda, et tundsin suuremat muret väikeste kohtade pärast Islandil kui ookeanide saatuse pärast, kuid see oli mu kaitsemüür sarnaselt arstiga, kes ei suuda iga patsiendi saatust hinge võtta. Lõpuks valmistab raskusi ka see, kui – olles omandanud kuulsuse keskkonnaasjatundjana – inimesed hakkavad baaris pärast kolmandat jooki mulle jäätmete taaskasutusest rääkima või keskkonnaalaseid süütegusid üles tunnistama.

Mis on sinu guilty pleasure?

Hmm… Võib-olla hea techno-muusika, näiteks GusGusi saatel tantsimine. 

Millal sa viimati Eestisse sattusid? Mis on sellelt reisilt kõige paremini meelde jäänud?

Viimati käisin Eestis tõenäoliselt 2011. aastal, kui tähistati seda, et Island tunnustas esimesena Eesti iseseisvust. Imelikul kombel mulle täpselt enam ei meenu, mida ma seal tegin, tõenäoliselt oli see seotud mingi kirjandusliku vestlusringiga, kuid mäletan, et käisin lauluväljakul toimunud Sinéad O’Connori kontserdil ja tantsisin GusGusi saatel hommikul kella viieni, sest kutsutud olid ka Islandi bändid. Saime GusGusi laulja Högniga Tallinnas sõpradeks ning hiljem tegin dokumentaalfilmi tema reisist Nepalisse. Olen käinud Eestis mitmel korral, sealhulgas ka Kohtla-Järvel, kus kohtusin kirjandusõhtul paljude toredate inimestega.

Andrit saab oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda Müürilehe sünnipäevafestivalil, mis toimub 18. veebruaril Tartus Genialistide Klubis ja Uues Teatris. Infot: muurileht.ee/festival