12. oktoobril tuli Kanuti Gildi SAAlis lavale poolenisti virtuaalse, poolenisti füüsilise platvormi e¯lektron uus lavastus „Romeo & Julia #5”, mis liidab etenduskunstide ja teaduse otsingulisi tegevusi. e¯lektroni eest kõneles Müürilehega Andrus Laansalu.

e¯lektron on tänavu keeruliste aegade kiuste väga aktiivne olnud. Mis kokkuvõtteid võiks viimasest kuuest kuust teha seoses ka teie endi pakutava teatri virtualiseerimisplatvormiga. Mida olete endi jaoks avastanud ja õppinud?

On olnud põhjust reageerida kiirelt. Võiks öelda, et see on meie jaoks kriteerium, mida me peame oluliseks – kui olukord järsult muutub, tuleb uues olukorras leida mingi uus lahendus. Kevadel see põhilises ka õnnestus. Planeeritud Kõheda vastasmõju festival oleks jäänud ära, aga ärajätmine ei tundunud üldse mingi valik. Hakkasime mõtlema, kuidas festival siiski toimuks – selle käigus leiutasime elektron.live voogedastusplatvormi. Esimene versioon sai valmis kahe nädalaga ja töötas, kuigi mitte veel kõigi vajalike nüanssidega. Nüüd arendame seda platvormi rahulikumalt ja läbimõeldumalt edasi ja küsimusest, mis on voogteater ja kuidas seda teha, on saanud e¯lektroni üks keskne tegevussuund. See tähendas ka fookuse nihutamist, sest algselt oli e¯lektron keskendunud kunsti ja teaduse (art-science) ühisruumi moodustamisele. See suund jätkub, aga on nüüd rohkem virtualiseeritud, sest ei paista, et praegu saaks väga julgelt oma tegevusi täielikult füüsilisse ruumi planeerida. Lihtsalt nüüd on voogteatri ja art-science’i fookused e¯lektroni tegevuses liitunud.

Kui palju olete saanud oma tegemistele kriitilist tagasisidet ja mida kiidetakse või mida laidetakse?

Kõige olulisem tagasiside on see, et pidevalt tekib juurde inimesi ja rühmitusi, kes tahavad e¯lektroniga koostööd teha. Peamiselt just selles osas, kuidas luua uus arusaamine voogedastusega etenduskunstidest – kuidas need peaksid olema komponeeritud, milline peaks olema virtuaalne ruum nende ümber ja kuidas doseerida virtuaalse ja füüsilise ruumi suhteid nendes esitusvormides. Kriitika on võtnud senised leiutamised vastu peamiselt huviga, et mis nüüd siis saama hakkab? Ilmselt oodatakse, kas ilmub midagi tõeliselt uut või viib leiutamine ikkagi tuntud vormide natuke kohendatud teisenduste juurde tagasi. Tavaline vastuvõtu struktuur niisugustel murrangulistel momentidel kipub olema midagi sellist, et algul ülehinnatakse muutuste ulatust, siis öeldakse pettunult, et aga me oleme seda juba näinud (isegi kui ei ole) ja pikemas perspektiivis ei märgata, kui sügavuti mingid trendid paigast nihkusid (sest siis ollakse juba harjunud). Eks me saame näha, kas praeguse uute esitusstrateegiate väljamõtlemisega läheb samamoodi.

Mis on teatri, tantsu ja etenduskunstide digisfääri lahustumise suurimad väljakutsed nii etendajate kui publiku seisukohast?

