Elektroonilise süvamuusika edendamisele keskendunud Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi üks looja Ekke Västrik räägib, miks selline ettevõtmine ellu sai kutsutud.

Kust tuli idee luua Eesti Elektroonilise Muusika Selts ning mis on selle põhilised tegevusalad?

Eesti Elektroonilise Muusika Selts sai loodud koos Taavi Kerikmäe ja Jaanus Siniväljaga. Meil on ühine huvi modulaarsüntesaatorite ja laiemalt elektroonilise muusika vastu. Leidsime, et akadeemilisema elektroonilise muusika kõlapind ei ole Eestis piisav ning paljud huvitavad heliloojad ja teosed ei ole meil veel avalikkuse ette jõudnud. Palju on aspekte, mis on elektroonilise muusika ajaloos väga huvitavad ja olulised, aga millest meil on võrdlemisi vähe teadmisi. Eesmärk ongi võtta ette erinevaid olulisi teemasid, heliloojaid, teoseid kontseptsioone jne, proovida ennast rohkem kurssi viia ja siis ka teistele tutvustada.

Sa ise lood samuti modulaarsüntesaatoritega muusikat. Mis on sinu jaoks nende eelised? Milliseid teisi instrumente heli mõttes põnevaks pead?

Modulaarsüntesaatori juures on minu jaoks kõige olulisem, et saan luua just sellise instrumendi, millel on minu vajadustele vastavad funktsioonid. Näen seda instrumenti rohkem keskkonnana. Instrument sünnib alles siis, kui teen moodulite vahel juhtmetega ühendused. Olen mingil määral õppinud ka programmeerima näiteks MAX tarkvarakeskkonnas, mis on ka väga modulaarne ja võimaldab muusika tegemisele väga individuaalselt läheneda, aga arvuti kasutajaliides ei ole minu jaoks nii inspireeriv. Mulle meeldib teha füüsilisi ühendusi ja keerata päris nuppe. Minu jaoks ei ole muusikainstrumenti või heliallikat, mida ma ei peaks põnevaks. Iga heli jaoks võib olla mingi huvitav kontekst…

Suur osa tänapäeva elektroonilisest muusikast nõuab kuulajalt süvenemist, mängitakse palju müra ja kordustega. Mida peaks sellist muusikat kuulama asudes teadma? Kuidas sellega rohkem sina peale saada, kui kõrv harjunud pole?

Sellele küsimusele on väga raske lühidalt vastata. Usun, et muusikal võib olla erinevaid funktsioone ning kindlasti luuakse ja kuulatakse seda mitmesugustel põhjustel. Koondnimetajana ei ütle „elektrooniline muusika” tegelikult kuigi palju – heal juhul vaid seda, et muusika on loodud elektroonilisi vahendeid kasutades, aga ka see on väga üldine ega anna asjast erilist aimu. Eesti Elektroonilise Muusika Seltsiga proovime hoida tähelepanu keskmes rohkem n-ö kontserdisaalidesse loodud elektroonilist muusikat, mis on võib-olla keerukama struktuuri, kompositsiooni ja kõlavärviga kui suur hulk teistsugust elektroonilist muusikat. Loomulikult ei mõtle me sellest skaalal parem/halvem, väärtuslikum / vähem väärtuslikum ja meie seltsi liikmetel on palju laiem muusikamaitse. Arvan, et maitse on väga tugevasti mõjutatav varasemast muusikakuulamiskogemusest ja on sageli seotud sotsiaalsete aspektidega. Taolist elektroonilist muusikat, mis on meie seltsi huvi keskmes, esitatakse avalikult kindlasti vähem ja võib-olla tekitab see ka võõristust. Õnneks on meil olnud sellised kohad nagu MIMstuudio, Ptarmigan, Servataguse Muusika festival ja praegu Grafodroom, kus selline eksperimentaalne muusika, mis on sageli loodud elektroonilistel instrumentidel, on regulaarselt kõlanud, ja kõigis neis kohtades on tekkinud ka oma arvestatav kuulajaskond. Kindlasti soovitan nüüdismuusikahuvilistel panna kõrv peale Tarmo Johannese „Kuulamiskoolile” Klassikaraadio järelkuulamiskeskkonnas.

Mis on sinu viimase aja põnevaimad kontserdielamused?

Mulle jättis sügava mulje Ansambel U: kontsert Wandelweiseri rühmitusse kuuluvate heliloojate töödest.

Mis on EEMSil edaspidi plaanis?

Plaanis on jätkata avalike ürituste sarjaga, hakata regulaarselt avaldama temaatilisi artikleid, loodud on ka Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel, kellega esineme näiteks Maailma Muusika Päevadel 5. mail Eesti Raadio 1. stuudios. Planeeritud tegevusi on veel terve nimekiri, aga loodame sammhaaval neid laiendada.

11. aprillil toimub Resonart Stuudios Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi korraldatav vestlusõhtu, kus külaliseks Sven Grünberg.