Berliinis tegutsev austraalia koomik (kes eelistab end ise nimetada koomiliseks muusikuks, mitte muusikaliseks koomikuks!) Dave Adams esineb 16. novembril esimest korda Eestis, Heldekeses. Tema soolotund „Dave Adams Has Feelings” seob stand-up’i ja muusikat. Lisaks juhib ta teisipäeviti Berliinis Kreuzbergis Z-Baris populaarset varieteeõhtut „The Real Show”.

Sa väidad oma soolotunnis, et sul on tunded. Millal sa selle arusaamani jõudsid?

(Naerab) Ma ei mõelnudki sellega tegelikult midagi, see oli lihtsalt naljakas Instagrami nimi. Ja siis, kui soolotunnile läks pealkirja tarvis, oligi see juba olemas. Mulle tundus, et on naljakas, kui suur habemega mees väidab, et tal on tunded. Mõnikord inimesed küll küsivad murelikult, kas minuga on kõik korras, millele saan siis süngelt vastata: „Ei.”

Muusikal on minu esinemistes tähtis roll, ennekõike olengi ma džässmuusik, pianist ja laulja. Minu lähenemine seisneb selles, et esitan näiteks õrnu ballaade, laulan emotsionaalselt ja väljendusrikkalt, samal ajal kõrvutades kirglikku muusikat väga tobedate sõnadega. Ma püüan laulda nii siiralt ja südamest, et inimesed ei panekski peaaegu tähele, millistest tobedustest laul räägib.

Mulle tundub, et komöödiast on tänapäeval saanud üks suurimaid elava meelelahutuse žanre terves maailmas. Fringe-festivalidel on see eriti silmatorkav, vähemalt 60% kavast koosneb alati komöödiast, teistele žanritele jääb kavas palju vähem ruumi. Ma kahtlustan, et selle üheks proosaliseks põhjuseks on ka asjaolu, et stand-up on tehniliselt üks kõige vähenõudlikumaid ja odavamaid meelelahutuse žanre. 

Jah, komöödias on parasjagu käsil ajaloo kõige suurem buum. Võiks isegi öelda, et komöödia on praegu suurem kui live-muusika. Seda eriti Berliinis.

Ma tuuritasin ühe Austraalia bändiga umbes kaks aastat Euroopas. Bänd läks Berliinis olles dramaatiliselt lahku, kõik teised pöördusid tagasi Austraaliasse, mina jäin Berliini ja hakkasin stand-up’i tegema, sest mul oli kõrini bändide tegemisest. Ma mõistsin, et Berliinis on üha rohkem ja rohkem komöödiat. Esmalt sellepärast, et see muutubki populaarsemaks. See, kuidas me internetti kasutame – 20–30 sekundiliste klippidena –, on stand-up’i jaoks perfektne, me lihtsalt tarbime niiviisi sisu. Lisaks on aga Berliinis väga ranged helivaljuse piirangud. Pärast kella kümmet õhtul ei tohi elamute läheduses mitte mingit muusikat olla. Komöödiat võib aga öö läbi esitada, vaja on vaid üht mikrofoni ja valmis, pole tarvis midagi ehitada. Nii et see on nii mugav kui ka populaarne. Mina ostsin endale tillukese süntesaatori, mis mahub käsipagasisse, võin mööda Berliini rattaga sõita, süntesaator kaasas, panna selle laval baaripuki peale ja esineda. Kõik see on tõesti justkui mugavusest tingitud, nii võib küll olla. 

Kuhu asetub komöödia hiiglasuurel väljal pika ja väärika ajalooga muusikalise komöödia žanr?

