Sellel nädavahetusel toimub Tartu Aparaaditehases Eesti esimene podcastifestival. Festivali algatajad Carlotta Põdra ja Helena Eglit selgitavad, millega tegu ning jagavad omalt poolt kuulamissoovitusi.

Miks leidsite, et Eestis oleks tarvis korraldada üks podcastifestival?

Carlotta Põdra: Leian, et see aitab arendada podcast’i-kultuuri. Eesmärk on tuua inimesed taskuhäälinguteni ja taskuhäälingud inimesteni. Aparaadio on selleks hea platvorm, sest see tõstab teadlikkust podcast’ide kasutamisvõimalustest ja panustab eestikeelse kultuuri arengusse. Teiseks, tänu Aparaaditehasele õnnestub säärast asja korraldada. Aparaaditehas kuulutas välja ideekonkursi, kus osutusin üheks õnnelikuks. Jagasin oma ideed Jan Lucas Videviku ja Helena Eglitiga, kellega teeme koos Rahvusvaheliste Suhete Ringi podcast’i „Ringjoon”. Lisaks aitavad festivali korraldada Aparaaditehas ning ema Merike.

Helena Eglit: Raadio on midagi müstilist – me saame seda tajuda vaid hinge ja kõrvadega. Iga eestlane võib poolelt sõnalt öelda, et nüüd räägib David Vseviov või Kalev Kruus, aga me ei mõtle igapäevaselt sellele, et nende lainepikkuste taga on inimene. Seega leidsime, et oleks äge kuulajad ning nende lemmikud omavahel kokku tuua.

Kuidas seda festivali peaks kogema? Mida annab kuulajale juurde salvestuse juures viibimine?

C. P.: Tänapäeva kiires ühiskonnas, kus infot tahetakse võimalikult kiiresti tarbida, tasub vahel aeg maha võtta ja nautida Aparaaditehase atmosfäärilistes restoranides-baarides-kohvikutes podcast’ide avalikke salvestusi. Festivalikorraldamisega on tekkinud südamelähedane moto: „Aeg kuulata!” Ehk võta aega kasvamiseks ja eneseharimiseks.

H. E.: Ma arvan, et nii mõnigi tunneb, et tal on maailmaga midagi jagada, aga pole oskust või söakust. Enne esimest stuudiosalvestust tundsime ka meie nii! Aparaadio võiks kõigile unistajatele väärt kogemuse ja julguse anda.

Kuidas te iseloomustaksite Eesti podcast’i-maastikku? Mis pakub rõõmu? Millest tunnete puudust? Mis juba tüütab?

C. P.: TED teeb ägedaid harivaid podcast’e, kus saadet viivad läbi eri valdkondade eksperdid. Teemad on seinast seina, mis muudab taskuhäälingu rikkalikuks ja mitmekesiseks. Säärast vunki oleks ka Eesti kultuuriruumi vaja. Lisaks on vajaka vaimse tervise, heaolu ja teadveloleku taskuhäälingutest. Kuid otseselt midagi ei tüüta Eesti podcast’i-maastikul, sest minu arvates on see veel kasvavas faasis. Tore, et Eestis leidub nii palju ettevõtlikke inimesi, kes jagavad oma teadmisi ja mõtteid podcast’i teel. Näiteks podcast.ee kodulehel leidub üle 355 kodumaise podcast’i – õitsegu!

H. E.: Rõõmu pakub, et kultuuri-, spordi- ja poliitikavaldkonnas on suur valikuvõimalus. Lisaks on eestlastel hea huumor ja tugev analüüsioskus. Kahjuks mõne spetsiifilisema välispoliitilise kajastuse (nt Lähis-Ida) puhul pean pöörduma välismaiste kanalite poole.

Mis teeb ühe podcast’i teie jaoks eriliseks ja nauditavaks?

C. P.: Äge intro ja huvitav saatekõll võivad hea annuse vürtsi juurde lisada!

H. E.: Heas podcast’is julgeb inimene avaldada arvamust teemadel, mis panevad ta südame põksuma. Talle peab minema korda ning ta peab nautima seda, mida ta teeb. Kuigi kuulaja kõnelejate silmi ei näe, võiks ta tunda, et neis on sära!

Jagage Müürilehe lugejale podcast’i soovitusi meilt ja mujalt.

C. P.: Generaadio stuudios toimetab uus podcast „Võhkarid”, kultuurivaldkonnast soovitan kuulata „Popkulturiste”. Väljamaalt paitavad kõrva „TED Talks Daily” ja „The Minimalist Podcast”.

H. E.: „Müstiline Venemaa”, „Raadioteater” ning „Ööülikool” on lihtsalt ajatud. Ainüksi Juhan Viidingu „Sügisemeest”, mis on leitav „Raadioteatri” arhiivist, olen ma kuulanud kümneid kordi. Tuleb kuulata seda, mis hoiab vaimu värske ja leiab tee südamesse. Neile, kes kannavad enda hinges kogu maailma muresid, soovitan kuulata New York Times’i podcast’i „The Daily”, „Välistundi” või meie kodukootud „Ringjoont”.