23. oktoobril ehk juba homme kell 20 esitletakse Sveta baaris suurejoonelise peoga Kiwa värsket raamatut „Kummiliimiallikad”. Sel puhul vestlesime autoriga natuke nõukogude ajast, pungist ja teadvuse muutunud seisundist.

Äsja ilmus Tänapäeva kirjastuses Kiwa pöörane raamat „Kummiliimiallikad”, mille käsikiri ka tänavusel romaanivõistlusel Eesti Keele Instituudi ja Eesti Keele Sihtasutuse poolt välja pandud keele- ja stiiliauhinnaga pärjati.

Raamatut esitletakse Sveta baaris 23. oktoobril kell 20. Esitluspeol astuvad üles Gnomorox ja Jasperino live’idega, DJ-d Court Rat, Nikunii ning Lotte Jürjendal. Aga muidugi toimub ka tavapäraseid vestlusi autoriga (kaasa aitavad siinpuhul Alvar Loog ja Elina Masing ehk Valge Tüdruk).

Esmalt paistab raamatus olevat üsna palju üsna otseseid viiteid Lewis Carrolli teosele „Alice Imedemaal”, aga kuidagi nihestatud nõuka-võtmes, Alice’ist saab Alissa jne – kas just see oligi raamatu tõukejõud – jäneseurust (vabandust, parteiurust) alla ja mis siis edasi saab?

Algmõte oli jah midagi sellist, nagu Pelevin kirjutaks „Alice’i” ümber, aga hälbisin sellest üsna kähku, kuna hiljemalt kolmandas lõigus tekitas kontseptsioon ärevushäireid ja irratsionaalsus kulges muudes suundades. See n-ö Nõukogude miljöö on nagu Alice’i imedemaa, keeleline spekulatsioon, aga reaalselt huvitas mind n-ö siirdeaeg, kus ühte riiki enam ei olnud, teist veel mitte, seega oli anarhia ja tühistus. Psühhonautide underground’ist kahe riigi vahelises võimutühikus saab alguse aegruumi metamorfoos, mis andis uued mõtted: maailma loomine, paralleelruum, teine dimensioon, nihestatud reaalsus, mikrokosmiline seikluspark. 

Lugejana nägin „Kummiliimiallikate” nõukogudeaegse olustiku kujutamises esmajoones huumoripotentsiaali («Kevade» vorst, „laske mind KEK-i juures maha” jne), aga siin võivad ka generatsioonipiirid kõnelema hakata – kelle jaoks (lapsepõlve)nostalgia, kelle jaoks hipi- või hipstercool. Mis selles sinu jaoks on?

Ajal justkui pole iseenda jaoks piisavalt aega. Evolutsiooni seisukohalt puudub vajadus tajuda aega väljaspool lineaarset voolu. Mulle on alati tundunud, et mõned ajastud, näiteks kasvõi 1980ndad, kestavad edasi mingis paralleelruumis. Popkultuuri seisukohalt võib sama muidugi kõigi kümnendite kohta öelda. Aga mulle tundub –eriti just läbi muusikaprisma– et tollase x-generatsiooni rajul noorusel ja nüüdsel z-genil on mingi varjatud sarnasus. Post-punk ja no wave tollal ning hüperpop, post-rave ja extratone praegu. Sotsiaalne situatsioon on teine, ent mingi eksperimendi ja avangardi vaib on kuidagi kognitonautiliselt sarnase kraadi all. Ja algne friikide idee, et tegelikkus on sotsiaalne konstruktsioon.

Kas ja miks on teadvuse muutunud seisundi saavutamiseks tarvis kummiliimi jm „motiive, mida Alissa nägi, maitses ja hingas”? Raamatus pole teadvuse muutumise küsimus küll edasi antud ainult teema-, vaid ka stiilitasandil, mis paiguti – eriti päeviku-osas – näib poolautomaatsena.

Olin pioneerina ise päevikupidaja ja samal eluetapil nägin, kuidas Taagepera haigla kultuuriarhiivist visati kunagise kopsusanatooriumi patsientide hoolikalt viimistletud päevikud prügikasti, tajusin ajaloo haprust ja vastutust. Kuna viimased 6 aastat kirjutasin paralleelselt kahte teksti ja romaanivõistluse jaoks ei olnud esimeses piisavalt tähemärke, siis integreerisin teises failis olnud automatistlikud kirjutised sinna nagu kaduma läinud käsikirja, mis võib hilisemas ajas potentsiaalselt uut tähendust kanda või isegi maailma konfiguratsiooni muuta. Kuna tähemärkide arv ei tulnud ikka täis, siis lisasin veel 40 481 valget värvi nulli ka. Tundub, et just viimastega seoses võib tõstatada teadvuse metamorfoosi ja puhta tunnetuse küsimuse. 

Kui korraks veel see ajaloo-/või sotsiaalkriitika tasand jutuks võtta, siis nähtub (muidugi ootuspäraselt), et selle vastu sõditi n-ö omal ajal esmajoones muusika jm kontrakultuuri abil. Mil määral see tasand raamatust on näiteks autobiograafiline?

Väljaspool Alissa päevikuosa on minategelane Aljonka, kelle liin on autobiograafiline. Aga mina olin liiga noor, et punkliikumisest osa võtta. Kui punkarid ei teadnud pungist midagi, mis omakorda oli väga punk, siis mina ei teadnud isegi sellest mittemillestki midagi, mis oli väga agropunk. Küsimus on, et kui ENSVs oli nii kõva pungiskene, miks ei olnud siin post-punki või no wave’i (peale Röövel Ööbiku, mis oli alles ka 80ndate lõpu poole). Olid ju ametlikud elektroonikaringid, aga miks keegi ise müramuusikat ei teinud, vaid ikka kitarr oli ikoon? Siis sain aru, et see, mida ei olnud, oligi sõna otseses mõttes no wave ehk mitte-laine, mis oligi ainult minu peas. Ja ma olen elus kohanud paljusid, kellel on bändid, millel on ainult nimi, aga ei mingit muusikat. Muusika puudumine on sama sümpaatne kui muusika. Praegu on viimased muusikalised innovatsioonid näiteks ülikiired extratone ja hypertone, vastavalt tuhat ja miljon lööki minutis (tavaline disko ja house on näiteks 120–130). Nende kontsert peakski sel juhul vaid 1,5 sekundit kestma, kui arvestada meie aju kalibratsiooni. 

Kas sa ise olid arvestanud säärase eduga romaanivõistlusel, mis eriauhinna näol realiseerus? Kas siit võiks viimati aimata eksperimentaalsema kirjanduse etableerumist või peavoolustumist?

Arvestasin peaauhinnaga, aga paistab, et psühholoogilise realismi ja tavakirjanduse kaanon ruulib ikka veel nagu mingi kordusautomatism. Samas tulin lugejale vastu, jätsin välja radikaalse eksperimenteerimise, märgitasandi nihked, sulgude ja semikoolonitega liialdamise jne. Et oleks loetav või nii. Etableerumisest ei räägiks, pigem on see mingi kolmas tee. Ma ei taju mingit väga ränka vastandust üldse. Kui „Kummiliimiallikate” näitel mõelda eksp-kirjandusest, siis kasutasin muu hulgas teadlikult segiläbi ja anakronistlikult erinevate aegade slängi. Eelmise riigikorra ajal oli keel üks väheseid asju, mis sul olemas oli ja millega midagi teha sai – avalikult muidugi mitte, aga pean pigem silmas, millised lõuapoolikud olid näiteks punkarid, tänapäeval aga släng normaliseerub kähku ja kõik kolehääldused saavad kalambuuriks.