Elektroonilise muusika produtsent Margus Löve, kes tegutseb esinejanime Exit Safe Mode all, räägib oma uuest, märtsi lõpus ilmunud kauamängivast „Immerse”.

Sinu uue plaadi kaastekstis on kirjas, et „Immerse’i” võib kirjeldada kui nüüdisaegset muusikat. Kuuleme küll su nägemust sellest plaadil, aga milliseid meeleolusid, sõnumeid ja suundasid kannab nüüdisaegne muusika sinu jaoks sõnadesse panduna?
Muusikast leiab igaüks vist seda, mida ta sealt teadlikult või alateadlikult otsib. Nüüdisaegset muusikat on tõenäoliselt just täpselt nii palju erinevat, kui palju on erinevaid kuulajaid ja endagi albumi puhul ei tahaks ma väga rangeid piire tõmmata. Küll aga võib lugejale ette anda sõnapaari süva-elektroonika. Mida see täpsemalt tähendab, peab igaüks ise avastama ja võib-olla avastamine kirjeldabki minu jaoks kõige paremini seda nüüdisaegsust.

Samas on antud plaadile koondatud lugusid 2008.–2017. aastani, mis kõik on üsna ambientlikus võtmes, sekka ka natukene dubstep’i. 2016. aastal andsid sa ju välja ka techno-suunitlusega EP. Kas Exit Safe Mode on sinu jaoks kogu aeg olnud selline piirideta projekt või kavatsedki sa nüüd rohkem „Immerse’i” suunal jätkata?
Exit Safe Mode’i nime all toimetan ma techno-artistina. Antud žanris kõnetab mind tugevalt just selline trippivam ning helikujunduslik pool, see on olnud läbiv ka minu eelnevatel loomeperioodidel. Kontseptuaalselt tundus õige olevat selline kauamängiv just nüüd välja paisata. Aastate jooksul tekkinud muusika seisis eesmärgitult nii arvuti kui minu aju kõvakettal ning uue materjali valmistamiseks nägin vajadust vanast lahti lasta. Jätku osas tooksin esile siiski rütmilise tantsumuusika aga kindlasti ka „Immerse’il” sisalduvate suundade edasiarendused.

Mis on sinu arvates analoogmasinatega töötamise eelised ja mida need helile juurde annavad?
Ma leian, et töövahendite valikud ja eelistused on midagi väga isiklikku. Kindlasti on analoogmasinatega suhestumine midagi muud kui arvutiekraanil toimetamine, aga muusika sünnib siiski läbi inimese, masinad loovad heli tekitades selleks võimaluse. Subjektiivse eelisena tooksin välja mängulisuse, tendentsi, mis virtuaalsuse puhul varju võib jääda. Ei saa salata ka visuaalse meele rahuldust, kui hämaras stuudios aparaatidel voolud sees ning kosmoselaeva kapteniks olemise tunne võimust võtab.

Mis oli viimane valgustav helitöö, mida sa kuulsid?
Viimasel ajal olen meeldivalt üllatunud, kui kuulan Jaapani päritolu elektroonilist muusikat, nimedest tooksin esile Wata Igarashi ja Takaaki Itoh’. Valgustavaks võib lugeda Hispaania plaadifirmade Semantica ja PoleGroup väljastatud muusikat.