Kultuurikriitik, -ajakirjanik ja -korraldaja, fotograaf ning Tartu Ülikooli eesti kirjanduse magistrant Johanna Roos avaldas märtsis oma debüütteose – luulekogu „Tsükkel”, mis sündis autori soovist vaadelda ja tunnetada menstruatsioonitsüklit läbi kirjanduse.

Kust tuli selline mõte? Võtta selline üsnagi spetsiifiline temaatiline fookus – menstruatsioon – ja kirjutada selle ümber (või lausa: sellest) terve kogu?

Võin isegi märkida kalendrisse päeva, kui sündis luulekogu idee, täpsemalt esimene tekst: 10. oktoober 2023. Sõitsin bussiga varajasel hommikutunnil Tartust Pärnusse ja olin ööl vastu seda ärganud suure verejooksu peale. Päevad! Esimene menstruatsioonipäev on minu jaoks kõige rõvedam. See omakorda tähendab, et loksusin bussis ligi kolm tundi väga vastikute ja valulike krampidega. Ibumetin ka ei mõjunud. Ühel hetkel hakkasin selle ebameeldivuse peale kuidagi eriti teravalt mõtlema, sest põgeneda polnud kuhugi. Tuli istuda ja kannatada. Hakkasin oma keha teisiti ja intensiivsemalt tajuma. Püüdsin seda sõnastada ja kirjutasingi luuletuse. Hiljem lugesin teksti üle ja mõtlesin: „Vau, mis oleks, kui jälgiksin nii kõiki oma tsükli päevi ja vaataksin, mida mu keha eri faasides teeb? Kuidas hormoonid mu kehaga mängivad, kas tekib mingi muster?” Sealt hakkas „Tsükkel” end vormima, hiljem lisandusid muud teemad.

Menstruatsioon on olnud lisaks isiklikule/kehalisele tasandile (ehk kogejale) ka kultuuriliselt (s.t väljastvaatajale) ebamugav teema, nagu need „naiste asjad” kipuvad olema. Kas, kui palju ja kuidas mõtlesid luulekogu (temaatilist) tervikut silmas pidades seepeale, et räägid millestki, millest ajalooliselt ja ju vist ka tänapäeval pole olnud esiteks tavaks rääkida ja millest seetõttu arvatavasti paljud lugejad ka tingimata ei pruugi tahta lugeda?

Mõtlesin küll selle peale, et pole tava rääkida. Seda juba seepärast, et kui olin esimese teksti kirjutanud, püüdsin leida ilukirjandust, mis kirjeldaks keha, selle protsesse-vedelikke, ennekõike menstruatsiooni. Ja annab otsida. Mulle väga meeldib Margit Lõhmuse „Sterne” – seal seda kõike on, aga olin tolle aasta jooksul seda juba kaks korda üle lugenud. Tahtsin midagi uut, midagi veel spetsiifilisemat, veidramat, aga ei leidnud. Siis otsustasin, et hea küll, kirjutan ise.

Mis puudutab teiste tahtmist lugeda, siis erand kinnitab reeglit – mina ju tahtsin. Kipun arvama, et minusuguseid on veel. Kas just palju? Võib-olla tõesti mitte, aga mis siis? Luulelugemine pole niigi kuigi popp, miski ei motiveeri mind siin massidele kirjutama. 

Teisalt näen siin võimalust kehavedelikke ja -protsesse normaliseerida, muuta need teemaks, millest lugeja tahaks lugeda. Kirjutamisprotsess tõestas küll, et siin on nii palju kihte, mida lahti võtta. Ja et tülgastus, rõvedus, valu on või võivad olla miski, millest saab kirjutada poeetiliselt ja kujundirohkelt, isegi ilusalt. 

Tülgastus, rõvedus, valu on või võivad olla miski, millest saab kirjutada poeetiliselt ja kujundirohkelt, isegi ilusalt.

