Täna algab Kunstiakadeemia galeriis „festival…showcase”. Fluidumlikud ja aktsioonirohked kuus päeva tipnevad laupäeva õhtul metafestivaliga. Neli kuuendikku tiimist jagasid Müürilehele vürtsikaid arvamusi oma etteastetest, piiritusest ja kunstiklišeedest.

Olete kokku tulnud väga erinevatest valdkondadest. Mis on teie ala klišeed? 

Riin Maide: Maalikunstniku haridus on tervenisti klišee! 

Mattias Veller: Mulle tükib pähe see, kuidas inimesed kunstist räägivad – art speak. See tekitab minus tunde, et okse tuleb kurku. Skulptuuri baasinfo juurde lisatakse kolm lõiku teksti, kuhu surutakse sisse mõni teooria, mida kunstikriitikud üldiselt loevad. Á la Donna Haraway.

Gregor Kulla: Kunsti muutmine kunstiks suure iroonilise algustähega, millega kaasneb sellest rääkimine mitte lihtsalt kui tööst või huvist, mille kunstnik kuidagi visualiseeris, vaid selle müstikaloori alla surumine. Muusikas? Kogu see tõsise muusika tõsidus. Tempereeritud häälestussüsteem on klišee. 

Saara Liis Jõerand: Ma olen pigem akadeemilise taustaga ja püüan kunstisse integreerida keelt ja sõna. Sõna kasutamise tõsidus on samuti kunstiklišee. Olen teoseid luues sattunud mitu korda selle probleemi otsa, et kui ma võtan valge paberi ette ja hakkan sinna midagi kirjutama, siis väljub klišee uskumatult lihtsalt. Seetõttu olen seda sõna kuskilt mujalt otsinud. Sõna kasutades unustatakse huumor sageli ära. Keeleteadus on väga naljakas, huumorit täis asi.

R.M.: Paar kuud tagasi kureerisin ma ühte näitust. Selle raames kohtusin ühe kunstnikuga, EKA tudengiga. Läksin tema koju vaatama, milliseid teoseid näitusele võtta. Muidu on tegu inimesega, kellega sa kohtud koolis koridori peal, vestlete tšillilt ja joote koos õlut, aga kontekstis, kus sa oled kuraator, räägid talle oma näituse kontseptsioonist ja üritad välja valida õiget teost, tekib kohe tunne, et peaks rääkima teistmoodi. On hirm, et sa ei ole tõsiseltvõetav.

M.V.: See on aus hirm. 

R.M.: Graafikas on ka kujutise kasutamine ja selle plaanis mõtlemine klišee. Graafikast kui tehnikast mõeldakse kui kujutise kaudu töötamisest. 

M.V.: Autentsuse tagaajamine on klišee.

S.L.J.: Kuna ma olen tulnud väljaspoolt kunstimaastikku, on minu jaoks huvitav olnud see, et kõik, mida mina olen kunstiks pidanud, on tegelikult kunstiklišee. Minu viis sellega võidelda on mitte lasta endal tunda, justkui ma peaksin olema nagu kunstnik. Sest ma tean, et see „nagu kunstnik” on tegelikult klišee poole minek, kui ma ei tunne seda sisemiselt.

Selle ürituse kirjeldamiseks olete kasutanud väga palju erinevaid formaadinimesid. Sündmuse nimes on kaks formaati: nii festival kui showcase. Tekstis kasutasite veel sõnu kunstiprojekt, platvorm, näitus… 

R.M.: Olles noor kunstnik, on alati kiusatus leida katusteema või ankur. Aga mis siis, kui me ei seo? Kuna sellel üritusel ei ole sisulist katust, siis ei saa sellele panna pealkirja nagu „Paber” või „Mõeldes eilsest”. Väga eriilmelised etteasted poolsunduslikult ühes kompotis. Läbivalt uurime me ikkagi koostööd. See esineb mingisugusel määral kõikides teostes.

S.L.J.: Tahaks siin letti laduda soome-ugrilise paarismõiste termini, mida Jaan Kaplinski väga armastas. Näiteks kimpsud-kompsud, noad-kahvlid… Ürituse nimest võib samamoodi mõelda. See tähendab, et üks on põhimõtteliselt tõsi ja teine ka, ja siis ka kõik need asjad, mis intuitiivselt sinna vahele jäävad, on tõesed, aga tegelikult keegi seda täpselt defineerida ei oska.

