USA lavastaja ja produtsendi Cameryn Moore’i enim tähelepanu pälvinud projekt Smut Slam jõuab täna õhtul ka Tallinnasse. Mis paneb inimesi oma intiimelust publiku ees jutustama ja mis teeb ühe loo heaks?

Kui su nime guugeldada, näeme ühena esimestest asjadest fraasi „globaalne seksifikatsioon”. Mõni ütleks, et maailm on hetkel hoopis üleseksualiseeritud. Kuidas sulle tundub? Mida globaalne seksifikatsioon tähendab?

Ausalt öeldes on aeg, et ma selle fraasi oma kodulehelt välja toimetaksin. Normaalne õppetund, et oma internetikohalolul silma peal hoida… See, mida ma pidasin vajalikuks kaheksa aastat tagasi Smut Slami reklaamimiseks – seksikad pildid, bam-wow keelekasutus – on erinev sellest, kuidas ma sellele nüüd lähenen. Ma usun jätkuvalt, et seksist rääkimiseks tuleks rohkem ruumi luua, kuid mitte selleks, et midagi reklaamida või klikke toota, vaid autentse uudishimu jaoks seksi ja seksuaalsuse ümber. Selline vaade on täna alaesindatud ja seda tahangi ma muuta. 

Sa alustasid Smut Slamide korraldamist umbes 12 aastat tagasi. Kuidas selle kontseptsioon vahepeal arenenud on? Või lood, mida sa kuuled?

Ma ütleksin, et idee on sisuliselt sama: tavalisi publikuliikmeid kutsutakse oma nimesid mütsi sisse panema, et lugusid jutustada, mille järel valivad kolm kohtunikku välja võitjad. 2015. aastal lisasime me mängu Kepiämbri (ingl fuckbucket), mis võimaldab kõigil osaleda, kirjutades paberile anonüümseid küsimusi ja pihtimusi. Loomulikult on see väga populaarseks saanud, pakkudes samal ajal võimalusi hariduslikeks hetkedeks. Kui me esimese kahe pandeemia-aasta jooksul Berliinis online-slämme (ja aeg-ajalt õueslämme) korraldasime, muutusid lood sellega koos: pikamaasuhted, vahemaad, kehade, suhete ja tunnete muutumised, mis distantsiga kaasas käisid. 

Mis paneb inimesi tahtma oma lugusid publiku ees jagada?

Suures osas tuntakse publiku toetust, seda energiat, mis ümbritseb. Harva saabuvad inimesed ette valmistatud looga kohale ja ootavad, et neid lavale kutsutaks. Nad jõuavad kohale ja näevad paari teist inimest oma lugusid jutustamas, mis demüstifitseerib seda loojutustamise osa päris korralikult. Ja kui maitse suhu saadakse, tahetakse seda veel kogeda. Jutustajad kogevad sügavat tähelepanu, mida pakub toatäis tähelepanelikke inimesi. Nad naudivad seda kollektiivse toetuse tunnet, mis nende haavatavusele otsa vaatab. Me ei saa seda selles maailmas just väga sageli. 

Sa oled nii laval kui Smut Slami taskuhäälingus rääkinud, et parimad lood ei ole tingimata ülimalt erootilised või läbinisti sensuaalsed, vaid hoopis teistsuguse, veidra või ootamatu maiguga. Millised on sinu lemmikud loožanrid?

Mul ei ole vast kindlat lemmikut, aga mulle meeldivad väga lood, mis räägivad äkilistest avastustest ootamatutest allikatest, näiteks kui keegi läheb partneriga matkama, asub peale telgi ülespanemist aasal seksima ning tõstab pea ja märkab, et terve kari mäletsevaid lehmasid on pealtvaatajateks asunud. Samas meeldivad mulle ka narratiivid, kus luhtaminekud ja ebaõnn võtavad ootusärevusest kõhu alt külmaks. Smut Slami kontekstis meeldivad mulle eriti mõtlikud lood, sest loomulikult eeldab publik hunnikut naljakaid momente ning loos neid sageli lihtsalt ei leidu, kuid mõjuv on see sellegipoolest. Sügavale minekut ei osata oodata. 

Ürituste korraldamise ja esinemise kõrval armastad sa ka fermenteerida, kupatada ja üleüldse köögis kirega toimetada. Mis oli viimane roog, mille sa valmistasid ja mida sa armastasid?

Taimne kanapirukas isetehtud taignaga, sees sojatükid kanatekstuuri saavutamiseks, rikkalik koorekaste ja suured lusikatäied pohlamoosi selle kõrvale. 

Smut Slam toimub 7. veebruaril Tallinnas Heldekeses. Lisainfot ürituse kohta leiad siit.