Põhjamaise elektropopi duo I Wear* Experiment, mille moodustavad Hando Jaksi ja Johanna Eenma, on valmis saanud uue singli „Exhale”. Uurisime, millisena nende looming tuleviku poole kulgeb ning kuidas on seda mõjutanud 90ndad.

„Exhale” on ilmselgelt trummi ja bassi mõjutustega ning snitti on võetud ka The Prodigylt. Kuidas see trummi ja bassi joon teie muusikasse sisse ronis?

Hando Jaksi: Johanna on püüdnud seda joont vaikselt, kuid väga sihikindlalt juba aastaid lauale tuua, kuid edutult. Aga nagu öeldakse: tasa sõuad kaugele jõuad – ning trummi ja bassisemaid lugusid on meil valmimisel veelgi.

Johanna Eenma: Suurt rolli mängib ka see, et 70 protsenti Hando väikese stuudio ruumist täidavad erinevad uue ja vana kooli sündid, mida ta on samuti tasa sõudes ja enesele teadvustamata kokku kogunud. 

Kas see lugu iseloomustab ka teie eelseisvat loomingut või eksperimenteeritegi mitmete eri žanritega? Milline IWE helikeel aastal 2024 on ning mis seda inspireerib?

Hando: Me oleme viimased 10 aastat eksperimenteerinud mitmete eri žanritega ja võib-olla oleks liiga suur muutus nüüd lõpuks seda enam mitte teha. Eesmärk on alati olnud teha häid ja ägedaid lugusid – see, mis žanrisse need kogemata langevad on alati olnud ebaoluline. IWE helikeel aastal 2024 on dünaamilisem, elektroonilisem ja puhtam kui varem. Tahaks loota, et ka üllatav, kuid see jääb pigem kuulaja hinnata. Ma arvan, et seda helikeelt on inspireerinud kõige rohkem lihtsalt suurem kogemus lugude kirjutamisel.

Milline on teie enda suhe 90ndate kuldajastu klubimuusikaga?

Johanna: Oleme mõlemad 90ndatel sündinud, nii et Vibe’i reividele me ei jõudnud. Küll aga on IWE algusaegadest olnud meie lemmikuteks NIN, The Prodigy ning The Chemical Brothers. Mul on tunne, et mida kauem oled muusikat teinud, seda lihtsamaks ja puhtamaks sa helipilti ajada tahad – otsid paremaid saunde, riisud seda helimüüri tühjemaks ja sestap huvitab see elektroonilisem müra hetkel rohkem. 

Te olete öelnud, et teie 2022. aastal ilmunud albumi „Discontent” tegemine oli võrreldes eelmistega vabastav kogemus. Mis teistmoodi oli? 

Hando: Aastatega omandatud kogemus lugude produtseerimise, kirjutamise ja salvestamise osas on andnud vabastavat tunnet, et rohkem protsessi nautida, tegeleda helide ja lugude „peenhäälestusega” ja vähem sellega, et leida viise, kuidas lappida ja parandada oskamatusest tulenevaid probleeme. See muidugi ei tähenda, et me oleksime nüüd kõigeteadjateks saanud. Siiamaani tekib iga looga korduvalt hetki, kus tunned end kõige rumalama laulukirjutajana maailmas. Lisaks eelmainitule – oleme vist rohkem õppinud lahti laskma ebaolulisest ja see on kogu muusika loomise protsessi palju lihtsamaks teinud.

Johanna: Ka see aitas kaasa, et me ei pannud algul endale paika konkreetset plaani, et konkreetseks kuupäevaks peab plaat valmis olema. Tavaliselt on meil see käinud vastupidi. Näiteks albumi „Patience” andsime suuresti välja Eesti Laul 2016 finaalis osalemise tõttu, kuna seilasime parasjagu selle laineharjal ning see oli strateegiliselt õige lüke, mida teha. „Discontentiga” sellist pinget polnud, sest meil olid mõned lood juba masteritena olemas, näiteks singlina välja antud „Unwind”, „Feels Like Hope” ja „Lone Rider” – viimased kaks esitasime kusjuures Eesti Laulule. Neile tuli vaikselt uusi demosid juurde ja ühel hetkel avastasime, et yo, me saaks tegelt plaadi kokku. 

Kui „Exhale’i” teemaks on ärevusega toimetulemine, siis mis teemasid veel puudutada soovite?

Hando: Misiganes teemad hinge puudutavad ja tugevaid emotsioone tekitavad. Lugude kirjutamine on suures osas rehabilitatsioon ja ega keegi meist ei tea, et mis errorifestival teda järgmisel nädalal ees ootab. Ootame põnevusega….

Johanna: Kuna varasemalt on lüürika ja lugude sisu tulnud Handolt ja Mikult, siis tahaks nüüd ise ühe korraliku armastusloo kogu oma ilu ja valuga kirja panna. Oldest chapter in the book, aga seda suurem õppekurv ilmselt, et see ei tuleks selline… juustune. 

Teil on suur fännibaas Aasias. Kas sealsed fännid elavad endiselt teie tegemistele kaasa? Kas on plaan sinna ka naasta? 

Hando: Eks ikka, võib-olla veidi varem kui hiljem, sest kaua pole olnud võimalust seal tuuritada. Tore on, et vastupidiselt fännidele on suurenenud koostöö ja suhtlus sealsete bändidega. Kindlasti on plaan sinna naasta – peame lihtsalt nutikalt vaatama, et millal täpselt. Loodetavasti varsti.

Johanna: Neid kommentaare ja sõnumeid on sotsiaalmeedias ikka lahe lugeda, kus sealsed fännid kirjutavad, et igatsevad meid tagasi. See on päris uskumatu tunne, et keegi teisel pool maailma mäletab sind läbi su muusika, mida jagasid nendega kuskil tunnikese. Kui asi poleks ainuüksi rahas, siis me käiks seal paar korda aastas. 

Bänd esitleb uut singlit 29. mail Fotografiskas. Külaslisesinejana astub üles ELLIP