Veel 18. septembrini täidab lühietenduste festival Tallinn Fringe erinevad pealinna kohad teatri, tantsu, muusika, tsirkuse, sõna- ja visuaalkunsti, komöödia ja palju muuga. Uurisime festivalil nii õhtujuhi kui ka esineja rollis üles astuvalt Kaisa Lingult fringe-kultuuri omapärade kohta.

Mida tähendab sinu jaoks fringe?

Mõtlen fringe’ist tihti sedamööda, kuidas sõna eesti keelde tõlkida võiks – ääreala, serv (aga miks mitte ka „narmad”, sest need on lihtsalt cool’id). Fringe on meelelahutuse ääreala, lotmanlik perifeeria, kus sünnib uus mõte, kus artistid ja esinemiskohad saavad kapitalistliku meelelahutustööstuse keskmele suuremat tähelepanu pööramata (sest fringe ei suudaks elu sees peavooluga võistelda) katsetada ja kombineerida uudseid ideid, mille abil oma publikuni jõuda. Ja fringe’i teebki publik, kes hääletab, valides istuda toolile pimedas saalis või klubis, ja muidugi ka annetustega uksel, kui tegu on maksa-palju-tahad üritusega. Fringe-artist PEAB publikut kuulama. Fringe on mulle õpetanud käsitööoskusi, alandlikkust, ja suurt uhkust selle üle, mida ma teen. Ja see on kuramuse lõbus ka, muidugi. 

Sul on Tallinn Fringe’il nii õhtujuhi kui ka etendaja roll. Vead sa nii kabareeõhtut kui esined ka ingliskeelse kavaga „The Feminist Handbook for Eastern Europe”. Fringe Festil on oluline roll ka kabareel ja burleskil. Milline on aga feminismi roll burleskis, kabarees ja fringe-kultuuris üleüldiselt.

Fringe on subversiivne, mitmuslik, üllatav, elujaatav, ja kväär. Nii et feministlik juba olemuslikult. Ja seetõttu pole ka ime, et fringe’i kroonijuveelideks on minu arvates burlesk ja kabaree (püstijalakomöödia võiks olla tänapäeval selle kandvaks karkassiks?), kunstivormid, mis mängivad performatiivse soo ja seksuaalsusega, ajalooliste etenduskunsti vormidega, lavakunsti kui sellisega. Eesti kabaree ja burlesk on fringe’il pigem kõrges hinnas, kuigi need žanrid on siinmail veel peaaegu et poolprofessionaalsed (kuigi on ka erandeid! Vt Miss Chrissy Kiss, Kaisa Ling Thing, Ingmar Jõela!), tärkavad, paika loksuvad. Aga seetõttu pole me veel ka kivistunud, me alles otsime oma tähetundi ja mulle isiklikult tundub, et see on hirmus lähedal. Skeenes on tunda mingit elevat vibratsiooni. Me oskame oma kunsti varsti juba päris hästi ja publikul hakkab tekkima tõsine huvi, nad on valmis saalides oma kehadega meie poolt hääletama. 

Lugesin tänavu Edinburghis viibides sotsiaalmeediast mingit kummalist kobisemist, et oh küll on igav, maailma suurimal Fringe-festivali 3500 (!) šõu seas on kõige levinumad teemad feminism, LGBTQIA-kogukondade väljakutsed, kliimakatastroof, pagulus, sotsiaalne ebavõrdsus jne, jne, miks neist asjadest nii palju rääkima peab? Vastuste laviin oli üpris ühel meelel – kus mujal seda tegema peaks, kui mitte fringe’il, kuhu need teemad on omamoodi peavoolu eest pagenud kui silmariivav element, aga kus need ka jõudu ja tugivõrgustikke kasvatavad? Fringe ongi algusest peale feministlik, sest selle algimpulss oli suurema võrdsuse eest võitlemine.

Millised on sinu kõige põnevamad kogemused fringe-festivalidelt?

Minu selle aasta kõige südamlikum kogemus publikuliikmena oli Edinburghis, Eestist pärit klouni Julia Masli uuel hilisöisel šõul „ha ha ha ha ha ha ha”, kus andekas ja sümpaatne Masli lahendas igal keskööl publikuliikmete probleeme. Küsis minult, mis minu probleem on, ja ma vastasin ausalt, et ma olen hirmus vaene. Masli teadis kohe, mida teha – küsis paar istet edasi istuvalt keskealiselt kiilanevalt (aga nähtavasti väga toredalt) prillidega mehelt, kas tal oleks mulle vaesekesele natuke raha anda, ja mees tõusis püsti, astus minu ette ning ulatas mulle oma rahakotist särava ühenaelase. Hoidsin seda terve festivali aja oma narmastega (!) valge fringe-jaki taskus ja see aitas mul meeles pidada, miks ma seda teen. Enda ja teiste jaoks, me oleme selles asjas koos.

Kaisa Ling Thingi kava „The Feminist Handbook for Eastern Europe” saab näha täna ja homme, 8. ja 9. septembri õhtul kell 21 Kopli Couture’is ning 14., 15. ja 16. septembril Telliskivi Mökus. Tutvu kogu programmiga siin.