Jonas Kaarnamets, artistinimega jonas.f.k räägib oma märtsis ilmunud esimesest soolo-EP-st „buda.01”, mis valmis inspireerituna ühest Budapestis veedetud kuust.

Miks otsustasid plaadi jaoks mõtteid koguma minna just Budapesti? Tasus see loomereis end lõppkokkuvõttes ära?

Mul tekkis selle linnaga suhe juba paar aastat varem, kui sõpradega seal puhkamas käisin. Kohe esimesest päevast oli tunne, et tahaksin mingi aja seal veeta. Sattusin veel paar korda enne oma reisi tagasi ja iga korraga oli see tunne tugevam. Algselt oli mul tegelikult plaanis isegi aasta varem minna, aga siis ei mänginud välja. See seiklus oli täpselt see, mida mul tol hetkel vaja oli – nii loominguliselt kui ka inimesena üldisemalt.

Mis sa arvad, kas kusagil mujal linnas viibides oleks see plaat teistmoodi kõlanud?

Usun, et tegelikult polnud niivõrd oluline see linn ise, vaid fakt, et sain kuu aega üksi Eestist eemal olla ja omale sellise „loomeinkubaatori” tekitada. Võib-olla oli rohkem määravaks isegi aastaaeg – kevad on alati väga värskendav.

Plaadi tutvustuses on öeldud, et kompad siin oma piire laulukirjutaja, produtsendi ja artistina. Mida uut selle plaadi tegemise juures õppisid? On selle albumi kõlas midagi, mis sulle endalegi üllatusena tuli?

Leidsin neid lugusid kirjutades mingi julguse, mida ma pole ammu tundnud. Julguse loo vormide, sound’ide ja meloodiate osas. Unustada popivalem (tüüpiline poplaulu struktruur – väljend laenatud OUU bändilt) ning teha nii, et säiliks õige vaib ja lugu kulgeks õigesti.

Kõla mõttes mõjub see plaat mulle endale üsna loogilise sammuna. Olin mõnda aega enne seda hakanud tasapisi elektroonilise kõlaga muusikat kuulama ja mingil hetkel pidi see mu loomingus väljenduma ka.

Milline on sinu suhe laulusõnade kirjutamisega? Millest oma ainest leiad?

Laulusõnu dikteerib väga tugevalt loo atmosfäär. Kui lugu kõlab öise ja tumedana, võib see rääkida näiteks mingist sisemisest pingest. Kui helge ja pehmena, siis õrnematest tunnetest. Tihti kirjutan ka n-ö välisvaatleja perpektiivist – märkan enda ümber asju ja üritan neid mõtestada.

Huvitaval kombel meenub su looga „Pressure” selline 80ndatel alustanud, aga 90ndatel mõned superhitid tootnud šoti bänd Texas. Sa oled ise 90ndatel sündinud, aga kui palju sa muusikas sellesse aega või minevikku üleüldiselt tagasi vaatad ja sealt inspiratsiooni kogud?

Suurim osa mu muusika kuulamise minevikust on möödunud 60ndate lõpu ja 70ndate kitarrimuusikaga. Olen pinnapealselt läbi käinud 80ndad ja alates 00ndatest on mul juba mingi aktiivne muusikamälu. Tunnen, et 90ndate laeka kaant hakkan alles praegu vaikselt paotama ja selle ajastuga on mingi suhe tekkimas, aga alles pinnapealselt.

Olen vastikult nostalgiline inimene ja kipun päris palju minevikku romantiseerima, seega tuleb tagasivaatamist päris palju ette. Ja mitte ainult muusikas, vaid teistes kultuurivaldkondades samamoodi. Kui peaksin valima, siis 70ndad on ikkagi minu kümnend.

Kuidas sa end muusikuna n-ö vormis hoiad ja uusi asju õpid?

Ikka kitarril harjutamisega, aga pean tunnistama, et viimasel ajal on seda piinlikult vähe juhtunud. Praegu olen ennast rohkem harinud miksimise ja produtseerimise alal. Kuna olen kitarri üsna kaua mänginud, siis ilmselt leidub nendes teistes tegevustes rohkem värskust ja arengut on kergem märgata. See omakorda motiveerib ka rohkem tegelema.

Sinu praeguselt EP-lt jäi omajagu materjalijupikesi välja. Mis sa arvad, kas need lähevad kunagi veel kasutusse või tuleb järgmine sooloplaat juba täitsa uutmoodi?

Ma pole veel nii kaugele mõelnud, aga kui ma suudan need mingisse tervikusse paigutada, siis miks mitte. Head ideed ei maksa raisku lasta.