Tartu Kunstimuuseumis avatakse neljapäeval, 18. jaanuaril kell 18 noorte eesti kunstnike grupinäitus „Metafoorid kodule”, kus üks osalejatest on tänavune Sadolini kunstipreemia nominent Angela Maasalu.

Oma aasta tagasi toimunud isikunäitusel ehitasid VAAL galeriisse maja. Mida sel aastal ehitad ja millist performance’it avamisel Tartmusis plaanid?
Mingis mõttes ehitan nüüd ka ikkagi maja – või siis „rändmaja” – tsirkusetelgi. Avamise performance’iks on plaanis lühike varjuteater, mis räägib loo maailma kõige kurvemast tsirkusehobusest. Etendused toimuvad veel ka 26. ja 27. jaanuaril (ajad ja info peatselt!).

Elad praegu Londonis. Mida sinu jaoks tähendab kodu ja millest sinu teos näitusel ajendatud on?
„Maailma kõige kurvem tsirkusehobune” on metafoor kodutusele, rändamisele ja eneseotsingutele; mingile ideaalmaailmale, mida mitte kellelgi kunagi olema ei saa. Lugu äratundmishetkede võimatusest. Pilk ja lootused suunatud sellele, mida meil veel ei ole. Ajendatud osaliselt muidugi mu enda elust ja kodutunde puudumisest, aga ka minu põlvkonnakaaslaste eludest üldisemalt. Kogu tsirkuse ainestiku ja temaatika huvi ajenditest räägin lähemalt näitusega ilmuvas kataloogis. Vōib olla on see natukene nagu Henrik Ibseni „Peer Gynti” kaasaegne versioon!

Ma lähtun siin ideest, kuidas kodu on alati mingi unistus, rohkem tunne kui paik, mis on palju seotud pere ja inimsuhetega. Arvan, et muutunud lähisuhete formaadid toidavad ebakindlust ja pidetust, nii et mu teos räägib ka armastusest ja selle puudumisest. Neoliberaalse ühiskonna üksindus ja individuaalsuse tähistamine teevad meid väga haavatavaks, rääkimata meie põlvkonna majanduslike võimaluste muutumisest jne.

Milline on sinu silmis kodu praeguste noorte jaoks, kellest paljud reisivad või elavad välismaal, võrreldes võib-olla paiksemate vanemate põlvkondadega?
Mul pole enam ammu aimugi, mida tänapäeval kellegi jaoks kodu tähendab! Ma oskan selles osas kahjuks ikka ainult enda eest kosta – ehk minu jaoks on see osalt minevikumälestused kohast, kus ma üles kasvasin, aga mida ma enam enda koduna ei tunne, teisalt seesama ideaalmaailm, kus minu jaoks on saabunud rahu ja meelekindlus võimalikult meeldiva füüsilise ruumiga. Sellise kombinatsiooni olemasolul tulevikus poleks ma ilmselt aga nii õnnelik, nagu ma praegu ette kujutan. Kodu unistus, või unistuste kodu, ei saa minu jaoks üldse hetkes eksisteerida, ehkki ma seda sōna igapäevaselt siiski kasutan (absoluutselt iga ruumi/maja kohta, kus ma kasvõi lühiajaliselt peatun). Rahvuslik identiteet ja (kodu)maa pole mulle kunagi ideena väga oluline tundunud, pigem mingeid keskkonnaaistinguid – väljas on kole hall ja külm, aga minu jaoks tekitab see kuidagi sooja ja armsa koduse tunde. Eile käisin ema juures, kes tegi mulle sellised pirukaid, nagu me siis tegime, kui ma laps olin – see tekitas ka hubase ja nostalgilise olemise, aga see „koht” on ikkagi tema kodu, mitte enam minu.

Kindlasti usun, et praegu ollakse üldiselt vähem paiksed ja tehakse harvem kaugeid tulevikuplaane kui varem. Hetked on olulisemad, isegi kui need on natuke segased ja ebakindlad. Pingutad ja võimled ning tihtipeale ei tundu sellest ikka midagi suurt muutuvat. Samas mingi kindla ideaalini (karjäär, pere, maja) võimalikult kiiresti jõudmiseks hästi praktilises ja banaalses mõttes puudub ka ehk surve. 20ndates ei pea päris omadega mäel olema, et siis veel täpselt sama asja samas kohas järgmised 40 aastat teha. Teisalt igatsus kindluse ja turvalisuse järele on muidugi ikkagi olemas, lihtsalt selle tundmise teevad võimalikuks teised asjad. Või kas teevad? Ma arvan, et Eesti on selles osas siiski tunduvalt erinev Londonist ja UKst üldiselt, kus hakkama saamine on mõneti palju keerulisem.

Näitusel „Metafoorid kodule” avavad noored eesti kunstnikud oma koduteemasid. Millise kunstniku projekt oma sisus sinu omast kõige rohkem erineb?
Me oleme paljuski ikka päris sarnased – aga võimalik, et Kaspar Tamsalu maalid. Mulle tegelikult väga sümpatiseerivad tema väiksed olmedokumentatsioonid (tehtud küll ka võõrsil). Nendes on kõik meeldivalt argine ja see on minu hästi segase looga võrreldes värskendavalt selgem. Aga võib olla ei ole ka! Avamisel saab küsida.

Kui ostaksid kinnisvara, siis kuhu ja kas pigem korteri pealinnas või maja mere ääres?
Ma veel pole veel matnud oma kõige salajasemat sübariitlikku ja ülbet unistust, et ma saan endale kunagi osta nii korteri pealinnas kui ka maja mere ääres… Siiamaani on aeg siiski näidanud, et ma olen läbi ja lõhki linnainimene. Maalkäik on ka „ideaalmaailm”. Mõnikord on maal hästi mõnus, aga ma kas tüdinen sellest ruttu ära või võtab maad(!) ilge eksistentsiaalne kriis ja must masendus. Kui linna kiirest tempost korraks paus võtta, on vahepeal liiga palju aega endalt ebamugavaid küsimusi küsida. Maale ehk vanemas eas!