Lavastuskunstnikul Illimar Vihmaril on kiired ajad – lõppenud hooajal tegi ta kaasa Kinoteatri suvelavastuses, septembris toimetab festivali Draama meeskonnas ning talvel läheb kevadele vastu Endla, VAT Teatri ja Musta Kasti lavamaailmu luues.

Olid suvel Kinoteatri lavastuse „Murru 422/2” kunstnik, mis toimus endise Murru vangla ruumides ja territooriumil. Kuidas erineb dokumentaalteatri lavastusele kunsti tegemine tavapärasemast teatrimaja lavaga töötamisest? Mis oli Murru vangla n-ö teatriruumiks muutmisel kõige raskem?
Dokumentaalteatrile olen ma varem ühe kujunduse teinud… teatrimajja.
Kohaspetsiifilise kujunduse tegemine on aga minu meelest väga raske. N-ö „valmis ruumi” puhul on alati vaja aru saada, kui palju on tarvis sinna lisada või sealt ära võtta… või kas üldse on vaja konkreetse materjaliga (nt näidendiga) sinna ruumi tikkuda. Murrus oli kõik olemas, see vangla ise on ju ka põhimõtteliselt tegelane, tuli teda lihtsalt natukene siit-sealt sättida. Seal olemine oli raske. See lihtsalt ei ole mõnus koht, kus päev läbi toimetada ja koristada.

Oled teist aastat järjest septembris toimuva festivali DRAAMA kunstnik. Kas see on sulle karjääri tipp või hüppelaud?
Ma ei usu, et see kumbki neist on. Aga see on hea kogemus siiski. Ja tegelikult olen ma üks festivali kunstnikest, teine on Sander Põllu, kes muidu teeb teatrites lavastustele valguskujundusi.

Möödunud aastal valiti sind lavastuskunstnikuna Eesti teatri aastaauhindade laureaadiks. Žüriis olnud Ott Karulin kirjutas, et sinu kujundustest aimub omateemat, mida võib nimetada argiseks minimalismipoeesiaks või tühja ruumi usaldamiseks. Kuidas sa ise oma käekirja lavastuskunstnikuna kirjeldad või mida oma maitse juures oluliseks pead?
Ei tahaks kirjeldada… ei oska ka. Ma arvan, et selles on mingi osa, mida ma lihtsalt ei oskagi kirjeldada, mingi tunnetus või mingi seletamatu element. Aga muidu on „minimalism” ja „usaldus” head märksõnad. Toorelt öeldes proovin ma tavaliselt nii, et laval ei oleks midagi üleliigset… Või, pigem, et laval oleks vaid hädavajalik. Ja et lavapilt annaks edasi üldist teemat/mõtet.
Ja, tõesti, ruumi tuleb austada ja usaldada. Ja vaatajat tuleb usaldada ja truppi ja materjali peab usaldama.

Algab sügis ehk lõputu kaamos. Millist muusikat soovitad, et pimeneval septembrikuul tuju üleval hoida?
Ma soovitan minna Biit.Me heliplaadipoodi, seal natuke tuhnida ja kohalike poistega rääkida, leiad, mida vaja!
(Vaatan, et Spotifys viimati kuulatud lugu on Roy Of The Ravers „Emotinium”. Seda võite ka kuulata.)