Mina eelistan end nimetada koomiliseks muusikuks, mitte muusikaliseks koomikuks, sest tõtt-öelda ei meeldi mulle suurem osa muusikalisest komöödiast. Mulle tundub, et suurem osa sellest on veidike… (otsib sõna) cringe. Tihtipeale tähendab see lihtsalt koomikut, kes on õppinud natuke muusikat, neli või viis akordi ukulelel, nende hääl ei ole arenenud. Muusikaliselt see mulle palju ei paku. Lisaks on laulud väga pikad ja sõnaohtrad. Mina eelistan pikkade laulude asemel mitut lühikest. Kui publik juba teab, milles nali seisneb, ei näe ma põhjust laulule vaheosa või veel ühe salmi lisamiseks. Pigem alustan siis juba uut laulu. Selleks et ma muusikalist komöödiat või muusikali naudiksin, peab see väga hea olema. 

Teismelisena käisin ma mõne bändi või laulukirjutaja kontserdil, ja mõnikord meeldis mulle kõige rohkem see, mida nad laulude vahel rääkisid. Rahvas naeris valjusti, samal ajal kui artist järgmist pala sisse juhatas. Ja kui ma bändides mängimist alustasin, hakkasid inimesed ka minu laulude vahel naerma. See meeldis mulle väga.

Kui ma aga komöödiaga alustasin, ei teinud ma esimese viie aasta jooksul laval muusikat, vaid rangelt stand-up’i, sest tahtsin selle selgeks saada, mõista selle algtõdesid. Mis ei tähenda, et ma praegu meisterlik oleksin, ma tean kui keeruline see on. Ma arvan, et meistriks saamine võib võtta umbes kümme aastat. Esimest korda komöödiat esitades läks mul väga halvasti, sest ma arvasin, et tuleb lihtsalt lavale ronida ja karismaatiline olla ja sellest piisab õnnestumiseks. Aga selgus, et oli vaja ka nalju, materjali.

Tunnen ka mina, et muusikaline komöödia on kuidagi vananenud, selle maine ei ole hea. Mis seda žanri ees võib oodata?

Ma usun, et vana kooli muusikaline komöödia ei jõua enam kunagi tippu, selle tähetund ongi möödas. Kuid ehk suudab seda teha mingi uus stiil. 

Kas Austraalia komöödial on välja kujunenud mingi kindel stiil või omapära?

Ma olen Austraalias esinenud vaid käputäie kordi pärast seda, kui seitse aastat tagasi Berliini kolisin. Sellegipoolest käisin ma eelmise aasta lõpus uuesti Melbourne’is ja astusin ka mõnel open mic’il üles. Märkasin, et austraalia koomikud läksid lavale ja olid lihtsalt kõige stereotüüpsemad austraallased, keda ette võib kujutada, tegid aktsenti, väga üle võlli, lisaks oli neil kõigil mingi trikk, ukulele või slaidišõu, helitaust või rekvisiit. Mitte keegi ei läinud lihtsalt lavale ega rääkinud nalju. Sealne komöödia on väga temaatiline. Nagu Edinburgh Fringe’ilgi, ei saa ka Austraalias panna lavale lihtsalt tundi komöödiat, kõigel peab olema point või sõnum, samal ajal kui Berliinis on see teisiti – astu lavale, räägi oma naljad ära ja mine minema.

Berliinist on pärast müüri langemist saanud arvestatav kunstide meka. Kas see paistab nii ka Austraaliasse?

Jaa. Austraaliast vaadates tundub Berliin olevat Euroopa, võib-olla terve maailma kultuuripealinn. Samal ajal tundub Austraalia olevat ülejäänud maailmast nii eraldatud. Austraalias oled sa saare peal. Jah, see on küll väga suur saar, aga ikkagi saar. Loomulikult on võimalik seal endale karjäär luua, kuid siis sa sinna ka jääd, igaveseks. Mina ei saa seda endale lubada – ma armastan tuuritamist, iga päev uues kohas ärkamist. Mulle meeldib teel olla, mulle meeldib kamraadlus, teiste sarnaselt mõtlevate veidrikega hängimine, kunstnikud, noh! Me lõpetame alati kummalistes olukordades, hullud asjad juhtuvad, mida ei juhtu siis, kui kodus oled.