24.–26. mail toimub Tartus Sadamateatris esimene tätoveerimis- ja alternatiivkultuuri festival Cry Me a River, kus asuvad nahka kaunistama kunstnikud nii meilt kui ka mujalt. Festivali korraldajad Maris, Jana, Spike, Iisak ja Rainer jagavad, milline on meie tätoveerimiskultuuri Zeitgeist ning mida üritusel näha ja kuulda saab.

Kuidas te ise tätoveerimismaailma sattusite ja kuidas olete sellega seotud?

Rainer: Aastal 1999 inspireeris mind tuttav tätoveerija Edy ja see tundus lahe. Tegime sõpradega ise masinad ja hakkasime katsetama. Veidi pärast seda avasid Anton, Edy ja Mell Eesti esimese ametliku tätoveerimisstuudio Tartoo Tattoo, millest kasvas omakorda välja Backbone Tattoo.

Iisak: Puutusin tätoveerimismaailmaga esimest korda kokku suhteliselt noorelt. Läks, nagu need asjad tavaliselt lähevad – tuttaval oli masin ja vajalik varustus ning olles noor ja hulljulge, oli vaja kohe katsetama hakata. Tõsine huvi ja austus selle kunstivormi vastu tärkasid alles vanemaks saades ja selles kultuuriruumis rohkem aega veetes, inimestega tutvudes ja ajalugu uurides. Nüüdseks olen töötanud kaheksa aastat ametlikes stuudiotes nii Tallinnas kui ka Tartus ning olnud umbes sama kaua seotud eri kunstiüritustega, proovides luua kunstnikele ja huvilistele kogukonda. Tunnen, et see ühtekuuluvus- ja jagamistunne on midagi unikaalset, ning selle osa olemine pakub mulle palju väärtuslikke hetki.

Kust tuli idee festival Cry Me a River korraldada ja mis eesmärke see täidab? 

Idee tuli sellest, et Eestis pole ainult kohapeal valminud tööde võistluse formaadis kolmepäevast tätoveerimisüritust korraldatud. Tartus pole 15 aastat suuremaid tattoo-üritusi olnud, kuigi skeene on kirev ja nõudlust on. Tõuke andsid lisaks kultuuripealinna aasta, et näidata ka Tartu alternatiivsemat külge, ning mujal Euroopas nähtud tattoo-festivalid, mida toimub kogu aeg igal pool! Kui muusikute elu normaalseks osaks on kontserdid ja kunstnikel näitused, siis tätoveerijatel on enda ja oma töö näitamiseks tattoo-festivalid ning väiksemat sorti flash day’d. Eestis neid millegipärast väga palju ei toimu, mis ajendas küsima, et miks nii. Tätoveerijaid on palju, noori ägedaid tegijaid tuleb kogu aeg juurde, aga kõik on kuidagi peidus või näitavad end vaid sotsiaalmeedias. Siit ka idee, et võiks olla rohkem üritusi, kus kokku saada, oma ägedat kunsti esitleda, pilte teha, võistelda ja inimestega suhelda. 

Ajalooliselt on eri põhjustel tätoveeringutele viltu vaadatud, kuid praegu jääb mulje, et skeene õitseb. Enda ümber vaadates näib, et kõigil on juba mõni tätoveering. Mis tabud selle kultuuriga endiselt kaasas käivad või peituvad need pigem selles, mida enda nahale joonistada? 

On näha, et ühiskonnas lubatakse rohkem isikupärasust, aga sellest lävepakust pole veel täielikult üle astutud. Nii palju kui on inimesi, on ka eriarvamusi. Pigem on nii, et kunagi stigmatiseeritud nähtusest on tõesti saanud väga laialt levinud eneseväljendusviis, vähemalt siin Eestis. Sellel, mida inimesed enda nahale tätoveerida lasevad, ei tundu küll kujutlusvõime ega tabude piire olevat. Võib-olla mingid ringkonnad tõrguvad tätoveeritud inimest tõsiselt võtmast, seda küll. Samas, igaüks ei peagi end ju tätoveerima. 

Mis stiilid praegu tätoveerimises populaarsed on? Kas on näha ka mingeid uusi suundi, mida pole varem olnud? 