Kunstis on teema vist tõesti rohkem kohal olnud – aga ikka jääb mulje, et kõnetanud on seesugune kunst eelkõige naisi. Kas sinu kogu võiks samuti temaatilistel kaalutlustel kõnetada eelkõige naisi? Ehk kas ideaallugeja pruugib olla keegi, kes luulemina kogemusi jagab, või mahub siia ka see, kelle jaoks sa ütled midagi sootuks uut?

Siia mahuvad kõik. Ma vist ei mõelnud tekstide kirjutamise, käsikirja koostamise ja luulekogu kokkupaneku juures kordagi soolisele binaarsusele. Pean end naiseks ja ma tõesti veritsen iga kuu, aga see ei defineeri mind inimesena. Seepärast viib see luulekogu menstrueeriva keha, mitte naisekeha sisse. Olen siin sugude suhtes irooniline, kahtlev. 

Millele mõtlesin, on see, et rohkem võiks märgata, millised kehad on, mida teevad, kuidas teevad. Menstruatsioon ei ole kunagi olnud ainult „naiste asi”, sest me ei ole mingi eraldunud kategooria või võõrliik, kes sel „ebasündsal” kehalisel hetkel pildilt kaob. Menstrueerivad kehad eksisteerivad koos mittemenstrueerivate kehadega, ent on ometi stigmade ja tabudega laetud. Tahan, et kehade häbistamine, ahistamine ja alandamine lõpeks. Ja kuigi see tundub mission impossible, siis vähemalt proovin! 

Mis nood uljad küll teevad, kui loevad ja saavad teada, et lisaks sellele luuletan muuhulgas ka seksist ja homoseksuaalsusest?

Sinu luule spetsiifiline kehalisus on aga paratamatult seotud ka seksuaalsusega, (ühiskondliku) küsimusega lastesaamisest, paiguti vägivallaga jne jne – mis ilmestab ilmselt sedagi, et ka menstruatsiooniluule ei ole lihtsalt/ainult „luule menstruatsioonist”, nagu menstruatsioon isegi pole lihtsalt/ainult „veritsemine ise”, seal taga on igal juhul laiemad süsteemid ja mehhanismid / põhjused ja tagajärjed. Kuidas sina praeguses ühiskonnas (lisaks siinsetele poeetilistele meetmetele) nende teemade vahel liigud? Kui turvaline ja meeldiv on meid ümbritsev keskkond praegu naiste jaoks?

Noh, olen pea alati olnud jalaga-uks-lahti-tüüpi „tüdruk”, kes võrdlemisi hästi igasugu oludes läbi ajab. Aga tegelikult ju tunnen, et pean end ise siia ühiskonda mahutama ja suruma. Ja ega ole eriti turvaline. Kirjutan põhiliselt sellest, mida olen omal nahal kogenud, sh näiteks seksuaalsest ahistamisest. Eriti kurbnaljakas on, et ainuüksi „menstruatsiooni” sõna kasutamise eest soovitakse mind haiglapalatisse suunata. Mis nood uljad küll teevad, kui loevad ja saavad teada, et lisaks sellele luuletan muuhulgas ka seksist ja homoseksuaalsusest? 

Eelmisel aastal arvustasid Müürilehes Carolina Pihelga (kes on mh ka „Tsükli” toimetanud) lühiromaani „Lõikejoon” ja kirjutasid nõnda: „Menstruatsioon pole alati ilus ja maagiline osa naise elust, nagu seda vahel kirjeldatakse (nt pesukaitsmereklaamides), vaid ka üsna ebameeldiv, valus ja kole protsess nii kehaliselt kui ka vaimselt.” „Tsüklit” lugedes paistab mulle, et sinagi oled keskendunud naiseks olemisele eelkõige (s.t peaaegu ainult) probleemsuse kaudu. (Teatavaks – kuigi mitte täielikuks – erandiks on siin küll nt lk 18: „kasutan räigelt ja häbematult oma naiseksolemise privileegi / ja vahin rongis naisinimesi”.) Kas see on midagi sellist, mis on vaja enne ära teha – jamast n-ö läbi sõeluda –, kui jõuda saab millegi positiivseni? Või ongi see pigem paratamatu – mõõt on täis, nii palju muret, mis sellest rõõmust ja empowerment’ist jne ikka padrata? Või midagi kolmandat?

