Homme, päev enne Arvamusfestivali algust avatakse Paides videokunstinäitus „Raputada, mitte segada. Valik Eesti videokunsti 1997–2015”, mida kureerib Kati Ilves.

Millised teosed näitusele valinud oled?

Olen valikus lähtunud kahest peamisest kriteeriumist: esiteks, olen valinud teosed, mis on kommunikatiivsed, millel on juba diskussioonipotentsiaal sisse kirjutatud. Videokunst sageli tegeleb ka psühholoogiliste teemade ja seisunditega, mis Arvamusfestivali kontekstis jääksid võib-olla liiga abstraktseks, seega olen valinud tööd, mille põhjal saaks ühiskonnas kaasa rääkida. Tegemist on mingis mõttes ka eesti videokunsti panoraamiga – näitus katab peaaaegu 20 aastat ja selle valiku järgi saab jälgida ka videokunsti enese muutumist ajast.

Teine valikuprintsiip kujunes välja töö käigus: kuna näituse tegemine on antud juhul ebakonvetsionaalne ja galeriiruumi asemel tuleb töötada fragmenteeritud ajutiste ruumidega (teosed paiknevad telkides), siis ei moodustu siin tavapärast näitusetervikut. Seetõttu otsustasin liigutada näituse fookuse teoste omavahelise ruumilise dialoogi asemel mingile konkreetsele ühiskondlikule punktile. Siit valik koostada näitus ainult naissoost kunstnike loomingu põhjal ja viidata kõigile neile erandkorras-ainult-mehed-situatsioonidele, mida oleme harjunud nägema. Loodan ise, et see kuraatorne käik ei jää festivali- ja näitusekülastajale märkamata, sest just Arvamusfestival on hea koht sellest teemast lähtuvatele diskussioonidele. Seda nii kunstiväljal kui laiemas ühiskondlikus kontekstis.

Kui pean välja tooma kaks teost, siis võtaks n-ö esimese ja viimase – Kai Kaljo „Luuser” 1997. aastast on Eesti videokunsti täielik hitt-teos, tegelikult oli see ainus teos, mille kohta mind näitust tegema kutsunud Ott Karulin ütles, et talle väga meeldiks, kui see sees oleks. Vaatamata sellele, et teos on juba Eesti videokunsti klassika, on see ka praegu, 19 aastat hiljem kõnekas ja mõjub väga värskena. Flo Kasearu töö „Ülestõus” 2015. aastast on visuaalselt väga huvitav – seal on palju kihte, seda annab lugeda mitmeti. Mingil totralt päevakajalisel tasandil meenub sellega Taavi Rõivas NATO hävitajate taustal, mis iseenesest võiks olla lihtsakoeliselt kriitiline käsitlus, aga õnneks see on ainult üks tahk. Teos apelleerib millelegi palju keerulisemale, ma ei julge öelda, et just identiteedile, kuigi meenub Tõnu Õnnepalu väide, et sõjahirm on eestlastes sügavalt sees.

Milliste teemade käsitlusest tunned praegu Eesti kaasaegses kunstis puudust?

Nii ei saa vastata. : ) Ma ei oska öelda, et tunneksin millestki otseselt puudust, aga ma väga ootan ja jälgin huviga, kuhu kunst liigub. Viimastel aastatel on visuaalne keel tugevalt muutunud, on huvitav jälgida, kuhu siit edasi saab minna. Mulle meeldib, et Eesti kunstipilt on läinud mitmekesisemaks, väga huvitavad ajad on.

Kuidas saab kunst toimida arvamusavaldusena?

On igasuguseid töid, nii neid, mis oma agenda otseselt nähtavale toovad, kui ka teisi, mis jäävad palju rohkem n-ö vaataja silmadesse, nende tõlgendada. Samas ka kõige otseütlevamad visuaalse kunsti teosed jäävad ikkagi oma meediumist lähtuvalt mitmekihilisemaks kui verbaaselt või kirjalikult artikuleeritud sõnavõtud – selles peitub erakordne potentsiaal, sest seosed, mõtted ja kogemused, mis teosega kokkupuutes tekivad, võivad olla väga erinevad. Nii saab kunstnik lisada sageli juba ühel harjumuspärasel viisil kõnetatud teema teise rööpasse lükata ja näidata, et kokkulepped ja arusaamad on suhtelised, igal teemal on mitu tahku. Hea näitena tooksin välja Kristin Kalamehe töö „Igavene tuli” (2002), mis Pronkssõduri teemat traumavabalt ja teadlikult pigem à la Delfi Naisteka positsioonilt käsitleb.

Kuidas Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kureerimine edeneb ning milliste teemadega Katja Novitskova oma teoses tegeleb?

Hästi, aitäh küsimast. : ) Oleme Katjaga käinud Veneetsias ruume vaatamas ja pidanud esimese suure koosoleku, kus olid kõik pooled koos. Katja muidugi tegeleb oma loomingus hoopis teiste küsimustega kui need, mis Arvamusfestivalile tehtud näitusel välja tulevad. Kõige üldisemalt öeldes tegeleb meie projekt „If Only You Could See What I’ve Seen with Your Eyes” tehnoloogia ja pildikeele suhetega, jälgides, kuidas kaasaegne maailm piltidesse upub, kuidas nendega käivad ümber masinad ja alles siis inimesed. Katja tööde puhul mulle meeldib väga, et ta ei jää pidama tehnoloogia või teadusliku data juurde, vaid annab sellele skulptuurse ja installatiivse vormi. Kui siiani on Katjast peamiselt Eestis räägitud tema rahvusvahelise eduloo kontekstis, siis loodan, et meie biennaaliprojekt annab hea põhjuse keskenduda rohkem tema loomingule ja rääkida sellest pikemalt ja sisuliselt.

Näitus „Raputada, mitte segada. Valik Eesti videokunsti 1997–2015” jääb Paide Vallimäel (Veski 11) avatuks 13. augustini.