28. märtsil esietendus Tallinnas Sõltumatu Tantsu Laval Artjom Astrovi ja Ruslan Stepanovi esimene ühislavastus „Performance STL-is”, nagu nimigi vihjab on tegemist omalaadse seguga tantsust ja etenduskunstist.

Päev varem olid mõlemad autorid olnud ka Eesti teatri aastaauhindade galal Rakveres laureaatide hulgas – Ruslan Stepanov pälvis parima tantsuetenduse preemia oma lavastuse „Невесомость” eest ja Artjom oli nii viimase kui ka etenduskunstide ühisauhinna pälvinud „Workshop’i” helikujundaja. Performance-lavastus ise on väga familiaarse atmosfääriga, publik ja etendajad viibivad ruumis läbisegi nagu mõnel korteripeol. Deklameeritakse, rulatatakse, püherdatakse, tehakse valgus- ja helimoondusi ning peetakse absurdseid dialooge. Tutvustuses öeldakse „Lavastus võtab temaatiliselt vaatluse alla ohvri kontseptsiooni, projitseerides selle etendajate ja publiku peale, tuues samaaegselt paralleele ajalooliste tõlgendustega vabadusest ja iseseisvusest.” Mina seda ohvrit seal tingimata rõhutatult ei tunnetanud, aga ma ka ei otsinud. Küll aga toimus tähtsaim – etendus suutis luua kogemusruumi, mis pani käima endalegi raskesti artikuleeritavad allhoovused ja selle tõenäosus tänapäevase vaatajana teatrisse astudes on umbes 20%.

Kuidas te üksteist tunnete ja koostööni jõudsite?

Ruslan Stepanov: Tuvusime Kanutis. Otsustasime proovida koostööd, tuli välja, siiamaani on lõbus.

Artjom Astrov: Saime tuttavaks lavastuse „Невесомость” lavastusprotsessi käigus ning sealt alates on see rong peatamatu olnud.

Kuidas muidu läheb?

R.S.: Hästi.

A.A.: Normaalselt.

Millega praegu tegelete? Üks Viljandis, teine Viinis?

R.S.: Õpetan Viljandis TÜVKA-s, elan ja tegutsen Tallinnas.

A.A.: Minu tööalased tegutsemised leiavad aset rohkem Tallinnas, hetkel Kanutis ja STL-is. Viinis olen pigem niisama omaette. Seal on olnud rohkem võimalusi muusikaga tegelemiseks.

Ma nägin esietendust, olin jõudnud kell neli hommikul teatrigalalt koju. Etenduse ajal istusin väsinult, aga seda oli väga hea jälgida. Kas see oleks kompliment, kui ma ütleks, et see on hea pohmakaetendus?

R.S.: Jah.

A.A.: Tavaliselt täis peaga on veel parem.

Teie etendus on väga lahtine, igasuguseid asju toimub (tants, kõned, valgustrikid, muusika). Selline vist kollektiivse töö tulemus peabki olema.

R.S.: Ei pea, mis on see on. Igakord on erinev, seekord aga nii.

Usute te, et kollektiivne töö annab paremaid tulemusi?

A.A.: Nii ja naa, sõltub ju projektist või asjaolust. Ma olen näiteks oma elus teadlikult minimaliseerinud olukordi, milles tehakse asju kollektiivselt. Antud lavastusse oleme aga valinud inimesi, kelle sisendit me just tahtsime.

R.S.: Individuaalne mõtlemine huvitab mind rohkem kui kollektiivne.

Oleksite parem taluperemehed või kolhoosiesimehed?

R.S.: Taluperemehed.

Teie lavastuse seest käib läbi sõna ohver, tunnete te end tihti millegi või kellegi ohvrina?

A.A.: Ohvriga on nii, et see on meie igapäevaelu osaks saanud. Või kogu aeg olnud… Vähemused, radikaalid, teistsugused, pagulased, vasakud ja paremad – kogu asi käib kuidagi võitja-kaotaja teljel, läbi samastumise ohvriga. Üks hetk oled võitja, järgmine hetk – ohver. Väga raske on leida seda ohvrivaba seisundit. Seda me otsisimegi ja leidsime – inimlikkuses, armastuses, aktsepteerimises. Aga sellised asjad kehtivad ainult olemasolevas hetkes ja väljaspool igasugust võitlust ja poliitikat.

Ohvritunne on Eestis väga tavaline, oleme väikesed ja pidevalt justkui kellegi ohvrid. Teid selline asi ära ei tüüta?

A.A.: Mitte ainult Eestis. Austrias, kus ma hetkel elan, ohvritunnet pigem projitseeritakse väljapoole – igasugu vähemuste peale, keda riik on ajaloo vältel ära kasutanud (kolonialism) või alla surunud (holokaust). Sealses kultuuris väljendub see pigem süütundena. Meil on vaatenurk natuke teine, seepärast võib-olla mõned tendentsid ei ole ka nii kergesti seeditavad.

Mida te muudaks, et vabakutseliste elu Eestis lihtsamaks teha?

R.S.: Võiks luua institutsiooni vabakutseliste jaoks, mis siis nende küsimustega tegeleb.

A.A.: Selles osas ma nõustun Ruslaniga – säärased institutsioonid on suureks toeks vabakutselistele näiteks Viinis. Aga alustuseks võiks see „vabakutselisus” kui selline olla ametlikult tunnistatud. Siis oleks ehk kergem edasi liikuda. Haigekassa ja teiste vajalike asjadega.

Lavastajad: Ruslan Stepanov ja Artjom Astrov
Etendajad: Kai Valtna, Raido Mägi, Anumai Raska, Ruslan Stepanov, Artjom Astrov
Kunstnik: Oliver Kulpsoo

Järgmised „Performance STL-is” etendused toimuvad 18.–19.04 ja 09.–10.05. Lisainfot leiad siit.