3.–6. aprillil toimuv Tallinn Music Week koputab juba uksele, kaasas üle 200 artisti kogu maailmast. Üks neist on Kristjan Glück, Viljandist pärit muusik, kelle muusikas kohtuvad folktroonika, hiphop, eksperimentaalsus ja folkloor.

Kuidas tutvustaksid end kellelegi, kes Kristjan Glückist varem kuulnud pole? Milline on su muusikaline taust?

Olen iseseisvalt tegutsema hakanud artist. Noorelt kuulasin väga palju muusikat ja mõistsin, et see on midagi, mida ka ise luua tahaks. Nii avasin kuskil 15-aastaselt esimest korda FL Studio demoversiooni ja hakkasin katsetama. Esimesed asjad olid suhteliselt kohutavad, aga nüüd, seitse aastat hiljem, saan ma Tallinn Music Weekil esineda, nii et vast mingisugune areng on toimunud.

Teen väga palju ja väga erinevat muusikat. Vahel lüürilisi ja poeetilisi palasid ning mõnikord pead raputama panevat ja higistama ajavat mürglimuusikat. Oleneb tujust. Lisaks tegelen palju visuaalse kunstiga, mis tähendab, et projektid on alati korralik komplekt nii silmale kui ka kõrvale. Albumid on väga mitmekesised, nii et igaüks sealt endale midagi leida saaks. Kasutan loomingut peamiselt eneseväljendamiseks. Loodan oma läbipaistvuse ja siirusega julgustada kuulajaid elama, armastama, kogema, seiklema ning ennast vabalt tundma. 

Sa segad oma muusikas elektroonikat, folki, hiphoppi ja isegi süntpoppi. Kuidas sa sellise kombinatsioonini oled jõudnud?

Arvan, et see praeguseks välja kujunenud kompott tuleneb suuresti sellest, et mulle meeldib kuulata väga erinevat muusikat ja paljud artistid, kes mind inspireerivad on žanriliselt rändavad ja paindlikud. Nopin igalt poolt midagi, mis mulle meeldib või huvi äratab ning muudkui eksperimenteerin.

Oled maininud enda inspiratsiooniallikatena nostalgiat, folkloori ja igapäevaelu avastusi. Kuidas need su loomingus avalduvad?

Tunnen, et see minu põlvkonna Eesti-nostalgia on mu muusikat väga palju mõjutanud. Minevikule mõeldes avaldub kummaline magushapu tunne, mis teeb vahel seest soojaks ja vahel südame väga raskeks. Taju, et kõik on ajutine ja ainulaadne. On mõned kindlad enda tehtud lood, mis on ajaga muutunud ka minu jaoks nostalgiliseks. Näiteks „Bravuur”, mis valmis 2022. aasta suvel, kui veel viimaseid kuid Viljandis elasin. Nüüd, kui seda laulu kuulan või esitan, käib kehast läbi mingi omapärane soe, aga samas raske emotsioon. Tihtipeale satuvad ka pisikesed igapäevaelu hetked minu loomingut ja sõnade kirjutamist mõjutama. Inimesed, arutelud, üritused, hetkelised momendid, mida tänaval märkan jms.

Olen palju ka folkloori uurinud ja leidnud suhteliselt absurdseid ja kummalisi seoseid müütide ja tavaelu vahel, mida on tore laulusõnades ära kasutada. Arvan, et inimesed ise on suhteliselt müütilised olendid, nii et vahel satub see mütoloogia olema päris loogiline.

Sa teed muusikat eesti keeles ja su lüürika on üsna poeetilise keelekasutusega. Milline on su lähenemine sõnade kirjutamisele ja kui oluline roll on sinu jaoks keelel? 

Tavapäraselt on mul mingisugused instrumendid või helid enne ritta pandud, kui sõnu hakkan kirjutama, aga praeguse projektiga on kuidagi toimunud kannapööre ja väga paljud värsid või refräänid on liikvel olles spontaanselt kirja saanud. Tihtipeale rongides või bussides.

Mu kirjutamisviis on üsna piltlik ja visuaalne, seega kirjeldan tundeid või emotsioone, asetades neid erinevatesse ruumidesse või keskkondadesse. Ütleks, et eesti keele ambivalentsus ja omapära annavad võimaluse olla mänguline ja väga palju katsetada. 

Algselt kirjutasin ma tegelikult inglise keeles. Mul oli veider hirm eesti keele vastu. Kartsin, et ma ei oska seda piisavalt hästi. Aga kui ma lõpuks julguse kokku võtsin ja eesti keeles kirjutama hakkasin, sain ma üpris kiiresti aru, et suudan ennast emakeeles palju paremini väljendada. Tunnen, et saan olla rohkem haavatav ja sügavamates emotsioonides rännata. 

Kes on su muusikalised eeskujud?

Eestist väljaspool on minu jaoks väga suureks eeskujuks Tyler, The Creator, tänu kellele sain aru, et tuleb teha seda, mida tahad ja selle käigus ennast mitte liiga tõsiselt võtta. Sinna kõrvale asetaks ka Frank Oceani, kelle muusika muutis mu elu. Lady Gaga on oma ainulaadse visiooni ja ikoonilisusega samuti väga suureks eeskujuks. 

Eesti-siseselt on olulisel kohal Genialistid, Sõpruse Puiestee ja Vennaskond. Läbi nende avastasin ma huvi eesti keele ja selle ilu vastu. Trad.Attack! on ka väga suureks eeskujuks ja nende muusikaline keel on mind viimastel aastatel järjest rohkem mõjutanud. 

Sa oled iseseisvalt välja andnud juba kolm albumit. Millisena näed seda arengut, mis nende plaatide jooksul toimunud on?

Kuna muusika tegemine ja albumite loomine on minu jaoks justkui päeviku pidamine, siis võin öelda, et muusika areneb koos minuga ja mina arenen koos muusikaga. Peale tehnilise arengu produktsioonis, miksimises, sõnade kirjutamises jne on ka tajuda teatud enesekindlust, konkreetsust ja n-ö küpsust. Iga projektiga tunnen ennast järjest kindlamana – kes ma olen, mida ma öelda tahan ja mida ma saavutada soovin. Pärast igat albumit olen ma väga elevil, et näha, kuhu tulevased projektid mind viivad.

Mida sa kohalikul tasandil muusikuna korda sooviksid saata?

Eesmärgid ja unistused on väga suured. Kuna austan Eesti muusikamaastikku ja kultuuri väga kõrgelt, oleks suur soov ja au jätta sinna endast mingisugune märk. Paista inimestele silma ja inspireerida kõiki tegema ja looma nii, nagu hing soovib. 

Üks konkreetne bucket list sündmus oleks Viljandi folgil esineda. Folk on mulle kui Viljandi poisile olnud alati südamelähedane üritus. Tihti kattub see ka minu sünnipäevaga – esineda seal 27. juulil ning tähistada koos mu armsa Viljandiga oleks suur au. Aga sinna on vast veel mõned aastad aega. 

Üldiselt öeldes tahaksin ma kohalikul tasandil muusikuna korda saata toredaid asju ilusate inimestega.

Kristjan Glück astub 3. aprillil üles Võnke festivali laval Paavli Kultuurivabrikus