Elektroonilise muusika artist Lauri Lest on valmis saanud uue kauamängiva „Affect / Reflect”, millelt leiab üheksa süntesaatoritel valminud instrumentaallugu. Oma teisel albumil jätkab Lest minimalistliku ja atmosfäärilise helikeele viljelemist.

Esimene lugu kannab nime „Itten’s Portal”. Johannes Itten oli Bauhausiga seotud kunstnik. Kuidas ta sinu albumi konteksti sobitub?

„Itten’s Portal” on üks kahest loost sellel albumil, mis sai otseselt alguse minu õpingutest EKA-s (teine lugu on „7,77”). Kunstnik Kristi Kongi andis meile kompositsioonitunni raames ülesande luua Johannes Itteni värviringist lähtuvalt midagi, mille sisse minna saaks. Lõin värvilistest paberitest abstraktse stop motion animatsiooni, mis on justkui vaste mingile meeleseisundile, millesse saab läbi keskendumise siseneda – selline pseudoteaduslik teos, milles püüdsin väljendada teatud aspekti oma suhtest muusikaga. Lõin sellele animatsioonile ka helitausta ja „Itten’s Portal” on selle edasiarendus. Mulle tundus, et see sobib hästi nii oma kõla kui taustaloo poolest uue albumi introks ja nii ta sinna jõudiski.

Sa peegeldad oma muusikas peamiselt inimsuhetes kogetud impulsse. Mis on need kogemused, mis su loomingus koha leiavad? On need kurbusega seotud emotsioonid, rõõm või midagi kolmandat? Mida kõige lihtsam ja keerulisem muusikasse on panna?

Ma pigem ütleks, et inimsuhted mõjuvad mulle käivitajatena. See, et minu muusika seni pigem melanhoolseid emotsioone kandnud on, ei tähenda seda, et ma tingimata kurbi või keerulisi kogemusi inimsuhetes oma muusikasse salvestada püüaksin. Lõppude lõpuks ei ole mulle nii väga oluline, kas ma väljendan helgeid või pigem tumedamaid tundeid. Loeb see, et iga lugu, mis albumile jõuab või mida live’is esitan, mõjuks vähemalt mulle endale tervikuna ja et ma tunneks, et sellesse on mingi konkreetne impulss salvestunud. Aga tõsi, seni on muusikasse pigem melanhoolsust lihtsam olnud valada. Ma ei tea veel, miks see nii on.

Eelmise plaadi puhul järjestasid sa lugusid teadlikult emotsioonide ja dünaamika mõttes mitmekülgselt, et kuulajal oleks kogu aeg huvitav. Kuidas selle albumi ülesehitus välja kujunes? 

Näen oma lugusid kui fragmente, millest saab abstraktseid ja sõnatuid jutustusi kombineerida. Iga kord, kui oma muusikaga esinen, mõtlen, tunnetan ja katsetan eelnevalt selle nimel, et saaks paika minu jaoks toimiv lugude järjekord ja üldine dünaamika. Proovisin erinevaid kombinatsioone ka uue albumi puhul. Paar lugu jätsin isegi välja ja mõne loo, mis olin varem välja jätnud, panin tagasi albumile. Ma loodan, et kuulajad, kellele selline muusika vähegi korda läheb, kuulavad selle albumi vähemalt korra otsast lõpuni läbi, et kogeda neid palasid selle uue albumi kontekstis ja selles järjekorras, mis mulle endale kõige toimivam ja huvitavam tundus.

Esikaant ehib su enda loodud mask, mis valminud Laura Põllu ja Marko Odari juhendamisel. Milline roll on su loomingus visuaalil?

Kui rääkida n-ö lindi pealt kuulatavast muusikast, siis loodan, et minu lood tekitavad pilte kuulaja enda kujutluses. Aga kui mul tekib mõni visuaaliidee pildi või video kujul, ja see mulle jõukohane tundub, siis püüan selle ära teha. Uus album ongi juba laiemas mõttes kunstiprojektiks kujunenud – loole „Moulded” ilmus eelmisel aastal muusikavideo, albumikujunduse lõin ise ja tundub, et lähikuudel on veel ühele uutest lugudest animatsioon ilmumas.

Kui aga rääkida live-esinemistest, siis mulle tundub, et minu muusika toimib paremini, kui visuaalne pool seda kuidagi toetab. Möödunud suvel kutsus Indrek Lehe poolt juhitud MTÜ Valgusfestival paaril korral mind oma valgusinstallatsioonide keskele esinema. Nende kaudu kutsus Reet Aus mind Disainiöö avasündmuse moe-show’le musitseerima. Suve alguses esinesin kunstnik Heleliis Hõimu näituse „Marsi kroonikad” avamisel. Pisut kaugemast minevikust meenuvad veel Kulgruum Tartu Uues Teatris, üks Andres Tenusaare aka Tencu live-visuaalidega noise’i üritus MIMstuudios, kontsert-lavastus Vana-Roosa kirikus KÕU festivali raames ja minu eelmise albumi „Duality” esikas valgusmehe Sten Valgusega. Need on kõik esinemised, kus olen tundnud, et minu muusika on oma kohal tänu heale visuaalile, valgusele või põnevale keskkonnale.

Millest sa Disaniöö ja Heleliis Hõimu sündmuste muusika loomisel lähtusid?

Disainiöö avasündmusel Manufaktuuri kvartalis mängisin live’is moe-show taustaks oma olemasolevaid lugusid. Valisin sinna lood, mis tundusid selleks kõige paremini sobivat. Terve festivali vältel olid kvartalis üleval ka MTÜ Valgusfestivali valgusinstallatsioonid, milledest ühe taustal mängis lindilt sellele juba varem minu poolt loodud helimaastik.

Heleliis Hõimu „Marsi kroonikate” avamisel ARS projektiruumis esitasin Kaie Sauga poolt juhitud lauljatega spetsiaalselt selle sündmuse jaoks loodud muusikalise kava. Kuna Heleliisi näitus oli laias laastus inspireeritud Ray Bradbury raamatust „Marsi kroonikad”, siis lõimegi muusika selle raamatu ja Heleliisi töödest lähtudes.

Uue aasta alguses ilmuvad mõningatest selle albumi lugudest ka erinevate artistide poolt loodud remiksid. Kes need artistid on ning kuidas sa nad valisid?

Ma ei tahaks veel neid artiste avaldada, sest remiksijate nimekiri võib veel osaliselt muutuda. Praeguse seisuga on aga enamus neist Eestist ja lisaks üks Soome artist. Valisin muusikud, kelle looming mind viimasel ajal väga vaimustanud on ning kelle puhul tundus, et minu ja selle artisti käekiri võiks üksteist täiendada.

Albumi esitluskontsert toimub neljapäeval, 26. jaanuaril Tallinnas klubis Uus Laine (Vana-Kalamaja 1).