Maikuus Prima Vista kirjandusfestivali väisava 1967. aastal Ida-Saksamaal sündinud kirjaniku Jenny Erpenbecki teostest on seni eesti keelde tõlgitud kaks raamatut: lühiproosat koondav „Vana laps ja teisi jutte” (Pegasus, 2009, tlk Sigrid Reili) ning ajaloolis-ulmeline romaan „Viimsepäeva õhtu” (Gallus, 2021, tlk Terje Loogus). Erpenbeck on tegelenud oma loomingus eelkõige just 20. sajandi ajalooga, mille jäljed, nagu selgub järgnevast, huvitavad teda kõige enam ka Eesti puhul.

Teil on seljataga teekond raamatuköitjast teatri rekvisiitoriks ja kostüümikunstnikuks, seejärel režiiõpingud ja dramaturgia, edasi proosakirjandus ning viimaks suurvorm – romaan. Kas teie tee on kulgenud alati kirjutamise, kirjanikuks saamise suunas?

Kõigepealt tahtsin saada raamatukujundajaks, kuid õpingud viisid mind lõpuks hoopis muusikateatri režii juurde ja mõnda aega töötasin lavastajana. See kõik oli noore inimese püüd leida oma rada ja – otse vastupidi – mitte saada kirjanikuks, nagu olid mu vanavanemad ja ka mu isa. Emagi istus mul ikka kirjutuslaua taga, tõlkides araabiakeelset kirjandust. Lõpuks pöördusin siiski tagasi selle juurde, mis tundus mulle hingeliselt kõige lähemal. Selleks ajaks olin juba piisavalt vana, mõistmaks, et kirjutamine on alati igaühe jaoks omamoodi. Igaüks, kes tahab kirjutada, hakkab otsast peale. Iga raamat on uus leiutis. Sellesse omavahel läbipõimunud peegelduste tuttavlikku keskkonda sisenemine on ühtaegu privileeg ja samuti midagi väga kaunist.

Võimatuse ihalus, nii inimlik soov. „Kairos” (2021) – imeline ja julm armastuslugu – soov venitada õnne lõpmatusse? Kuidas sündis see 80ndate Saksa DV „ebavõrdsest” paarist jutustav romaan?

Selle raamatu idee keerles mul peas juba pikka aega, kuid selle kirjapanekuks vajasin teatavat ajalist distantsi. Sotsialistliku riigi kokkuvarisemine tulenes minu arvates kõige muu kõrval eri põlvkondade omavaheliste suhete nihestatusest. Minu raamatus seob 50-aastast Hansu ja vaevu 20-aastast Katharinat suur armastus, samas on nad aga – Hansu manipulatsioonide ja armastatule avaldatava surve tõttu – teineteise külge aheldatud. Seetõttu vajub nende armastus kreeni ja suurtest kavatsustest saab suhe, mis püsib elus üksnes survestamise ja konstrueeritud süütunde toel. Võimatus rääkida tõtt ning vahetada omavahel ausalt ja otsekoheselt mõtteid mõlema poole vigadest hävitab suhte. Ma nägin selles paralleele 80ndate lõpu ja 90ndate alguse poliitiliste oludega.

Kirjutamine on alati igaühe jaoks omamoodi. Igaüks, kes tahab kirjutada, hakkab otsast peale. Iga raamat on uus leiutis.

Kaotuste ja otsingute, identiteedi ja kodumaa teemad on olnud alati esil ja jäävad aktuaalseks, aga teie kaevute oma tekstides veelgi sügavamale. Mis neis õieti toimub või, pigem, mida te kirjutades taotlete?

Meie igatsust koha järele, kus saaksime igavesti rahus elada, peegeldab muidugi ka meie juurdlemine eksistentsi kaduvuse üle. Me teame, et peame ühel päeval lahkuma, ja meil tuleb õppida selle teadmisega elama. Ainsaks lohutuseks on ehk see, kui saame midagi edasi anda, elu ennast, aga ka teadmisi, kogemusi, tuge – lastele, kaasinimestele. Üksnes jagades isetult seda, mis on meile oluline, leiame midagi, mida võiks pidada igaveseks eluks.

Mis osa on teie kirjutamises (näiteks romaanide „Heimsuchung”, „Gehen, ging, gegangen”, „Kairos” puhul) arhiivitööl ja dokumentide uurimisel?

