Sel pühapäeval, 30. aprillil tuleb Jazzkaare lõppkontserdil taasesitusele Erki Pärnoja suurteos „Saja lugu”, mis valmis koostöös Kaupo Kikkase, Laur Kaunissaare ja Jaak Printsiga Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks ning kujutas endast poeetilist koondportreed Eesti inimestest pildil, sõnas ja muusikas. Teost on saanud elavas esituses näha ainult korra, 2018. aasta Jazzkaare avakontserdil Noblessneri sadamalinnakus. Taasesituseks on Erki Pärnoja appi võtnud VHK keelpilliorkestri Rasmus Puuri dirigeerimisel ning räägib kontserdi eel, mis elu see teos vahepeal elanud on.

„Saja loo” esmaettekandest sai aprillis viis aastat. Kuidas on teose tähendus sinu jaoks aja jooksul muutunud ning milliseid uusi kihistusi korjanud?  

Minu side ja suhe „Saja looga” on olnud läbi aastate väga erinev. Esmaettekandest möödub aprillis viis aastat, aga hetkest, mil hakkasin selle kirjutamisele mõtlema (samal hetkel algas ka töö selle muusika loomisega) on möödunud juba seitse aastat ja pisut pealegi. Kui proovida seda aega kuidagi etappideks vormistada, siis alguses nägin seda kui suurt ja väga head võimalust katsetada midagi uut ja astuda oma mugavustsoonist välja. Hiljem, esmaettekande lähenedes, tundsin rohkem hirmu ja ebakindlust, kas ma saan endale võetud eesmärkidega hakkama, kas tulen toime. Kontserdile järgnes n-ö post-concert-blues, mil ei tahtnud sellest teemast kuulda ega mõeldagi. Põlesin läbi. Ma arvan, et ma ei suutnud aasta aega „Saja loo” muusikat kuulata, sest sellega seostus esimese hooga vaid see pinge ja hirmud, mis mind enne kontserti valdasid. Edasi läks juba ilusaks – ajapikku aktsepteerisin oma kirjutatud muusikat sellena, mis ta on, hirmud ja pingutus lahtusid ja ununesid. Viimased paar aastat oleme ansamblikaaslastega arutanud, et miks me ometi seda muusikat rohkem ei mängi (kui see üksainus kord aastal 2018). „Saja lugu” on mulle õpetanud end rohkem usaldama ja kindlasti on see protsess andnud mulle julgust rohkem riskida. Praegu mõtlen, et ilmselt on see üks minule kallimaid teoseid just tänu nendele ületatud raskustele ja nendele paljudele inimestele, kes sellesse ühel või teisel moel kaasatud on olnud. 

Sa oled öelnud: „Paar-kolm aastat ettevalmistatud teos sai läbi täpselt 72 minutiga. Selline kordumatus oli korraga ilus ja kurb.” Kuigi „Saja loo” lindistus on kuulatav ka plaadil ning tuleb nüüd Jazzkaarel uuesti esitlusele, siis kuidas sa mõtestad autoripositsioonilt seda, et su valatud higi ja pisarad jäävadki elavas esituses nii rariteetseks? 

Viimastel aastatel olen kõige rohkem lavale astunud soolo vormis ja olen oma kavasse hakanud järjest rohkem „Saja loo” lugusid võtma. Nii et aeg-ajalt olen selle muusika juurde tagasi tulnud. Mõnikord tuleb inimestelt kirju, et kas äkki ikka leidub veel kuskil mõni duubelvinüül, mida saaks osta. Ja jõulude-uusaasta paiku tuleb vahel ETV-st esmaettekande salvestus või dokumentaal „Saja loo” tegemisest. Seejärel kirjutavad publikus olnud inimesed, bändikaaslased ja kaastegijad üksteisele sõnumeid ja kirju. Siis meenub kõik jälle. Mis puutub sellesse kordumatusse, siis on see tõesti korraga ilus ja kurb. Ja ma usun, et suur osa selle ilust seisneski ainukordsuses. Sellest on tingitud ka mõte tähistada viiendat juubelit teisiti, mitte seda korrates. Sest kui midagi erilist kordama hakata, ei tule see kindlasti sama, nagu seda mäletame. Seda pole mõtet üritada. Aga on võimas tunne jagada mitme aasta peale oma energiat ja fookust millegi nimel, mis korraks sünnib ja ka sama kiirelt kaob. Ma arvan, et ma ei suudaks seda kõikide oma projektidega teha, aga usun, et millalgi olen ehk valmis seda veel kogema.

Olete seekord esitusse kaasanud ka VHK keelpilliorkestri Rasmus Puuri dirigeerimisel. Mida nende kaasamine protsessi juurde tõi? Kas olete teinud ka mingeid muid suuremaid muudatusi? 

VHK keelpilliorkestri ja Rasmuse kaasamine on toonud muusikale mingi värske hingamise. Mitte et see muusika olekski saanud vahepeal kuidagi vananeda või kuluda, aga see on ilus, et läbi Rasmuse panuse, ehk siis tema orkestratsioonide, saab see teos enda külge midagi praegusest hetkest. Mingi teise perspektiivi. Rasmus olevat olnud ka esmaettekandel ja mulle meeldib see mõte, et nüüd saame meie (ja saan ka mina) kuulda, kuidas tema „Saja lugu” koges ja tajus. Väga suuri muudatusi me ette võtnud ei ole, kui mitte arvestada seda, et esitame seda muusikat mitte enam kümnekesi, vaid pea neljakümnekesi. 

Veebruaris tuli ettekandele sinu ja Kaupo Kikkase koostöös sündinud suurteos „Jäljed”, kus oli samuti suur kaalukeel Eestimaa loodusel ja videokeelel. Kuidas need kaks teost sinu enda jaoks eristusid ja milles ühendusid? 

Ühenduskohaks oli kindlasti minu ja Kaupo koostöö. „Saja loo” tegemise käigus saime lähemalt tuttavaks ja sealt algas ka meie sõprus ja side. „Jälgede” tegemise puhul oli koostöö vorm väga sarnane „Saja loo” ettevalmistustega. Selle aluseks, nii Kaupo kui ka Jaak Printsi, Laur Kaunissaare ja Jazzkaare tiimiga, oli usaldus. Käidi koos, arutati, räägiti ja jagati mõtteid, aga kõik toimetasid oma asjadega iseseisvalt edasi. Selline koos-aga-eraldi töövorm on see, mis „Saja lugu” ja „Jälgesid” lisaks minu helikeelele ja Kaupo mustvalgele pildikeelele veel ühendas. Kõige suurem erinevus vast oligi selles, et „Jälgede” loomise juures olime vaid Kaupo ja mina. Inimest, kes oli  „Saja loo” peakangelaseks, ei olnud, aga tema jäljed olid.

Kas „Saja lugu” võiks saada kunagi ka järje? 

Kui ma enne rääkisin pisut „Saja loole” järgnenud post-concert-blues’ist ehk sellest kummalisest lahti laskmise etapist, mis ühele esma- või ainuettekandele järgneb, siis praegu olen end leidnud sarnasest kohast, aga „Jälgedega” seoses. Kas „Saja loole” tuleb Järg? Ma usun (ja selle üle olen ma rõõmus, et ma seda endiselt usun), et kõik on võimalik. Praegu lasen elul end kanda, olen avatud teiste loojate initsiatiivile, tahan panustada teiste inimeste loomingusse nii hästi kui ma oskan. Elame-näeme.

Rohkem infot leiad siit