Septembris oma teise EP „TLL.02” üllitanud Jonas Kaarnamets ehk jonas.f.k näitab, et ühe indie-bändi kitarristi vammuste all peidab end muusik, kes ei pane kätt ette ka diskovaimust kantud popmuusikale ega karda kingapõrnitsemise asemel puusa nõksutada. Sel nädalal nii Tartus kui ka Tallinnas Jõulujazzil üles astuv Jonas räägib oma metamorfoosidest lähemalt.

Kaspar Viilup kirjutas sinu viimase EP arvustuses, et sa oleksid oma sooloprojektiga justkui artistliku otsingulise faasi vahele jätnud ning liikunud kohe asja juurde. Kuidas see asi reaalsuses välja on näinud?

Eks ma tegelikult olen ju muusikat kirjutanud juba 10 aastat. Selle ajaga on parajalt pagasit kogunenud ja ma arvan, et isegi kui ma praegu olen muusikalises otsingu- või katsetamisfaasis (mida ma kindlasti olen), kukub see rafineeritumalt välja, kui mõnel noortebändil, kuna kilometraaži on lihtsalt rohkem.

On selle bändi ja soolofaasi vahepeal olnud ka mingeid teisi perioode, millest laiem avalikkus kuulnud pole?

Kusjuures, me tegime mõned aastad tagasi ühe sõbraga koos projekti nimega The Groovie Loonies. Mina tegin muusika, mõtlesime kahe peale välja video idee ja tema teostas selle. See oli ühest nilbest härrasmehest, kes laulis/vestis erinevatel teemadel lugusid. Kahjuks jõudsime ainult kahe videoni, aga mõtteid oli tegelikult veel. Ma ei tea, kui naljakas see kellelegi teisele on, aga meil oli seda ülilõbus teha ja tagantjärele mõeldes oli see tegelikult mu esimene katsetus mõne alter ego’ga.

Sa oled hea näide (ja ega neid siin Eestis palju pole) meesartistidest, kes on üles leidnud disko- ja funk-muusika ning julged seda ka visuaalselt välja mängida. Mis on sind kannustanud indie-bändist popmuusika poole vaatama? 

Ma arvan, et nagu paljud inimesed, kuulan ma muusikat seinast seina. Üks päev akustilist indie– sügamist, teine päev top 40 poppi ja sinna otsa underground elektroonikat. Ma tahaks mõelda, et mul on vabadus katsetada ja kõiki neid žanreid proovida, kui ma seda soovin. Kes teab, äkki homme teen juba miskit uut.

Kas sulle tundub, et popmuusika on saamas mingit uut hingamist või on suhtumine sellesse kuidagi muutunud?

Ma arvan, et popmuusika seaduspärasused on kogu aeg samad. Vahetuvad peavoolus olevad stiilid ja saundid, aga kokkuvõttes käib tsükkel ikka samamoodi. Underground’ist tuleb mingi saund, muutub populaarseks ja käib lõpuks maha, asendudes millegi uuega. Kui ongi mingi uus hingamine, tähendab see ilmselt seda, et tsükkel on lihtsalt muutumas. 

Kui, siis on ehk tänapäeval žanrilised piirid palju rohkem hägustunud kui kunagi varem ja tõupuhta popmuusika ja mõne žanrilise sulami vahel on keeruline joont tõmmata. Ehk on mõiste „popp” teise varjundiga, kui ta oli näiteks 20 aastat tagasi ja seda positiivses mõttes.

Sa oled öelnud, et uue plaadi ilmumine paneb sind alati pisut haavatavasse olukorda ning tekitab jube „palja” tunde. Kui palju sa üldse oma lavakarakterit ja „päris” Jonast eristad? 

Ma tunnen, et see ekstravagantne tegelane jonas.f.k, kes neid lugusi live’is esitab, kaugeneb argipäeva kampsunis ja teksades Jonasest üha rohkem. Karakteris olemine annab mega palju vabadust. Samas, kui ma neid lugusid stuudios kirjutan ja produtseerin, teen ma seda siiski iseendana. Seega pole väga varianti karakteri taha peituda ja positsioon oma muusika eest seistes on palju hapram. 

Ei saa jätta märkimata, et sind köidab väga linnatemaatika. Eelmine EP valmis suures osas Budapestis, uus erinevates Eesti linnades ning viitab nimes Tallinnale, kus see lõppviimistluse sai. On sul mingid konkreetsed emotsioonid või sündmused, mis sind erinevate linnadega seovad või meeldib sulle lihtsalt väga geograafia?

Geograafia on ka väga lahe ja nii, aga mulle pigem meeldib, kui albumil/lühialbumil olevaid laule seob mingi kontseptsioon ja neid saab kuidagi „ühe katuse alla” paigutada. See linnade teema on lihtne viis lugusid lahtritesse panna ja teeb, vähemalt mu enda jaoks, kogumiku terviku tugevamaks.