Juuni alguses ilmus Helina Risti ja Andres Lõo esimene ühine singel, Lõo muusikale ja Risti sõnadele loodud „There’s No Time”. Uurime asjaosalistelt, mis neid kokku tõi ja milleks neil aega pole.

Helina, sa pole mitu aastat kellegagi koos muusikat välja andnud. Kuidas te Andresega ühise keele leidsite? Kas tuli õige hetk või õige lugu? 

Helina Risti: Tegelikult ma väga imestan, et me pole juba varem koos lugu teinud. Olen Andrest artistina alati väga imetlenud. Teda on nauding nii kuulata kui ka laval vaadata. Tal on väga mõnus kastist välja mõtlemine ja lähenemine. Tõeline karakter. Pole palju selliseid frukte meie musamaastikul, keda imetleksin. Ütleme nii, et õigel hetkel tuli õige lugu. Kuulasin eelmisel suvel Andrese uut avaldamata materjali ja olin nii lummatud, et ütlesin talle, et oleks ju lahe koos teha. Ja ta ütles, et aga vot, sellele samale loole võiksidki ju peale laulda. Kohe hakkasid sees jooksma pildid ja tunded. Mul on muusikaga alati nii, et see peab võtma mingite lõhnade, värvide ja siluettide kuju ning saan alles siis sinna sõnu peale mõelda. Kõige olulisem on tunne. 

Andres, sa oled vahepeal välja andnud soolomaterjali ning teinud muusikat ka Jaakko Eino Kalevi ja Han Sotofetiga. Kuidas määrab su lähenemise see, kellega sa parasjagu koos töötad?

Andres Lõo: Oh, ma lasen ise enda juurde tulla. Helinaga juhtus see just nii. Lugu oli lihtsalt nii õige ja eks Helina ise leidiski, et meeldib. Ka ühine album „Jazzsomdub” Jaakko Eino Kalevi ja Han Sotofetiga sündis nagu iseenesest. Loodan sügiseks veel kaks sellist erilisemat koostöölugu ilmutada, aga kuna plaan on hea, siis ei taha nimesid nimetades asja n-ö ära jinx’ida. Tuleb aga kindlasti üks spets EP Lauri Rausiga, ilmselt pigem 2023. aastal. Olengi väga rõõmus lihtsalt koos töötamise üle, mitte ennast uue või vana alias’e alla vangistades. Faun Racket Talis Paidega ja Luarvik Luarvik Mihkel Kleisiga olid küll viljakad, aga läksin ise nende all pisut kaduma. Nüüd seda enam ei juhtu, mitte kunagi. 

Millised tuuled teie loomingut praegusel hetkel juhivad? Mis keerleb mõttes ja mida tahaks muusikaks tõlgendada?

A.L.: On suht laia ulatusega loomingut, mis varieerub psühedeelilisest tantsumuusikast popini, nagu „There’s No Time”. Viimasel ajal lühemad vormid. Kuidagi alati on oluline, et olgu see hardcore avangard või nn rain forest house – nagu mu „Synaptic Sugarit” (Acido Records, 2022) nimetati –, seal peab olema catch, see tükk penoplasti, millest iga uppuja saab kuulates haarata. Ühisosa on ilmselt see. 

H.R.: No praegu algas suvi, mis nüüd viga. Võiks ju miskit kerget ja mõnusat teha. Aga miskipärast kõnnib minuga alati kaasas selline melanhoolne, teinekord isegi kuri pool. Mulle meeldib, kui lugudes on duaalsus. See meeldis mulle Zebra Islandi puhul ka. Päriselt lihtsat, kergekest ja rõõmsat lugu ei oskakski nagu teha. Või noh – ei taha teha.

Mille jaoks teil endal liiga vähe aega on?

A.L.: Ma ei teagi, kas aega üleüldse on, võib-olla on ainult ruum, milles ma hõljun – võtan sellest kõik ja panen samal ajal tagasi. 

H.R.: See on tegelikult kahe otsaga sõnum, et ühtaegu ei ole aega selles mõttes, et seda on liiga vähe ja teistpidi ei ole aega, sest aega ei eksisteerigi. Aeg on selline põnev asi, et seda on täpselt nii palju, kui sa seda ise võtad – teinekord liiga palju ja teinekord liiga vähe. Kui Andresega kokku sain, et laulda ja looga katsetada, olin just enda suurest armastusest lahku läinud. Sellisest väga suurest, kellega kujutasin tervet oma elu koos. Kui suured unistused purunevad ja oled veel kuskil dimensioonide vahel kinni, siis muusikaliselt on see väga soodne koht, kus olla. Palju tundeid ja mõtteid ja palju tühjust korraga. On, mida muusikasse panna. Selle tunde ma sinna loosse paningi. Selline igatsus ja samas ka lihtsalt nentimine, et on su enda valik kellele ja kui palju sa seda meile antud aega jagad.

Kui on juba üks hästi õnnestunud lugu, siis tasub ikka uurida, kas tulevad ka järgmised?

A.L.: Mulle tundub, et on veel lugusid võtta, mis Helinale võiks meeldida. 

H.R.: Absoluutselt! Meil Andresega toimus see kõik nii orgaaniliselt ja mõnusalt – ega ei teadnud ju, mis ja kas sellest loost tuleb. Bääh, mis ma luiskan – ma teadsin, et tuleb fun tegemine. Põhimõtteliselt laulsin oma mõtet sisse paar korda, Andres ütles, et oot, nii on hea küll, las jääb pisut improvisatoorseks, ärme üle mõtle ja tee. Ma siis kiitsin tema laulmist ja ütlesin, et kuule, aga laula ka, oleks ju lõbus. Ja Andres tegi seda, mida ta tegi. Meile mõlemale tundus, et kohe toimis ja nii see ka jäi. Väga lahe. Mulle Andrese vaibs meeldib.

Andrest saab live’is esinemas näha 1. juulil Kauplus Aasias ning Andrest koos Helinaga 2. juulil Mägede Häälel