22. oktoobrist on kinolevis Elen Lotmani dokumentaalfilm „Vseviov”, mis, nagu pealkirigi reedab, on portreefilm Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessorist, tudengite lemmikõppejõust ja rahva poolt armastatud raadiohäälest. David Vseviovi „Müstilise Venemaa” saade jõudis 1. novembril Vikerraadios juba 900. osani. Elen Lotmani film keskendub aga hiljutisele David Vseviovi 70. juubelile.

Kuidas tekkis idee teha portreefilm David Vseviovist ning kui raske oli professorit ennast nõusse saada?

Idee tekkis produtsent Kristiina Davidjantsil seoses ERRi, KULKA ja EFI portreefilmide konkursiga ja kui ta selle idee mulle pakkus, siis esimene mõte oli – kas tõesti pole keegi veel Davidist filmi teinud? Ta on nii karismaatiline inimene, et see tundus uskumatu. David tagasihoidliku inimesena kohe muidugi ei nõustunud.

Ma olen isegi, nagu sajad või tuhanded üliõpilased, David Vseviovi loengutes istunud ja oskaks neid meenutada vaid soojade sõnadega. Küllap pole see tunne väga erinev ka „Müstilise Venemaa” kuulajate hulgas. Samas ta ise kindlasti ei soovi endale mingit „pühalikkuse” silti. Kuidas sa režissöörina endale sellises „soojas kliimas” väljakutse esitasid?

Minu kõige olulisem eesmärk oli teha portreefilm, milles ei oleks portreefilmi pühalikkust, erinevaid „rääkivaid päid”, mittediegeetilisi vaateid minevikku ja tuntavat konstrueeritust. Tahtsin teha filmi, mis näeks välja nagu sündmusvõte, aga tegelikult oleks sellesse salaja sisse peidetud kõik see sama, mis on olemas klassikalises portreefilmis… nagu teevad minust osavamad lapsevanemad, kui nad suvikõrvitsat või peeti koogi sisse peidavad. Lisaks tahtsin teha kontseptuaalselt selget filmi. Seetõttu sai otsustatud, et keskseks sündmuseks saab Davidi 70. juubel – kuna sellisel juhul on tegemist üritusega, kus tavaliselt inimese elu erinevad kihistused kohtuvad katalüseeritud vormis ning tema avalikud ja privaatsed rollid näitavad end kontsentreeritud moel.

Kuna filmile on paaris arvustuses ette heidetud pealiskaudsust, siis võin salaja rõõmustada, et vist õnnestus. Järelikult ei märgatud, et šokolaadikoogi sees peet peidus oli. Kui tundub, et filmi on tehtud kerglaselt, Davidi isikut mitte liiga tõsiselt võttes ja temaga lihtsalt ühel juhuslikul päeval kaasa loksudes, siis võib meenutada klassikuid – Dolly Parton on öelnud: et „It costs a lot of money to look this cheap.” Selleks, et teha film, mis näeb välja nagu sündmusvõte, milles asjad justkui iseenesest kaamera ees juhtuvad, on vaja põhjalikult planeerida, ette valmistada, lugu struktureerida, traagelniite peita ning filmida asju sellisel moel, et säiliks vajalik illusioon.

Portreefilm on sinu debüüt täispika filmi režissöörina, kuigi õppejõu ja operaatorina oled juba pikalt tegev olnud. Oli see juhuste kokkulangemine või tundsid, et aeg on viimaks küps ise n-ö autori toolis istuda?

Olen režissöörina varem teinud lühemaid dokumentaalfilme ja mõne lühifilmi, see on tõepoolest esimene pikk film. End ma režissöörina ei identifitseeri ning mingit režiilist ambitsiooni või erialast enesekindlust mul pole, pigem on lihtsalt sattunud nii, et olen režissöörina või stsenaristina sattunud tegema filme, mille teema on mulle korda läinud.

Oled ka varsti linastuva Lauri Randla mängufilmi „Hüvasti, NSVL” operaator, mis paigutub ajaliselt nõukaaja viimastesse aastatesse. Kuidas sa ise suhestud nõukaaja pärandi ja ka teatava nostalgiatööstusega, mis selle ümber on tekkinud?

L.P. Hartley kuulus lause „the past is a foreign country; they do things differently there,” on selle ajastu filmide tõmbe puhul väga täpne. Ka David Vseviov räägib sellest, kuidas miski, mis on tema jaoks olevik – näiteks siis antud juhul nõukogude aeg – on tema praeguste tudengite jaoks täielik enneminevik, umbes samal pulgal renessansiga. Ma arvan, et nõukogude ajast teevad filme inimesed, kelle jaoks see on veel olevik, sest neil on emotsionaalne kontakt omaenda nooruse või lapsepõlvega. Samas ma ei arva, et see nostalgia on väga teadlik tööstus, eriti kuna üldiselt ju iga filmitegija tahaks olla originaalne ja üritab näidata seda aega oma erilise nurga alt.

Ühiskondlikul tasandil on praegusel hetkel aga olukord hoopis teine kui oli näiteks „ostalgia” filmide kuldajal (filmi „Goodbye Lenin” järellainetuses nullindate alguses). Kui me räägime nõukogude ajast ja külmast sõjast, siis uudiseid jälgides ei tundu need sündmused üldse väga kaugel olevat – kuuldes märksõnu nagu Novitšok, lugedes uudistest erinevatest varisõdadest või võistlusest, kes saab enne koroonavaktsiini valmis – mis meenutab vägagi võidujooksu Kuule – siis vahetevahel tundub nõukogude aeg suisa häirivalt aktuaalne olevat.

Filmitööstusel on praegu mitmetasandiliselt rasked ajad. Kas sa oled pidanud ka õppejõuna ennast kuidagi ümber programmeerima, et kuidas noortele filmikunsti tähtsust mõtestada olukorras, kus me ei tea, mis saab tulevikust?

Filmikunstil on tõesti keerukad ajad – nagu ka kõigil teistel eluvaldkondadel. Samas olen veendunud, et ekraanide kaudu jutustatavad lood muutuvad ka Covid-19-ga kohanevas maailmas üha aktuaalsemaks. Kui mõelda sellele, kuidas enamus inimkonda, kellel on ligipääs ekraanidele, veedab suurema osa karantiini või isolatsiooni ajast, siis on ilmne, et režissööridel, operaatoritel, monteerijatel, helirežissööridel, kunstnikel, näitlejatel, stsenaristidel ja produtsentidel on asendamatu roll väga suures osas selle aja täitmisest. Ja vastutus loomulikult ka.