Enne Artishoki Biennaali kureerimist on Evelyn Raudsepp jäänud silma kunstiprojekt-ajakirjaga Uus Materjal, mille senistest numbritest üks anti välja betoonkastis ning teine õhku täis padjas.

Mis on Su ametinimetus ja millega Sa tegeled?
Ühtegi ametit mul pole :). Õppisin Tartu Ülikoolis teatriteadust ning aasta Ameerika Ühendriikides ka praktiliselt lavastamist ja näitlemist. Ühel hetkel aga võõrandusin narratiivipõhisest näitlejateatrist, ei suutnud enam uskuda ühtegi rolli ega butafooriat, fiktsiooni laval. Vaimustusin kaasaegse kunsti totaalselt vabadest vahenditest oma ideede vormistamisel ning suundusin Eesti Kunstiakadeemiasse kunstiteaduse magistrantuuri.

Paralleelselt magistriõpingutega olen olnud viimased kaks aastat ka vabakutseline*. Alustasime koos kunstiteaduse kursusekaaslastega muutuva identiteediga mitteperioodilist kunstiprojekti/ajakirja Uus Materjal, millest on ilmunud nüüdseks kaks väga erisugust numbrit. Lisaks olen loonud koos Henri Hütiga kaks lavastatud näitust ning ise pean oluliseks ka dramaturgi rolli Henri Hüti lavastuses „Performance with Subtitles”. (Kaasaegse etenduskunsti dramaturg on küll ametikoht, mis on Eestis üsna täitmata ning vajaks uurimist ja leiutamist.)

Mu peamiseks uurimis- ja katsetusalaks ongi teatri/etenduskunstide ja visuaalkunsti võimalikud kohtumised. Lisaks huvitab mind väga uute formaatide leiutamine; uue struktuuri loomine, mis võimaldaks tekkida ootamatutel ideedel.

Viimasel ajal olen pendeldanud oma tegevuses praktika ja teooria vahel ning usun, et loominguline ja kriitiline lähenemine on tegelikult parim kombinatsioon, millega maailmale läheneda.

Mille põhjal Sa selleaastase Artishoki Biennaali kunstnike-kirjutajate valiku tegid?
Biennaali kunstnikud on noored või juba püünele astunud kujutava kunsti taustaga loojad, kes on vihjanud oma teostes ruumikatsetuslikkusele ning on avatud interdistsiplinaarsetele kohtumistele. Biennaalile ei kutsunud ma etenduskunstnikke, sest neile ei ole ruuminihestus enam väljakutse. Kirjutajad on seekord erinevatest põlvkondadest ning valitud nii teatri-, kunsti- kui ka laiemast kultuurivaldkonnast, et mõtestada võimalikult avaralt ja mitmekesiselt tekkinud uusi suhteid biennaalil.

Millised on eesti nüüdiskultuuri kitsaskohad ja millised on positiivsed iseärasused?
Kitsaskoht on nõrk kaasaegset kunsti käsitlev ja üldist kriitilist lähenemist juurutav haridusprogramm üldhariduskoolides; samuti väljaspool keskusi asuvate elanike juurdepääsu piiratus kaasaegse kunsti näitustele – mõlemad aspektid soodustavad stereotüüpset mõtlemist kunstist ning piiravad omakorda kogu maailmatunnetust. Miks meil ei ole kultuuriministeeriumis programmi „Kunst maale”? Kunsti on enamasti lihtsam kaubikusse pakkida kui lavakujundust ja viit näitlejat ning miks mitte esitada Tallinnasse või Tartusse kavandatud näitust ka maakonnakeskustes.

Positiivne on see, et kultuuriväli ei ole veel küllastunud ega liialt elitariseerunud (näiteks võrreldes Berliini või Stockholmiga). Eksisteerib mitmekülgsete projektide ja katsetuste tegemise vabadus ning väga nauditav on tõesti seda vabadust kasutada.

*Ma ei ole end veel ametlikult nii tituleerinud, aga kui peaksin end kuidagi nimetama, võiks selleks sobida „loov projektijuht”.