Vaid mõni päev enne vabariigi aastapäeva ilmusid Tallinna eri paigus reklaamtahvlitele kaadrid hävinud linnaruumist. See keerutas üles arvestatava tormi –  järgnesid sõnavõtud, mis mõistsid näituse täielikult hukka, kuid kostus ka toetavaid hääli. Istusime neljapäeva õhtul Rebeca Parbuse ja Estookiniga kohvikus maha, et veel 3. märtsini nähtavast näitusest „Hetk” juttu teha. 

Küsin alustuseks kiire küsimuse: kes te olete? Kuidas te üksteist leidsite? 

Rebeca: Olen Eesti Kunstiakadeemia kolmanda aasta stsenograafia tudeng. Olen tegutsenud teatris ja leiba teenin fotograafiaga. 

Estookin: Olen digitaalkunstnik, kes on lõpetanud stsenograafia eriala kunstiakadeemias. Töötan kunstilise juhina reklaamiagentuuris Tabasco ning olen EKAs lektor.

Rebeca: Näituse „Hetk” loomise mõte oli mul peas küpsenud juba mõnda aega. Kui koduseinte vahel oli idee mitmeid kordi läbi arutatud ja kontseptsioon selge, pöördusin Estookini poole, kes oli EKAs mu õppejõud. Tegime temaga arutades läbi pika teekonna ja jõudsime algusesse tagasi. Olen ülimalt tänulik, et ta oli nõus seda tegema. See on olnud ilus koostöö. 

Estookin: Väga harva juhtub niimoodi, et kellegagi saab nii hästi koostööd teha. Meil on olnud neli kuud pidevat arutelu ja peegeldusi. 

Miks just linnaruum? Ja miks ei tehta rohkem sääraseid avalikke teoseid?

Rebeca: Antud teoste efekt avaldub kindlasti just eriti tänu sellele, kus teosed asuvad. Inimeste lähedal, nende ees. Ootamatult. Kunstnik ei pea valusaid teemasid puudutama ainult galeriis.

Estookin: Võib olla me ei tule selle peale, et reklaamtahvlitel midagi näidata, sest oleme harjunud kunsti nägema enamasti galeriides? 

Kasutasite näitusel lihtsaid aga mõjusaid vahendeid: fotot ja ühelauselist kontseptsiooni. Kuidas te näituse nii puhtaks rafineerisite? 

Rebeca: Oli algusest peale selge, et vorm peab olema piisavalt konkreetne ja samas ambivalentne, et käivitada vaataja kujutlusvõimet. Me küll arutasime läbi erinevaid sõnumeid, kuid leidsime lõpuks, et kõige puhtam vorm on parim.  

Estookin: Tuues läbi kunstiteoste nähtavale hävinenud hoonetega vaatepilte, peegeldame seda, mis toimub mujal maailmas ning mida me oma linnapildis ei näe. Tekivad küsimused: mida me kardame? Mille eest oleme tänulikud? Kas meid hoiatatakse või äratatakse? Kas see on valus või kutsub üles tegutsema? Teoste loomiseks kasutasin Photoshopi ja paranduste tegemiseks tehisintellekti abi, kus fotomanipuleerisin reaalselt purustatud majadest kokku vaateid teoste loomiseks. See oli kõige raskem osa. 

Rebeca: See raputas enda sees paljut. 

Kas seal taustal on mõeldud ainult Ukraina sõda? Toimub ju hetkel laastav sõda ka näiteks Gazas. 

Rebeca: Taust on tegelikult laiem. Meie eestlastena oleme küll Ukrainale palju lähemal, aga konfliktid on lahvatanud igal pool. Meie sõnum puudutab palju suuremat küsimust. 

Vahepeal on käinud meediast läbi, et Venemaa võimalik rünnak võib NATOt ees oodata mõne aasta pärast. Kas see ei tekitanud mõtet, et näitus võib hirmutada? Kas ja kuidas see teie tööprotsessi mõjutas? 

Rebeca: Teose loomist see ei mõjutanud. Kuna meil seda olukorda hetkel ei ole, siis tuleks märgata seda, mis on hästi. Läbi kunsti peab korraks olema valus, et mõista, kui hästi meil kõik on. 

