Detsembris avati Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis uus püsinäitus „Sissejuhatus Eesti disaini”. Selle kuraator Kai Lobjakas räägib, mis tegurid on kohalikku disaini vorminud.

2016. aastal oli võimalik näha Tartmusis väljapanekut „Tunne Eesti disaini”. Kuidas „Sissejuhatus Eesti disaini” sellest erineb?

Oma loomult on need sarnased ülevaatenäitused, üks väiksemas ja teine ulatuslikumas mahus, mille kaudu joonistub välja eesti disaini lugu ja seda mõjutanud tegurid. Tartus toimunu oli rändnäitusena planeerituna omamoodi proov. Praegune on muidugi laiem ja põhjalikum vaade sellesse mitmekihilisse maailma.

Mis sündmused või ajad on eesti disaini kõige enam mõjutanud? Kuidas on varasemad perioodid tuntavad praeguses disainis?

Disaini olemuse määravad paljud tegurid. Nagu kõik muu, on ka selle areng sõltunud otseselt ajastu eripäradest. Möödunud sajandi ja nüüdisaja kontekstis on selleks kindlasti olnud näiteks sajandialguse tahe olla moodne, nõukogudeaegne standardiseeritus, püüd sellest eksperimenteerimisega välja murda ning tänapäevane disaini n-ö taasavastamine, konventsioonide ümbermõtestamine ja aina laienev uute praktikate väli.

Mis on eesti disainis sellele ainuomast ning kuidas see suhestub maailmas toimuvaga?

Eks meid eristab laiemas disainipildis muidugi nõukogudeaegne taust ja Eesti selles ajalises kontekstis, aga kindlasti ka võime olla väga paindlik ja reageerida kiiresti. Varem oli rahvusvaheliselt edukas ja tuntud näiteks Eduard Taska oma nahkehistööd kavandava ning tootva töökojaga, aga ka mõned teised algatused. Praegu on maailmas kõnekas olla aina keerulisem, aga eesti disain suhestub maailmas toimuvaga kindlasti iga päev.

Mõni aeg tagasi kureerisid koos Anne Vetikuga eesti disaini Adorno veebiplatvormil. Kas sul on ka tagasisidet, kuidas meie disainerite töö seal vastu võeti? Kuidas hindaksid kohaliku disaini populaarsust eestlaste hulgas?

See oli suurepärane projekt ja võimalus. Adorno on suure ja aukartustäratava kogemusega platvorm, mis tegeleb nüüdisaegsete disainipraktikate tutvustamise ja vahendamisega. Nende toel said eesti disain ja konkreetsed disainerid meist mõned sammud ees kõndiva Kesk-Euroopa ja Põhjamaade kõrval nii kogujatele suunatud formaadis kui ka laiemalt ilusti ja veenvalt pildile. Ja on rõõm öelda, et see koostöö jätkub. Eestlaste seas on eesti disain mingi piirini kindlasti teadvustatud, aga see on alles algus. Palju on veel teha, et sellest saaks loomulik osa meie argipäevast.