Interdistsiplinaarne festival Hullunud Tartu tähistab 14.–15. novembril Tartu Kirjanduse Majas oma juubelit. Laia valiku väliskülaliste hulgast leiame ka norra kirjaniku Hilde Susan Jægtnesi.

Kuidas sai alguse sinu karjäär või teekond kunstnikuna? Kas sul oli tugevaid mõjutajaid, eeskujusid?

Alustasin luuletuste kirjutamist kaheksa-aastaselt. Õpetaja luges neid ja julgustas mind jätkama. Kirjutada meeldis ka mu parimale sõbrale ja klassikaaslasele, kelle nimi oli samuti Hilde – lugesime teineteise kirjutisi ja improviseerisime barbidega mängides dramaatilisi lugusid. Meie õpetajal oli kombeks lugeda vahetunnis ette Astrid Lindgreni köitvaid raamatuid, aga meie Hildega pidasime seda tempot liiga aeglaseks ja sestap hakkasime ise raamatukogust lõppematutes kogustes raamatuid laenutama ja lugema. Kümneaastastena sattusime Hildega teineteisest eraldi elama. Püüdes sõprust hoida, vahetasime pikki kirju, mis sisaldasid luulet ja lugusid. Ajapikku kasvas mu kirjutamistung nii tugevaks, et ühest kirjasõbrast enam ei piisanud, nõnda hakkasin kirju saatma ka teistele sõpradele, sugulastele ja kirjasõbrale Soomes, jätkates uute lugude, grotesksete laulusõnade, absurdsete näidendite ja kõverpeeglis muinasjuttude kirjutamist. Samal ajal lugesin kõike võimalikku: koomikseid, raamatuid ratsutamisest, romantilisi romaane, kreeka müüte, klassikalisi norra muinaslugusid, „Sõrmuste isandat”, Michael Ende „Ilma lõputa lugu” ja Stephen Kingi õuduslugusid. 18-aastaseks saades küpses mu lugemismaitse kiiresti ja armusin sellistesse kirjanikesse nagu Salman Rushdie, William Somerset Maugham, Virginia Woolf, Knut Hamsun, Tarjei Vesaas ja Arundhati Roy. Järgmised 20 aastat veetsin kontorites töötades ja võõrsil elades, püüdes aru saada, milline tee oma elukutseks valida. Kuigi kirjutamine oli mu suurim kirg, ei uskunud ma, et seda oleks võimalik teha professionaalselt ja täiskohaga. 2009. aastal sain stsenaristi magistrikraadi. Sellest ajast saati olen keskendunud karjäärile norra kinos ja televisioonis, avaldades samal ajal luulet ja ilukirjandust. Nüüd, mil veedan rohkelt aega kirjutades, tunnen, et mul pole lugemiseks nii palju aega, kui tahaksin. Vahel fantaseerin vangiminekust, et saaksin päev läbi lugeda ja poleks muid kohustusi.

Tänavuse Hullunud Tartu alapealkiri on „Konflikt”. Kuidas sa defineerid konflikti ja kas sel on puutepunkt kirjanike, kunstnike, etenduskunstnikega?

Põhiosa mu sissetulekust tuleb kino ja televisiooni jaoks kirjutamisest. Konflikt on draamakirjutamise essents – õieti võib öelda, et konflikt on filmide ja telesaadete peamine koostisosa. Olin Los Angelese USC filmikoolis assistendiks vananevale Hollywoodi diivale Nina Fochile, kes juhendas ka lavastajakursust. Ta õpetas meile stseeni definitsiooni, mis sobib minu arust suurepäraselt ka konfliktile: „See, kui kaks maailma põrkuvad.” Konflikt on olemas paljude kunstnike töödes – mitte pelgalt siis, kui kunsti rakendatakse läätsena geopoliitilise konflikti, jõuvahekordade ebavõrdsuse või erinevate gruppide kokkupõrgete uurimiseks, vaid ka siis, kui kunstniku meeles põrkuvad erinevad tõed kahtluse ja ambivalentsuse vaatemängus. Ma usun, et see ambivalentsus juhib seesmise konfliktini, mis võib olla halvav, ent luua sealsamas jõuliste kunstiliste väljendusviiside jaoks viljaka pinnase.

Inimesed defineerivad konflikti harilikult läbi sotsiaalse või poliitilise prisma. Kuidas sa ennast positsioneerid? Kas kirjutaja peab suhestuma kliimakriisi diskussiooni, päevapoliitika ja muu säärasega? Kas tal peab olema avalik hääl?

Ma ei arva, et peaks olema mingi kohustus teatud teemadega suhestuda, see võiks hoopis segada loomeprotsessi ja hävitada kõrgema kaliibriga kirjutamise nüansid, kahtlused ja mitmedimensioonilised omadused. Ma näen sageli, et kunst, mida luuakse spetsiaalselt selleks, et adresseerida ebaõiglust või sotsiaalset probleemi, võib kukkuda välja üheplaanilisena, kunstipäraselt steriilse propagandana. Samas ma usun, et paljud head kirjanikud uurivad konflikti oma töödes ühel või teisel moel automaatselt, kas siis tegelaste perspektiivide kaudu või teadvustatud teemana tegelaskujude maailmas. Väärtuslikke sisekaemusi, sotsiaalset kriitikat või idealismi antakse kõige paremini edasi fiktiivse tasandi orgaanilise osana, mitte didaktiliste tõdedena. Seda seepärast, et intelligentsed lugejad tahavad jõuda oma järeldusteni, mitte ei soovi, et neile järeldusi peale surutakse. Parim viis lugeja meele muutmiseks ja sotsiaalse muutuse inspireerimiseks on empaatiavõime äratamine. Raamatu ja lugeja vaheline kohtumine peaks olema dünaamiline dialoog, mitte kirjaniku autoriteetne monoloog. Mis puutub aktivismi, siis nõnda pakilisel teemal, nagu seda on ökokatastroofi oht, ei peaks võtma selgete ja kompromissitute sõnumitega sõna ainult kunstnikud, vaid kõik inimesed, nii nagu seda teeb Greta Thunberg. Pole aega oodata, et lugejad mõistaksid kirjanike finesse – peame kõik vähendama kollektiivselt oma tarbimisharjumusi ja sundima poliitikuid keskkonna kaitsmiseks kohe samme astuma.

Palun anna mõned lugemissoovitused – uusimad üllatajad, vanad klassikud, midagi lummavat!

Minu hiljutisim avastus on W. G. Sebaldi „Saturni rõngad”, mis on säravalt külluslik ning üks kõige oivalisem, intelligentsem ja tundlikum kirjutis, mida ma olen kunagi kohanud. Nautisin ka Thomas Bernhardi pigem sünget autobiograafiat ja leidsin sealt inspiratsiooni enda valmivale autobiograafiliste elementidega romaanile. Autor, kellesse olen viimastel aastatel kiindunud olnud, on Anne Carson – nii tema esseedesse kui ka kreeka mütoloogia fenomenaalsesse ümberkirjutamisse luuleraamatus „Autobiography of Red”. Töötan vaikselt läbi ka Dostojevski „Vendasid Karamazoveid”, mis paneb vendade uskumatult detailsete dialoogidega aluse ajatule arutelule moraali ja inimkonda kõige rohkem iseloomustava altruismi ja isekuse vahelise konflikti teemal.