Estookin: See, et maailmas on hirmu, ei tähenda, et sellest peaks vaikima. Kunstnikena räägime sellest läbi kunsti. 

Olete ühes intervjuus öelnud, et eeldasite, et vastukaja tuleb mitmekülgne, kuidas te seda vastukaja nüüd kogete?

Rebeca: Olime kõigeks valmis. Kõige ootamatum on vahest see, et taaskord on tekkinud küsimus, kas Duchampi pissuaar on ikka kunst. Ja osa hakkas pildilt ikkagi lehma otsima. 

Estookin: Eeldasime, et võib tulla mitmekülgset tagasisidet, mis on loomulik. Mul on hea meel, et nendest teostest on tekkinud laiemad arutelud.

Kunstidiskussiooni taga on vist peaasjalikult taas konservatiivsem osa ühiskonnast, kes näitust tugevalt kritiseerinud on. Aga teiste hulgas on pead raputanud ka linnapea Mihhail Kõlvart, kes küsis: „Ja mida peaksid tundma need inimesed, kes näevad sellel plakatil oma korteri asemel tühjust…?” Mida te talle vastaksite?

Rebeca: Jah. Järelikult oleme käivitanud inimeste kujutlusvõimet ja tabanud õiget närvi. Oleme toonud need küsimused inimese ihule lähedale. 

Estookin: Näituse eesmärk on meelde tuletada, mille eest võime olla tänulikud ja tõstatada küsimus, mida saaksime teha, et sõda meiega ei juhtuks? Vabadus võib olla äärmiselt habras, kui me seda ei väärtusta. See, mida vaataja neist kunstiteostest tõlgendada saab, on väga individuaalne. Näituse kontseptsiooni üheks osaks oli valida kohad, mis on inimestele lähedal ja millega on võimalik tunnetuslikult suhestuda. Ka isiklikult oleme elanud nendes samades linnaosades, kus näituse teosed asuvad. 

Rebeca: See on hea koht, kus öelda, et need lokatsioonid on olnud ka meie kodud ja koduteed.

Aga miks just need kohad – Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe? Miks mitte mõni kesklinna maja või villa kusagil?
Rebeca: Meie kriteerium oli see, et teoseid näeksid võimalikult paljud. Ja paraku seadis ka rahastus piire. 

Estookin: Küsimused, mida näitus tõstatab, puudutavad kõiki Eesti elanikke, sõltumata nende rahvusest või taustast. Teoste eksponeerimine avalikus ruumis võimaldab mitmekesisemal publikul luua arutelusid, suhelda kunstiteoste ja nende võimalike tähendustega.

Kuidas on kohalik ukrainlaste kogukond näituse vastu võtnud? 

Estookin: Ma olen saanud isiklike sõnumitena tänusõnu, et tõstame teadlikkust läbi kunsti nii Ukrainas kui ka mujal maailmas toimuva kohta.

Rebeca: Ukraina meedias on seda jagatud, mille kommentaaridest oleme lugenud positiivset vastukaja. 

Me ei peaks olema aktiivselt hirmul, kuna see ei mõju meile endale ega vastupanuvõimele hästi, aga kuidas olla piisavalt valvas ja ärgas, aga nii, et endale liiga ei teeks?

Estookin: Kunst võib pakkuda nii lohutust kui ka raputust. Küsimus on tasakaalu leidmises, kuidas end hoida ning kuidas mitte peita end ebamugavuste eest. Tahan uskuda, et rasketest teemadest on võimalik rääkida ning tänu sellele on maailmas võimalik midagi muuta. 

Rebeca: Tuleb oma hirmudega tegeleda. Ja küsida, mida me saame ära teha, et sellist olukorda päriselt ei tuleks. Kui jõuda kontseptsiooni juurde tagasi: kuna meil hetkel sellist olukorda ei ole, siis saame olla tänulikud. Tuleb olla teadlik endast ja ümbritsevast. 

Lõpetuseks, kas on midagi, mida teilt kõige rohkem küsitud on?

Ühest suust: ,,Kes rahastas?”