Ma ei läinud midagi kindlat jahtima ega keskendunud üldse naiseks olemisele. Kirjutasin sellest, mis mu enda naha all kriipis. Eks paljusid kriibib, torgib, midagi kuskil vaikselt pulbitseb, sest ühiskond peab paremaks mingitest teemadest vaikida. Ja nojah, olen naine – sellega tuleb nii mõndagi kaasa nii kehaliselt kui ka vaimselt. Ja surudki palju alla. Ma lõikasin end lahti ja vaatasin, mida olen alla surunud. Olen nõus, et tekstid kukkusid lõpuks välja üsna vihased, aga arvan, et just selles on omajagu rõõmu ja empowerment’i. Kuidagi vabastav ja ilus on kirjutada sellest, kui sitasti ma end tunnen, ilma seda valu romantiseerimata. Või üldse kasutada selliseid sõnu nagu „vitt” või „fak” poeetilises tekstis, ilma et peaksin nüüd köhatama ja vabandust paluma selle eest, et noor neiu nii vulgaarset keelt kasutab. Kui keegi midagi sellist eeldab või ootab, siis saagu siin öeldud, et ma ei kavatsegi vabandust paluda!

Kui Carolina „Lõikejoont” arvustasin, oli suurem osa käsikirjast juba tegelikult koos, seega mõtlesin juba toona samamoodi. Kõik need võltspositiivsed menstruatsioonitoodete reklaamid, kuufaasidega müstifitseeritud päevad – küllalt sai. Tahtsin lugeda-kirjutada sellest, mis on päris: et supertampoon ei võta mul krampe ära ega pane hundirattaid tegema. Samas paar roppsõna võivad palsamina mõjuda küll.

Kuidagi vabastav ja ilus on kirjutada sellest, kui sitasti ma end tunnen, ilma seda valu romantiseerimata.

Piret Põldveri pisike Kastani Tänava Kirjastus oli andnud kuni „Tsüklini” välja vaid kolm Pireti enda teost. Kuidas teil see jutuks tuli või kuidas väikekirjastaja ära veensid, et just sinu teos võiks selle kirjastuse n-ö katuse all ilmuda?

Veenmise kohta tuleks Piretilt küsida, aga minu meelest on toimunu kõige lihtsam kirjeldus, et juhtus nii. Mõnes mõttes on „Tsükli” sünnilugu ka minu ja Pireti sõpruse lugu, sest tunamullu, kui mul raamatu idee sündis, tekkis mul vastupandamatu soov leida keegi, kes teaks midagi kirjastamise köögipoolest ja oleks nõus mu tekste testima. Üks kümneminutiline vestlus Hullunud Tartul ja järgmisel kevadel Piret juba lugeski käsikirja esimest mustandit. The rest is herstory! 

Mis järgmiseks? Mis on käsil?

Šokeerisin end päris korralikult, kui taipasin, et mu debüütraamat saab olema luulekogu. See tähendab, et need luuletekstid hüppasid tegelikult ootamatult ja nahaalselt ühele proosakirjutisele vahele. Aga tollest teosest ma veel eriti palju ei räägiks – sellele hingan alles elu sisse. Tiiserit saab küll – ühe katkendi kujul, mis ilmus äsja Vikerkaare märtsinumbris. See tekst jätkab kehalisuse teemat, aga läheb võib-olla isegi veel julgemalt naha alla. „Paberil” on ka kirjandusteaduse magistriõpingud ja palju muid ilukirjandusväliseid kirjatöid, nii et mind jagub mitmele rindele.