Mulle meeldib arhiivides töötada. See on justkui aardejaht – ja samal ajal nagu arheoloogia. Loed end läbi ajakihtide, märkad korraga ristuvaid seoseid, leiad asju, mida pole osanud oodatagi. Arhiivid ei ole minu meelest sugugi mingid tolmunud asutused, vaid paigad, kus hoitakse alal elu, elavaid hääli. Dokumendid, mida ma sealt leian, räägivad minuga – täpselt samuti nagu ajastu tunnistajad, keda ma oma uurimistöö käigus küsitlen. Minu jaoks on tähtis tuua mulle sügavat mõju avaldanud allikad lugejani võimalikult ehedal kujul. Sestap kohtab mu raamatutes vahel nimekirju või elukirjeldusi, mida ma küll veidi kokku surun, kuid ei „võltsi”. Säärased seosed aitavad elavalt ette kujutada, millised saatused nende dokumentide taga peituvad. Paberile kantud tindi abiga on sageli langetatud otsuseid elu ja surma üle.

Teie proosateoste tegelaste juures ei saa jääda märkamata muusika ja ka musikaalsuse osa. Kas romaanis „Viimsepäeva õhtu” („Aller Tage Abend”, 2012, ee 2021) oleks samuti võimalik näha seda paralleeli eluga, mis on justkui ikka ja jälle uuesti looduna korduv muusikaline motiiv?

Minu jaoks tähendab keel tingimata ka kõla. Isegi kui lugeda hääleta, on ometi alati tuntav keele meloodia, sõnade rütm. Ja tõsi, ka see, mida muusikas nimetatakse „leitmotiiviks”, on mulle oluline, sest tähtsate fraaside kordamise kaudu tekstis tuleb eriti hästi nähtavale, mis on sündmuste arengu kestel muutunud. See on nagu mingi kristalliline struktuur, mida ikka ja jälle uuritakse ja pingestatakse. „Viimsepäeva õhtus” ilmneb üksikutes meenutustes, lausetes, mis olid kunagi olulised, kuidas ühe elu ainest igas faasis uuesti väärtustatakse. Mõndagi vajub hiljem unustuse hõlma, mõndagi kerkib mälestustest järsku esile ja aitab seoseid paremini mõista. Raamatu ülesehitust kavandades ei mõelnud ma õigupoolest muusikalistele struktuuridele. Ma arvan, et kõigis kunstivormides leidub sarnaseid põhimõtteid, millest võib oma töös lähtuda, olgu selleks siis kollaaž või variatsioon, kontrast, intermetso, tsükkel vmt.

Arhiivid ei ole minu meelest sugugi mingid tolmunud asutused, vaid paigad, kus hoitakse alal elu, elavaid hääli. Dokumendid, mida ma sealt leian, räägivad minuga.

Praegusel ajal erutavad ja panevad muret tundma sellised teemad nagu tehisintellekti sisukirjutaja, ChatGPT. Millise pilguga näete teie autorina kirjutamise ja kirjandusmaastiku olevikku ja tulevikku?

Usun, et ChatGPT võib teadmiste tasandil olla päris suureks abiks – kuniks faktid jäävad faktideks ja nendega ei manipuleerita. Mis puutub ilukirjanduslikesse tekstidesse, siis minu arvates sünnivad need inimeste soovist vahetada omavahel kogemusi, mõista inimlikke lootusi ja inimlikku õnne ning elada kaasa inimlikele nurjumistele ja saatuselöökidele. Algoritmid ei aita meil iseennast tundma õppida.

Millised on teie muljed või ootused seoses eelseisvate lugejakohtumistega Eestis? Kuna te pole kunagi Eestis käinud, oleks huvitav teada, mis assotsieerus teile enne reisi meie maaga, mida te ootate?

Eesti puhul huvitavad mind eelkõige jäljed 20. sajandi sündmusterohkest ajaloost. Sellega seoses muidugi ka poliitilise hetkeolukorra tajumine. Sama suure huviga ootan aga ka kauneid ajaloolisi linnu ja puutumata loodust – järvede, metsade ja pruunkarudega.

Jenny Erpenbeckiga on huvilistel võimalik kohtuda Prima Vista kirjandusfestivali osana kolmapäeval, 10. mail kell 17 Tartu Linnaraamatukogu saalis ja/või neljapäeval, 11. mail kell 17.30 Tallinnas Eesti Rahvusraamatukogus (Narva mnt 11).

Hella Liira on TÜ maailma keelte ja kultuuride instituudis saksa keele nooremlektor ning germaani-romaani filoloogia nooremteadur. Oma doktoritöö tarbeks uurib ta nüüdisaegset saksa kirjandust, teda huvitavad võimu, soo ja ruumi küsimused.

Anne Arold on õppinud Tartu Ülikoolis ja koolitanud sealsamas saksa filolooge, tegelenud sõnavarauuringutega, koostanud sõnaraamatuid ja õpetanud kirjalikku tõlget. 2019. aastast vabakutseline tõlkija ja toimetaja.