Sel laupäeval, 8. veebruaril toimub Erinevate Tubade Klubis kolmas alternatiivne multimeedia festival Intrepid Extravaganza, kus astuvad üles Intrepid, Forgotten Sunrise, Borm Bubu, Avemaria, Buzhold jt. Lisaks saab vaadata filme ja kunstinäitust ning mängida videomänge. Festivali korraldajad Simo Atso, Emma Leeloo Dillon ning filmikava peakuraator Elisabeth Kužovnik räägivad, mida sündmuselt oodata.

Intrepid Extravaganza toimub sel aastal kolmandat korda. Kuidas festival alguse sai?

Simo Atso: Nagu nimi viitab, sai Intrepid Extravaganza alguse bändi Intrepid eriüritusena. Kolm aastat tagasi tahtsime oma fänne tänada, nii et korraldasime Intrepidi 6. sünnipäevapeo, mis oli täiesti tasuta. Seal toimus ka meie filmi „Intrepid Extravaganza” esilinastus ning kontsert. Ürituse sünd oli motiveeritud ka meie tungivast vajadusest tõestada, et teeme muusikat, mille nautimiseks ei pea olema vana ning mille kuulamise ajal ei ole vaja ennast purju juua. Mõtlesime, et mis nüüd edasi saab? Kas ka meie saatus on esineda reeglina purjus publikule? See, kuhu Eesti metal klubikultuur tol hetkel liikus, oli lihtsalt äärmiselt demotiveeriv ning me ei näinud muud võimalust, kui teha midagi totaalselt iseseisvalt. Rõõm oli näha, et meie mure kõnetas paljusid, kuid tänaseks oleme aru saanud, et me ei pea välja tegema sellest, mis on skeneväliselt halvasti, kuna häid ja ägedaid asju tehakse palju rohkem. 

Olete maininud, et üheks festivali korraldamise põhjuseks oli see, et kohalikud alternatiivmuusika harud on liialt lõhestunud ja tegutsevad üksteisest eraldi. Kuidas on teil õnnestunud nende harude kokkutoomine? 

Simo: Vaadates tagasi sellele, kuidas me sõnastasime eelnevatel aastatel enda kontseptsiooni, on arusaadav, miks Extravaganzast võis jääda liialt ennast tähtsustav „me parandame nüüd maailma ära” mulje. Öeldakse, et sündmuse kohta ei tohi öelda „üritus”, aga Extravaganza on lihtsalt meie üritus panustada sellesse, et peomaastikul oleks ägedaid kompotte ka alternatiivse live-muusika vallas. Minu arust on erinevad subkultuurid võrreldes paari aasta taguse ajaga rohkem segunenud. Kunagi tundus mulle, et enamus meist on isolatsionistid, kuid nüüd tunnen tugevalt näiteks seda, kuidas skene Intrepidile Euroopa tuuride ajal kaasa elab, ja see sama rahvas elab tugevalt kaasa ka Riste ja Avemaria hiljutisele tähelennule. Aga kunstiliselt ajame kõik ikka oma rida, Ülase teeb Ülase asju, Intrepid teeb Intrepidi asju. 

Emma Leeloo Dillon: Mina hakkasin festivaliga tegelema, sest kaifin huvitavaid koosluseid. Üldiselt tundub, et erinevad harud ikkagi leiavad tee üksteisega ristumiseni, aga kindlasti ei ole see vaid meie ürituse pärast. Peamiselt on see ikka selle tõttu, et loomingulised inimesed otsivad ja loovad pidevalt kontakti. Loodame, et see ettevõtmine pakub alternatiivsetele liikumistele kõlapinda, validatsiooni ja kokkusaamisvõimalust. Ja tagasiside on ka suht mega olnud! 

Millisena näete praegu alternatiivmuusika hetkeseisu ning võimalusi?

Simo: Usun siiani, et põrandaalune muusika on peavoolu lesila. Enamus, mis tundub tavainimesele uus ja hämmastavalt originaalne, on põranda all saanud juba aastaid küpseda. See pole muutunud, muutub vaid alternatiivmuusika nahk, mida ta tänu peavoolu sissetungile peab aeg-ajalt maha heitma, nagu madu. Minu lemmikosa alternatiivmuusikast on see, et see on pidevalt veel alternatiivsemaks muutumas. Võrreldes näiteks popmuusikaga, sarnaneb alternatiivmuusikatööstus minu meelest enim American dream’ile – uksed edu saavutamiseks pole lukus, peab olema vaid taipu, et need avada. Selles maailmas jõuab kõige kaugemale, kui sul on midagi päriselt öelda. Kogu see asi on mõeldud inimestelt inimestele ning nagu ka paljudes muudes valdkondades, piisab sellest, kui üks õige inimene näeb su potentsiaali ning seda, mida sa üritad edasi kanda. 