Raske on öelda, mis stiilid moes on. Massikultuur ja sotsiaalmeedias nähtu mõjutavad palju stiilide populaarsust, trendid muutuvad väga kiiresti. Inimesed on õnneks teadlikumad eri stiilide olemasolust ning on tekkinud ka artiste, kes keskenduvad vaid kindlale stiilile. Tänu teadlikkusele on näha, et soovitakse väga erinevaid tätoveeringuid. Kuid moes on ka vana hea.

Uuesti on populaarseks muutunud tribal-tätoveeringud, selle erinevusega, et neotribal on peenem ja detailsem. Eestis on uuemad stiilid ka brushstroke ja lettering, aga ei ütleks, et need väga populaarsed on. Need on pigem graafilised, mitte ei kujuta konkreetseid pilte. Samuti on meil uuem pop art tattoo, mis on mujal juba ammu levinud. Seal on segatud elemente realismist ja paljust muust, kasutades koomikslikke detaile ja erksaid värve. Kui teised stiilid kerkivad vahepeal esile, siis realism on populaarne kogu aeg.

Lugesin eelmisel aastal artiklit, milles kirjeldati nn ignorantset tätoveerimisstiili, mis tähendab, et enda kehale tehakse igasuguse tähenduse ja suurema kunstilise väärtuseta tätoveeringuid. Kas te näete ka Eestis sellist tendentsi? Kas tätoveeringute tegemine mõeldakse endiselt väga põhjalikult läbi ja lastakse teha sümboolseid pilte? 

Enamjaolt mõeldakse tätoveeringud ikkagi läbi. Isegi ignorantsed tätoveeringud on läbimõeldud, kusagilt on ju inspiratsiooni saadud. Lõpuks on ignorantsus mingi trend, mida järgitakse, ning seetõttu on ka selle tähendus juba lühikese ajaga muutunud, näiteks mingites ringkondades peavoolustunud.

Kas tätoveerimiskultuuri on lisandunud ka mingeid uusi radikaalseid stiile?

Ignorance on kindlasti uus radikaalne stiil. Kõrvale tooks blackwork’i, mis pole Eestis väga populaarne, aga tänavapildis on seda vahel ikka näha. Keskmine inimene mõtleb tätoveeringust kui ilusast pildist, mitte ebamäärasest sodimisest või naha täitsa mustaks värvimisest. 

Festivali üheks külaliseks on Lorenzo Gentil Itaaliast, kes juhib jaapani tattoo kiirvisandamise töötuba. Kuidas tätoveerimisstiilid ja see, mis parasjagu populaarne on, riigiti erinevad? 

Tänapäeval levib info nii hästi, et riigiti populaarsuses otseselt suuri erinevusi pole. Välismaistel tattoo-üritustel on näha, et artistid soovivad teha suuri (ja värvilisi) pilte, näidata tätoveeringut kui kunsti. On ka selliseid stiile, nagu juba mainitud blackwork, mida Eestis nii väga ei praktiseerita kui näiteks Saksamaal või USAs. Nagu ikka, jõuab meile kõik väikese viivitusega. 

Millisena näete tätoveerimise taset Eestis? Kas kohalikud kunstnikud on iseõppijad või käiakse oma oskusi ka mujal lihvimas? 

Tätoveerimise tase on Eestis aastatega tõusnud, kuid veel ebaühtlane, uued artistid arenevad kiiresti ja jõuavad kõrgele tasemele. Enamjaolt õpitakse tätoveerimist esialgu omal käel ja mingil hetkel minnakse salongidesse, meistrite õpilasteks. On näha, et illustreerimise, graafilise disaini vm kunsti taustaga inimesed liituvad tattoo-maailmaga. See teeb tätoveeringute kunstilise, aga ka tehnilise teostuse väga heaks. Samas ei ole kuhugi kadunud ka nurgatagused soss-sepad. Ja kõik, mis nende kahe äärmuse vahel eksisteerib. 

Mida te ise festivalilt kõige rohkem ootate? 

Ootame, et Eesti tätoveerimishuvilised tuleksid kokku ja paljud pildid läheksid võistlustulle! Ootame julget osavõttu, head ilma ja õnnestumist. Pingutame selle nimel, et külalistel oleks üritusel huvitav – lisaks tätoveerijate ja tätoveeringute uudistamisele on meil disainvaipade, animatsiooni, siiditrüki, kleepsude valmistamise jm töötoad, arutelud, maalitakse autodele jpm.