Põhilises on ainult üks suur väljakutse – on vaja katsetada ja tekitada mingi täiesti uus žanr. Etenduskunstid ekraanil ei ole teatrilavalt ekraanile tõstetud teater. Tähendab, alguses muidugi oli, aga kohe oli selge ka see, et nüüd tuleb uut asja hakata välja mõtlema. Ekraani kaudu väljendudes on sul käes põhimõtteliselt teistsugused vahendid, see on teistsugune olukord kui füüsiliselt kohaloleva publikuga lavareaalsus. Ekraani kaudu ollakse kohal teistmoodi, aga ka see on kohalolek. Esitajad võivad olla erinevates riikides ja vaatajad võivad olla ükskõik kus. Aga nad saavad kokku endiselt esitussituatsioonis. See on endiselt kokkusaamine. Aga kokkusaamistunnet ei saa tekitada olemasolevaid esitamiskogemusi mehaaniliselt kokku laenates. Nii et kõik, kes muutuse olemusest aru said, hakkasid leiutama seda uut asja. Tulemused ilmselt ei ole alati 100% õnnestumised, aga isegi see on esialgu veel ebaselge, mis üldse on õnnestumine uues olukorras ja uute reeglitega.

Sel nädalal lavastus teie uus lavastus/projekt „Romeo & Julia #5”, mis lubab olla ka osaliselt teaduseksperiment. Millest me üldse räägime kui ütleme, et kunst ja teadus hakkavad segunema? Milles see teaduslikkus siin seisneb?

Teaduslikkus kunstis ei ole mõistagi sama asi, mis teadus iseenesest, ei saagi olla ja ei peagi olema. e¯lektroni huvitab, kuidas teaduses tekkinud kogemustekomplekt panna töötama kunstilises väljenduses. Millised võiks olla sisulised seostumispunktid. Selle käigus ei tohiks ei kunst ega teadus muutuda teise poole dekoratsiooniks – ja see ongi võib-olla kõige raskem ülesanne. „Romeo & Julia #5” ei ole kindlasti üldtuntud mõttes teatriteos. Nagu ütleb lavastuses osalev neuroteadlane Aleksander Väljamäe: „See on etendus teie ajule, mitte teile.” Üldiselt me inimest niimoodi sektsioonideks ju ei lahuta, aga neuroteadlase vaatepunktist on see mõistlik, ja sellele on „Romeo & Julia #5” ka üles ehitatud – kui see kohe välja ei paista, siis seda parem. Lavastuses on rakendatud ka mõned teaduse tagasisidemeetodid, millest osavõtt on vaatajatele muidugi täiesti vabatahtlik. Samal ajal on elektron.live platvormil näha lavastuse online-versioon, mis erineb füüsilise ruumi versioonist. Kolmandaks on „Romeo & Julia #5” oma vormilt pigem ajas laiali hajutatud installatsioon, kui teatrile palju omasem tegevuste suunatud kulgemine. e¯lektroni jaoks ongi see kõik uue voogteatri žanri leiutamine – mis, miks ja kuidas töötab?

Teie kollektiiv/laboratoorium koosneb paljudest inimestest, mis printsiibil te töötate? On see protsess kirjeldatav kui horisontaalne ja agiilne või pigem klassikalisemalt püramiidjas?

e¯lektron kasvas välja MIMprojectist ja MIMproject on alati olnud läbivalt horisontaalne – kollektiivne aju, kus iga mõte põrkab nagu pall inimeste vahel ringi ja lõpuks on ta saanud täiesti teistsuguse kuju kui algselt plaanis oli. Keegi ei tea kunagi täpselt ette, mis järgmiseks juhtub, sest iga põrgataja toob kaasa mingi ootamatu oma aspekti. See on alati olnud läbiv printsiip – keegi ei juhi, mäng juhib ennast ise. Aegajalt on mõnes suuremas projektis vaja olnud jaotada tegevusalad, aga isegi siis võib igaüks sekkuda oma mõtetega. See ei olegi nii raske, kui inimesed üksteist loomingulises plaanis tunnevad ja usaldavad. Kui keegi mõnda valdkonda selgelt väga hästi oskab, kaalub tema sõna natuke rohkem ja kõik arvestavad sellega. Aga ikkagi pall alati põrkab.