Intrepid Extravaganza on multimeedia festival. Olete jõud ühendanud LVLupi videomängude muuseumiga, näeb filme ja kunstinäitust. Rääkige natuke lähemalt, mis teil selles osas täpsemalt plaanis on?

Emma: Nii, nagu meil on üsna eri maiku esinejad, saab ka kunstinäitusel ja filmiprogrammis näha äraütlemata huvitavaid kooslusi. Ühisel näitusel tulevad kokku näiteks EKA magistrandist kväärikunstnik, raskemuusika skene üks aktiivsemaid kunstnik-kujundajaid, isehakanud kitarrivalaja/kleepsumeister, fanaatilised kohaliku muusika toetajad ehk laivifotograafid ja Ülase 12 ruumides viljeletava punkskeene eestvedajad. Ja saab tutvuda zine’idega! Kunstinäitus on üles ehitatud enamjaolt avalikul konkursil osalenutele ning kannab nime „Skenesanss”, peegeldamaks kohalike peavoolule vastuvoolu ujuvate kunstnike nägusid ja tegusid. Näitusel osalejaid valides tekkis suhtumine, et kui sa teed asju enda moodi ja ei karda seda jagada, oled sa kas kahe või poole jalaga skenes. Või vähemalt tahad olla ja mängid seeläbi mingit rolli uue generatsiooni skene antoloogias aka skenesansis. Festivali kunstiosakond tunnetab praegust hoogsat alternatiivmuusika ja kunstilist õitsemist kui renessanssi ja me tahtsimegi tähistada seda, kuidas erinevate taustade, maitsete ja meediumitega loovisikud tulevad kokku ja teevad ühe imeliku ja laheda ühepajatoidu.

Elisabeth Kužovnik: Filmiprogramm toob sel aastal festivalikülastajateni nii eksperimentaalseid audiovisuaalseid teoseid kui ka narratiivseid lühifilme. Nende seas on Eesti rahvast mootorsaagide muusikaliga hullutanud režissööri Sander Marani kaks lühifilmi – „Turbokelk” ja praeguseks avalikkuse silme eest peidetud „Ruubiku kuubiku õudus” – ning Viljandi Kultuuriakadeemia tudengi Pamela Ebberi tunniajane dokumentaalfilm pungiskenest pealkirjaga „Türa kuradi fakk raisk”. Kolmetunnine programm on jaotatud kolmeks osaks, pissipausidega. Tõotab tulla mitmekesine emotsionaalne rännak.

Emma: Võib täitsa öelda, et jõud on meil LVLup videomängude muuseumiga ühendatud, kuid tänavu oleme videomängutoa genereerinud täiesti nullist ja ise, kuna nende graafik seekord meie omaga ei sobitunud. Oleme loonud lihtsalt ühe chill’i-toa ehk gamer zone’i, kuhu viime omaenda veidi retromad konsoolid. Kellel on huvi lauamänge mängida, saab üles otsida eksstriimeri Poisid Omavahel ehk Johannes Viiki, kes tavakülastajaks maskeerununa üht-teist kaasas kannab ja huvilisi mänguga kostitab.

Kas teie arvates on Eestis praegu kontserte liiga palju või liiga vähe? Kas rahvast jagub? Kuidas rohkem inimesi kohale meelitada?

Simo: Ma arvan, et inimestele võib tunduda, et kontserte toimub liiga palju, kuna tänu sotsiaalmeediale teame üha rohkem absoluutselt kõikide klubide ja kontsertpaikade kohta, kus midagi toimub. Mina isiklikult ei arva, et kontserte liiga palju või vähe toimuks – suur valikuvõimalus on ju kultuurihuvilisele kingitus, mille tulemusel jääb peale vaid koorekiht ning sedavõrd peavad kõik rohkem pingutama, et rahvale ägedaid elamusi pakkuda. Edu määrab kvaliteet ja nii ongi õige.

Emma: Mina arvan, et häid üritusi ei ole meie kultuuriruumi jaoks kunagi liiga palju, kohalikud kultuurikorraldajad teevad ülihead tööd inimestele põnevate pidude kokku keevitamisega. Ma ei tea, kuidas rahvast veel rohkem kohale meelitada, sest isiklikult ei saa ma üldse sotsiaalmeedia toimimisest aru, aga sellel on muidugi tohutu potentsiaal. Oluline oleks pakkuda külastajale väärtust ja õiglast hinda, aga see on nii subjektiivne. Mulle igatahes tundub, et kõik korraldajad teevad oma tööd südamega ja suures osas isetult ning see jätab oma jälje, eriti kui ma mõtlen nii praegustele kui ka möödunud kuumkohtadele nagu Kauplus Aasia (rip), demoClub (rip), Ülase 12, Paavli Kultuurivabrik, HUNGR jpt. Üks meie põhieesmärkideks Extravaganzaga on aidata viia edasi alternatiivsest live-muusika kultuuri. Rahvas, tulgem kohale!

Lisainfot leiad siit