Sel laupäeval, 29. oktoobril toimub Punases Majas Üle Heli festivali raames kontsert, kus jõuab lavale helikunstnik Erik Alalooga ning Eduard Tee, Karolin Tamme ja Carmen Seljamaa koostöös valminud industriaalloits „Katastroof ja Dünaamika” – vene proletaarbiitniku, „hea revolutsionääri” ja tehnofiili Aleksei Gastevi poeesiast ajendatud teos. Küsisime iseehitatud masinatest helisid välja võluvalt Alaloogalt, mida etenduselt oodata võib.

Miks olete oma teose lähtepunktiks võtnud just Aleksei Gastevi proletaarpoeesia?

Tegelikult otsisin juba mõned aastad tagasi „tehnoluulet”, mida oma helimasinatega sünkroniseerida. Arusaamatul põhjusel jäi vene futurism mul toona kahe silma vahele. Itaalia futuristid, keda meinstriim-ajalugu esile upitab, tundusid kuidagi pehmod. Kui itaallastega käis kaasas teatav romantiline kuvand ja ärplemine, siis venelased tegidki revolutsiooni reaalselt ära. Paljud futuristid olid ju aktiivsed revolutsionäärid. Nende ideaalid olid õilsad, keegi neist ei osalenud tollastes pöördelistes protsessides selleks, et Stalin saaks kümneid miljoneid inimesi ära lömastada. Paljud futuristid, Aleksei Gastev kaasa arvatud, jäi nende enda loodud monstrumi lõugade vahele. Revolutsioon õgis oma lapsed. Gastev hukati suure terrori käigus. Kui Üle Heli korraldaja Aivar Tõnso mulle Gastevi poeesiat tutvustas, tundsin ma kohe ära selle, mida olin kunagi otsinud, aga polnud leidnud. Ood ja kiidulaul tehnoloogilisele protsessile, masinlik ja monotoonne struktuur ning kontekst, milles see loodi, sobis robustsete metallist mehaaniliste masinatega orgaaniliselt kokku. Kiiresti jõudsin ka veendumusele, et Gastevi poeesia peab performance’iga liituma originaalkeeles ning vene emakeelega esitaja vahendusel. Näitlejatudeng Eduard Tee sobib sellesse rolli nii keelelise tausta kui väga hea tehnoloogilise rütmitaju poolest. Siinkohal ei saa keelebarjäär takistuseks. Vene keele akustiline karakter, Gastevi poeesia struktuur ning masinate mehaanilised kordused moodustavad kompositsiooni, mis ei eelda tekstist arusaamist.

Oma muusikalist väljundit olete te nimetanud tehnoloogiliseks teatriks. Kust sai alguse huvi kasutada oma loomingus just erinevaid masinaid?

Tehnoloogiline teater raamiva mõistena ei ole täna enam aktuaalne. Viisteist-kakskümmend aastat tagasi olid Tartu Teatrilabori lavastused, mis käsitlesid tehnoloogiat kui keskset faktorit etenduskontekstis, vägagi radikaalsed ja paksu verd tekitavad. Koos toonase eestvedaja Andrus Laansaluga ca kuus-seitse aastat tagasi Tehnoteatriga teisele ringile minnes sai ruttu selgeks, et tehnoloogiast on saanud etenduskunstide orgaaniline osa. Selles, et inimesed peavad laval masinatele ruumi tegema ning dominantset positsiooni loovutama, ei ole enam midagi punki. Tegelikult ei kasuta ma oma loomingu kirjeldamisel „tehnoloogilise teatri” mõistet enam paar aastat.

Raske on täpselt diagnoosida, miks on minu jaoks liikumine kunstiobjektis fookusesse asetunud. Kas on mõjutajaks lapsena isa kõrval ARS-i metallitöö angaaris veedetud aeg? Või EKA-s koolitööna tehtud esimese kineetilise objektiga kaasnev kiidulaul ja tähelepanu? Või lihtsalt liikuva objekti dominantne positsioon ruumis staatilise objekti ees? Või suurem enesekindlus reaalainetes? Tegelikult ei oma see väljaspool selliseid intervjuusid ja artist talk’e mingit tähtsust.

Teie masinapargis on suurel hulgal teie enda poolt välja töötatud instrumente, mis tehtud näiteks veetorudest ja gaasiballoonidest. Millise masina või instrumendi üle te kõige suuremat rahuolu tunnete?

Ega mul oma masinatega tegelikult mingit sentimentaalset suhet ei ole. Kuigi neist rääkides kasutan isikulisi asesõnu. Ehitan neid pidevalt ümber, lammutan laiali ja vahetan funktsioone. Ükski neist ei ole kunagi jõudnud lõplikult „valmis” saada, kaubaks muutuda. Aga kuidagi on nii läinud, et üks vee jõul suuri balloone liigutav masin käib minuga juba kaheksa aastat kaasas. Tema funktsioon on pidevalt muutunud, olen teda kasutanud nii näitustel, teatrietendustes kui heliperfokates. Tema tehniline põhimõte on väga lihtne ja töökindel, sisaldades samas jõudu, mitmetasandilist liikumis- ja helimustrit. Ta on kesksel kohal ka Üle Heli festivali performance’is „Katastroof ja Dünaamika”.

Mida teie laupäevasest etendusest „Kastastroof ja Dünaamika” täpselt oodata võib?

Viljandis, galeriis Supersonicum toimunud avalikul läbimängul sai selgeks, et Gastevil ja minu masinatel on loomuliku ühtimise ja seeläbi kunstilise katarsise esile kutsumiseks kõik vajalikud organid olemas. Minu masinad ja Eduard Tee esitatud tekst tõesti boost’ivad teineteist ning Karolin Tamme ja Carmen Seljamaa valgus ja visuaallahendused loovad ruumi jõulise atmosfääri. Usun, et Gastev ruigab hauas suurest rõõmust. Kahju, et mikrofoni kaablid sinna ei ulatu.

Eriku töödega saad lähemalt tutvuda siin.

Teiste Üle Heli sündmuste kohta leiad infot festivali kodulehelt.