G.K.: Me oleme üksteise piirid, meist kaugemale see ei lähe. 

Üritus algab sellega, et sinna sisenevad inimesed näevad, kuidas pinda üles pannakse. Kavas on palju võimalusi vorstitegemist pealt vaadata, kutse backstage’i. Kas te tunnete, et see teeb mingil moel läbikukkumise raskemaks või võimatuks või teeb see pigem võimalikuks selle, et läbikukkumine on tajutav ja veel nähtavam? 

S.L.J.: Ma olen palju mõelnud, et kas selline lähenemine on mingis mõttes argpükslik. „Hahaa, sa ei saa meile öelda, et me kukkusime läbi, sest see oligi eesmärgipärane!” Seetõttu peab tükiga midagi ikka ütlema, olema professionaalne, mitte ainult proovima midagi teha. 

M.V.: Ükskõik, mida ma teen ja ükskõik, kui aus ma püüan olla, siis lõpuks võtan ma ikkagi mingisuguse rolli. Mind huvitab pigem olla teadlik ja erinevate elementidega huvitavalt ümber käia. Lõpuks oleme me ikkagi EKA galeriis ja meil on mingisugune kunstnik, sünniaasta kõrval, kes asja läbi viib. 

R.M.: Samal ajal eksisteerime me reaalsuses, kus me üritame kogu aeg neile, kes enne meid väljale jõudsid, end tõestada – täislauseid kasutades!

G.K.: Kes oskab sitale tähelepanu taha panna, see saab sealt midagi. Kes ei oska, ei saa sellest teosest midagi. Igale poole on meie poolt midagi pandud. Miski ei ole juhuslik. Tahan näha, kuidas see tööle läheb. Vaimusilmas tundub see minu jaoks nii avastuslik.

R.M.: Me oleme kõik nii noored ja rohelised – and that’s the fun about it!

Laupäeva õhtul kell seitse leiab aset „Showcase…festival inside the „festival…showcase””. Seda tutvustades küsite selle osa enda kohta: „Kas see töötab? Ja mida see „töötamine” üldse tähendab?” Mis on see kogemus, mida inimene tunneb, kui miski töötab?

R.M.: Sellel õhtul on kliimaksi vaib. See on avatud platvorm, kuhu võivad kõik tulla sisendit ja etteasteid pakkuma. Tegu on mini- või demoversiooniga kõigist kuuest päevast, aga nihutatud proportsioonidega, et seda veel segasemaks lükata. 

G.K.: Intensiivsem jooma, intensiivsem läbu – vähemalt loodame, et nii läheb.

R.M.: Nelikümmend etteastet, millest igaüks on pisikene žest. Neil kõigil on potentsiaali minna selles kontekstis tööle, olla tähenduslikud, saada millegi osaks. „Made in Estonia Maraton” töötab seetõttu, et seal on õhtutäis etteasteid, mitte sellepärast, et need tükid eraldiseisvana võib-olla kriitikat kannataksid.

S.L.J.: Kogu selle ürituse küsimus on küsimus sellest, et mida „töötamine” selles kontekstis tähendab. Me ei suuda seda teada, aga me arvame, et me loome väga potentsiaalika koha selle juhtumiseks.

M.V.: Aga kas need asjad, mis töötavad, on need, mis kannatavad meie kõigi kollektiivseid kriitikanooli ja püsivad ikka enam-vähem pinnal? 

R.M.: Ma arvan, et ainuke inimene, kes teeb pädeva järelduse, kellele on sellest järeldusest kasu, on see inimene, kes oma ideed katsetas.

Ühe-kahe lausega: mida inimene teie tükki nähes praktiliselt kogeb?

R.M.: Ta näeb mind trükkimas ja ma loodan, et ta ei koge igavust.

M.V.: Ühes teoses helistan ma inimestele, samal ajal lava ümber joostes ja küsides neilt teatri ja etenduskunsti kohta küsimusi. Ma loodan, et nad kogevad teataval määral empaatilist häbi ja jõuavad sellest edasi. 

S.L.J.: Mida päev edasi, seda rohkem nad näevad galeriiruumis sõnu, mis on pandud kirja, mida on väga palju ja mis on juhuslikud. Kui nad tulevad õigel ajal, siis nad kuulevad ka, kuidas ma püüan mõndasid sõnu enda omaks rääkida.

G.K.: Minu teoses nähakse kõiki residentuuri liikmeid tegemas hääli ja ruumis aegluubis ringi liikumas.